Seekord vestan vene inimesest ja Venemaadest – just mitmuses, mitte ainsast Venemaast. Aluseks vene-ameerika filosoofi ja esseisti Mihhail Epšteini aastal 2016 Kiievis ilmunud esseedekogumik "Ot sovka k bobku" ehk eesti keeles "Sovokist bobokini", alapealkirjaga "Poliitika groteski äärel". Pealkiri tahab ilmselt lahtirääkimist. Sõna "sovok" on vene keele valdajatele ehk tuttav, see tähistab kõnekeeles midagi sovjeedi sarnast. Aga "bobok" on tundmatu ka suurele osale vene lugejaist. Tulen selle juurde hiljem tagasi.

Epšteini tasub alati lugeda ja kogumikus üllitatu pärineb suures osas aastaist 2014-2015 ning on tolle aja sündmustest ajendatud. Autor kajastab seisundit, millesse Venemaa on sattunud oma Vene Maailma strateegia tulemusel. Nimelt üksildasse vastasseisu läänega.

Tolle aja sündmused tõmbavad rasvase joone alla Peeter I ajal alanud projektile Venemaa ühendamiseks lääne tsivilisatsiooniga. Epšteini sõnul on kunagi Venemaaks nimetatu jagunenud nüüd läände kuuluvaks Kiievi Russiks ja Hordi Veneks, mis kuulub olemuselt mineviku Moskoovia ajastusse ja millel ei ole 21. sajandis kohta.

Taustajutu mahust tulenevalt räägin peamiselt kahest esseest. Esimene on avalugu, mis on kirjutatud veel enne Nõukogude Liidu lagunemist ja kannab peakirja "Venemaadest".

Epštein meenutab, et omal ajal oli mitu Venemaad ehk Russi. Oli Kiievi, Novgorodi ja Rjazani Russid. Kui tatari-mongolite hord ei oleks neist tsentraliseerimisrulliga üle käinud, siis võinuks meil praegu tegemist olla Vene vabariikide ja monarhiate õitsva liiduga. Ja autor lähebki üle teemale, millest olen ka taustajuttudes rääkinud, nimelt Venemaa jagunemise vajadusele ja kasulikkusele.

Venemaa sündis osana maailmast, mis koosnes Euroopast ja Aasiast. Ja kui see peaks nüüd jagunema algseteks Russi riikideks, tähendaks see mitte ainult vähenemist, vaid ka suurenemist, ühest riigist maailmaosaks kujunemist. Selleks peaks aga Venemaa võitma hordi iseeneses.

Erinevate Russide ühenduseks saamises võibki Epšteini arvates olla Venemaa ainus pääsemisvõimalus. Venemaasse võiks mahtuda enam erilaadsust kui Euroopa Liitu. Näiteks tuuakse Eesti suhted idanaabriga. Kuidas olekski Eestil võimalik suhelda balti-Musta mere-Vaikse ookeani Venega tolle suuruses.

Kuid Pihkva Russi või Piiteri Venega oleks täiesti võimalik nii hingeline suhtlemine kui ka mõlemat poolt puudutavate küsimuste osas lähenemine.

Venemaal on raske liituda Euroopa Liiduga, kuid Vladimirimaal, Jaroslavli kandil, Moskoovial või Piiterimaal võiks see eraldi võimalik olla. Või siis moodustaksid need kõik omavahel vaba Vene Liidu, mis oleks sõbralik Euroopa suhtes ja teeks tollega koostööd mitte ainult tervikuna, vaid ka otsekontaktide alusel.

Jõud on selles, kui ollakse see, kes ollakse. Nõrk on aga riik, mis on enesest välisvallutuste jagu suurem. Iseenda ülemäärase jõuga ta end lagundabki, igatsedes üha uusi vallutusi, milledesse ta end kaotab. Meenutan, et seda kõike kirjutas Epštein juba enne nõukariigi lagunemist.

Jättes nüüd vahele suure osa väärt mõtteid, tulen selle "boboki" juurde. Nimetus tuleneb Fjodor Dostojevski samanimelise lühijutu pealkirjast. Seal satub põhjajoonud kirjanik mingite matuste järel täis peaga surnuaial kadunukeste omavahelisi vestlusi pealt kuulama. Ja vestluse kestel kostab kusagilt poolsummutatud arusaamatut üminat "bobok, bobok, bobok…". Sõna mõte jääbki jutus arusaamatuks, kuid seda häälitsust toodab üks poollagunenud kadunuke. See on nagu mingi sureva, kuid veel hõõguva hinge heli.

Sõnake "bobok" sobibki Epšteini arvates tähistama saabunud ajastut Venemaal ja täitma tühikut sotsiaal-poliitilises terminoloogias. Kogu see publitsistika, geopoliitika ja seadusloome, mis vene maale on langenud ja seal entusiasmi esile kutsub, on oma olemuselt seesama "bobok". Ajaloolise organismi viimse hingetõmbe lõhkev mull. "Bobok" on aja stiil, nagu dekadents 19. sajandil või avangard 1910-1920. aastatel. See on viimse hävituse hüüe, kui kõik on juba lubatud, sest surm kirjutab kõik korstnasse. Riik on tardunud, kõik toimub vaid inertsist, aga samal ajal on ta oma piiridel äärmises pinges.

Bobokil on palju kutsealaseid ilmeid. Poliitik-bobok tahab naaberrahvalt tolle maad ära võtta, kuna see olevat okupeeritud. Professor-bobok raiub selgelt: "Tappa, tappa ja tappa. Mingeid jutte pole vaja, arvan seda kui professor". Veerand sajandiga läbitud tee võib visandada kui "sovokist bobokini". Vahe on aga suur. Sovok on matslikuvõitu ja jultunud olend, kuid ka lontkõrvaline ja veidrikuvõitu. Tema kõrvus helisevad veel mõisted "võrdsus, vendlus ja helge tulevik". Ta ei ole veel valmis võõrastelt tingimusteta midagi ära võtma.

Bobokil mingeid illusioone ega ajaloolist vaadet ei ole . Tal on vaid üks õigus, õigus autusele. Bobok on pettunud sovok, kes ootamatult tunnetas end vaeslapsena. Bobok on depressiiv-maniakaalne sovok. Seetõttu on ta valmis esimesena andma purustavat lööki ja ähvardab hauas lagunedes kõiki "bobokalüpsisega".

Epšteini arvates ongi kogu sõja mõte Ukrainas kättemaks vabamatele, ettevõtlikumatele, edukamatele. Neile, kel on ajalugu, tehnoloogia ja püüdlus tulevikku. Talle tuleb pähe termin "tanataloseerumine" kreeka surmajumala Thanatose nimest. Ühiskonna tanataloseerumine ilmneb selle militariseerumises, sõja ja relvade kultuses, keeldude paljunemises, tsensuuri tugevnemises, hirmus kõige elava ja ereda ees, vihkamises vabaduse vastu, püüdluses kõike tasa lülitada.

Venemaal armastatakse vaid surnuid, neid maetakse mõnuga – hauakõned, peied, mälestussambad, muuseumid. Rahva lemmiktegevus on kellegi teise ilma saatmine. Ja veel armastatakse vihata, vihkamine on Putini poliitilise režiimi peamine ressurss. Ja võib-olla ongi Venemaa armastamiseks liiga suur?

Surev impeerium on Epšteini sõnul valmis lahkudes kirstukaane pauguga kinni lööma.

Viited lugemishuvilistele​​

• Михаил Эпштейн, "От совка к бобку. Политика на грани гротеска", 2016.
• Raamatu PDF: От совка к бобку: Политика на грани гротеска. — К. : Дух i Лiтера, 2016 (imwerden.de).