Mul on Lõuna-Siberis üks sõber. Elab seal Vene külas, kus enamik meessoost elanikke töötab metsatööstuses. See on maaliliste mägede, mida siberlased nimetavad sopkadeks, vahel asuv suhteliselt proletaarne küla. Hiljuti kirjutas ta mulle, et mattis oma koera. Ja lisas kuiva huumoriga juurde, et kauaaegse sõbra surma juures on ka üks positiivne toon, nimelt see koer suri loomulikku surma, mitte ei tapetud ega söödud ära.

Mina küsisin selle peale kohe, et mida see tähendab? Ja sõber seletas, et kõik eelmised koerad, mis tal on olnud, on keegi tapnud ja ära söönud.

Mu Lõuna-Siberi sõber kirjutas hiljem, et koerte söömine on selle kandi kolgastes suhteliselt tavaline. Koerad paljunevad ruttu, nad jooksevad igal pool ringi ja on nii-öelda tasuta liha. Ta rääkis mulle, et oli kunagi ühe hääletaja peale võtnud ja see siis oli seletanud, et koeraliha on tegelikult parem kui sea- või lambaliha.

Muidu poleks probleemi vast ollagi, aga asi on selles, et sellised koeralihasööjad eelistavad kodukoeri hulkuvatele, kuna kodukoerad on paremini toidetud. Nii värisebki koeraomanik, et äkki lööb keegi ta lemmiku maha. Siinkohal tuleb mainida, et Siberi ja üldse Venemaa kolkakülades peetakse suuri koeri, kellest on abi nii majapidamise valvamisel kui ka jahil. Mingi taksi pärast ei oleks vast mõtet kellelgi riskida, aga lambakoeral on juba suuremas koguses liha, mida potti panna.

Ma küsisin oma sõbralt, kas ta teab, kes ta eelmised koerad ära tappis ja ära sõi. Tema vastas, et kahtlus on olemas, aga tõendada ei saa. Peab mainima, et tegemist on sama küla inimestega ja mitte mingite töötutega, vaid tublide metsameestega.

Selle peale tuli mul meelde, et kui ma kunagi ammu, enne 2014. aastat veel Venemaa riigitelevisiooni vaatasin, siis sealt tuli regulaarselt skandaalseid uudiseid sellest, et keegi kuskil avastas, et ta koer on tapetud, poolenisti nülitud ning paremad lihapalad kaasa võetud. Poolirooniliselt võib seega märkida, et kaasaegse vene köögi osaks on peale pelmeenide, pliinide või seljanka ka juba mõnda aega naabrimehe koera liha.

Aga elu Siberi kolkakülas on kõvasti muutunud. Kõigepealt kadusid poelettidelt kohalike naiste ahastuseks importkosmeetika ja -kodukeemia, siis aga hakkas rahvas massiliselt jooma. Kusjuures juba enne sõda polnud Venemaa perifeeria teab mis karsklaste elupaik, aga nüüd on atmosfäär alkoholiseeritud, sünge ja agressiivne. Sõber tähendas, et kui teha valet nalja – näiteks, et Venemaa niikuinii kaotab sõja –, siis vanasti sai sõimata, nüüd aga võib nuga saada.

Rahvas surub hambad kokku ja vihkab järjest rohkem Ukrainat. Sest Ukrainast tulevad tagasi sugulaste, sõprade või töökaaslaste laibad. Kui ma küsisin, kas inimesed üldse teavad, mis Ukrainas toimub, siis sõber kirjutas, et teavad väga hästi, eriti mehed. Televiisorit ei vaata suurt keegi, informatsioon liigub mööda Telegrami-kanaleid või tuleb ka otse Ukrainas sõdivatelt sõpradelt-sugulastelt.

Paradoks on see, et ehkki riigitelevisiooni eriti ei usuta (ja üldse peavad adekvaatsed analüütikud televisiooni ja tema propaganda mõju Venemaa elanikkonnale ülepaisutatuks, millega ma olen täitsa nõus), tulevad sotsiaalmeediast samad narratiivid kätte. Ühesõnaga, usutakse, et Ukrainas võitleb Venemaa NATO ja fašismiga ja venelased vabastavad ukrainlased mõlemast nuhtlusest.

Kusjuures ukrainlaste vabastamine jääb tublide metsatööliste peades järjest enam tagaplaanile. Peamiselt minnakse armeesse tapetud sõprade, sugulaste või kolleegide eest kätte maksma ehk eesmärgiks pole nii väga enam vabastamine, kuivõrd ukrainlaste tapmine.

Veel suurem motivatsioon on tänapäeval rindel olevate sõdurite palk, mis on nüüdseks tõstetud ulmeliselt kõrgele, ületades umbes viis korda metsatööliste palka, ehkki tegemist pole Venemaal (nagu ka Eestis) madalalt makstud tööga.

Kindlasti leidub nüüd hulk inimesi, kes väidavad, et tegemist on üksikjuhtumiga, üldistada ei tohi ja tegelikult on Venemaa hoopis Dostojevski, Puškin, Mussorgski ja pliinid punase kalamarjaga. Päris nii see siiski pole. Juba on ilmnenud, et Vene sõdurid on Ukraina okupeeritud aladel koeri tapnud ja söönud. Joob enamik Vene armeest muidugi palju.

Kui vaadata statistikat, siis on suurem osa endistest Vene sõduritest, kes on võidelnud Ukrainas, demobiliseeritud ja koju naastes kuriteo korda saatnud (on olnud nii tapmisi kui ka vägistamisi), on need kuriteod korda saatnud just perifeersetes väikelinnades või külades.

Minu kirjeldatud kontingent ongi see, kes peaks välja andma tänapäeva tüüpilise Vene okupatsioonivägede sõduri: perifeeriast pärit proletaarlane, alkoholilembene ja agressiivne mees, kelle jaoks ukrainlase ja tema koera elu ei tähenda suurt midagi. Kas nad oma elus ridagi Dostojevskit lugenud on, see jääb praegu lahtiseks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.