Ülo Mattheus: Ukraina sõja deep state

Ülo Mattheus
Ülo Mattheus Autor/allikas: Ave Maria Mõistlik/Wikimedia Commons

Ükskõik millises suunas Ukraina relvajõud oma vastupealetungi ka ei alustaks, seisab neil vastas suurem Vene väekontingent, kirjutab Ülo Mattheus algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

Euroopas ja üldse läänes käsitleti Venemaad pikka aega kui Pjotr Tšaikovski balleti uinuvat kaunitari, kelle printsi suudlus äratab autokraatia unest ja suunab demokraatlikule arenguteele, millega saab Nõukogude Liidu lagunemise muinaslugu oma õnneliku lõpu.

Printsi rolli on selles uinuva kaunitari loos etendanud ridamisi mitmed lääne poliitikud, ennekõike Saksamaa ja Prantsusmaa liidrid, kuni ühel hetkel sai selgeks, et uinuva kaunitari nahas peidab end kuri nõid ja inimsööja Baaba-Jagaa, kes teritas tegelikult Euroopat odava gaasi ja naftaga meelitades oma küüsi, et need naabritele ja seejärel kogu Euroopale turja lüüa.

Muinasjuttudes saadakse deemoneist enamasti võitu, kuid poliitikas ei pruugi nii minna. Pigem ei välistata poliitikas võimalust, et ka deemoniga tuleb läbi rääkida, kui see viib soovitud eesmärgini, olgu vastaspoolel laua taga istumas või Baaba-Jagaa ehk kuri ja agressiivne riik, nagu seda on Venemaa.

Venemaa globaalsel kaalukausil

Globaalses plaanis pole kaos Venemaal kellegi huvides ja Venemaa tuumaarsenali tõttu on see oht kogu maailmale. Venemaa nõrgenemise tõttu on selgemalt välja joonistunud bipolaarne jõutelg USA ja Hiina vahel, kuna mõlemad üritavad Venemaad enda poole kallutada või vähemasti mitte lasta Venemaal liituda teise poolega. Globaalses võimuvõitluses huvitab USAd, et Venemaa jääks integreerituks läänemaailmaga, Hiinale sobiks aga just vastupidine olukord, kus Venemaa pöörab näo Aasia poole ja vastandub USA-le ning NATO-le.

Muutustest sellel jõuteljel lähtub paraku ka Ukrainale suunatud poliitika. USA kui superriik sellel jõuteljel on vaieldamatult suurim Ukraina sõjaline toetaja (unustada ei saa siin ka Suur­britanniat, Saksamaad ja teisi doonorriike), kelle abita poleks Ukrainal olnud võimalik Venemaa pealetungi peatada ja sõda edukalt jätkata.

Seejuures on see abi ka täpselt kalkuleeritud, et Ukraina vastupealetung ei oleks liialt hävitav ega paiskaks Venemaad kaosesse, sest kaoses riigiga pole võimalik kõnelusi pidada. Nii ei ole USA siiani andnud Ukrainale palavalt soovitud F-16 tüüpi hävitajaid ja ka suure laskeulatusega tiibrakette Storm Shadow otsustas lõpuks eraldada Suurbritannia, tingimusel, et nendega ei rünnata sihtmärke Venemaal.

Ukrainale seatud piirid meenutavad täpselt mõõdetud pikkusega ketti koera kaelas: see lubab kaitsta vaid oma perimeetrit, näidata aia ääres hambaid ja haukuda, kuid mitte rohkem. NATO juhtriikide poliitikud ja eksperdid on väljendanud kartust, et kui nende raketid hakkavad langema Venemaa territooriumile, siis tõlgendab Venemaa seda kui NATO sekkumist sõjategevusse, mis võib viia selle eskaleerumiseni.

Pentagoni lekkinud saladokumendid osutavad, et kartust on ilmutatud ka Hiina suhtes, kes võib Venemaa vastu lääne relvadega suunatud lööke tõlgendada kui NATO agressiooni ja leida sellest ajendi anda Venemaale sõjalist abi.1

Diskussioon koera keti pikkuse üle käib ja näiteks Saksa kaitseminister Boris Pistorius on möönnud, et Ukraina võib korraldada sõjalisi operatsioone ka Venemaal, et lõigata ära varustusteed, kuid seda tingimusel, et ei rünnata tsiviilobjekte.2

Õhuruumis näib see tabu juba murduvat: 13. mail hävitati Venemaal Brjanski oblasti kohal Ukrainat rünnata kavatsenud kaks pommitajat ja kaks helikopterit. See on suurim Vene õhuruumis aset leidnud kaotus. Tõsi, Ukraina ei kiirustanud selle eest vastutust võtma, kuid nii või teisiti ei kesta tabud igavesti. Lääne kartlikud poliitikud seisavad tegelikult kogu aeg valiku ees, mida uues olukorras teha või tegemata jätta, kas sõdida julgemalt või tõmmata pidurit.

Ühel hetkel, kui sõda maismaal peaks jõudma Ukraina piirini ning Vene suurtükid ja raketisüsteemid jätkavad Ukraina tulistamist teiselt poolt piiri, tuleb lõpuks ikkagi otsustada, kas lubada sõjategevuse nihkumist Venemaa territooriumile ja millises ulatuses.

Praeguste kõhkluste taga on ilmselt ka lootus, et kehtestatud sanktsioonid ja sõjaline ebaedu nõrgestavad Venemaad sel määral, et senine poliitiline režiim kukub kokku ja võimule asub keegi, kellega saab läbi rääkida. Pärssivat toimet avaldab jätkuvalt ka hirm, et Venemaa võib kasutada tuumarelva.

Kuigi on arvatud, et nii hull Putin pole, siis on ka täpselt vastupidiseid seisukohti, et just nii hull ta ongi. Nurkaaetuna ja ilma muude võimalusteta võib ta lõpuks ka nn punasele nupule vajutada. Täpsem ohuhinnang jääb teadagi luureorganite pädevusse. Väidetavalt ei ole praegu mingit tuumaohule viitava liikumist Venemaa territooriumil näha.

Kokkuvõttes võib lääne kõhklust käsitleda kui poliitilist määramatust või entroopiat, kus erinevate arengusuundade võimalik hulk ja nende prognoosimatu koostoime ei lase teha selgeid juhtimisotsuseid, sest pole teada nende tulemus.

Poliitilise meelsuse baromeeter

Seda määramatuse seisundit mõõdab poliitiline baromeeter, mis näitab toetuse või selle puudumise skaalal maailma poliitilist meelestatust. Selle baromeetri näit on praegu Ukraina suhtes positiivne, kuna Ukraina vastupealetungilt oodatakse palju, kuid see ei pruugi nii jääda.

Peale Ukraina relvajõude võimekuse mõjutab toetuse määra poliitiline seis võtmeriikides, samuti NATO, ÜRO ja Euroopa Liidu juhtorganeis. Suurima doonorriigi USA puhul hakkab edasist arengut määrama 2024. aasta presidendivalimiste tulemus. Halvim oleks Ukrainale see, kui valimised võidab vabariiklasest Donald Trump, kes on olnud Ukraina abistamise suhtes negatiivselt meelestatud. Seejuures on vabariiklaste teine tiib kriitiline pigem vastupidistel põhjustel, leides, et praegune Bideni valitsus peaks toetama Ukrainat palju julgemalt.

Saksamaa ja Prantsusmaa seisukohavõttudes võib tajuda pelgust, et Ukraina integreerimisel Euroopa Liitu ja NATO-sse väheneb nende roll Euroopa juhtriikidena ning Euroopa ja laiemalt kogu maailma julgeolekupoliitikat hakkavad määrama Ida-Euroopa riigid. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia jt vana Euroopa riigid toetavad Ukrainat küll sõjaliselt, sest on aru saanud, et teistmoodi pole võimalik seda sõda lõpetada, aga hoopis teistsuguseid hoiakuid näeme ilmselt siis, kui kõne alla tuleb Ukraina ühinemine Eruroopa Liidu ja NATO-ga.

Hiina rolli analüüsides jälgitakse, kas Hiina järgib oma deklareeritud neutraalsust või kaldub pigem ikkagi Venemaa poole ja hakkab viimast abistama ka sõjaliselt. Hiina praegune hoiak alustada sõdivate poolte vahel rahukõnelusi tähendab tegelikult toetust Venemaale, kes soovib Ukraina vastupealetungi ära hoida ja hinge tõmmata, et oma sõjaline võimekus taastada. Iraani puhul on pilt selgem. Iraani droone on Ukraina taevas iga päev näha ja Iraani Ukraina oma liitlasena ei näe, kuid siin jälgitakse pigem seda, kuidas suhtub Iraani militaartegevusse Iisrael, kes käsitleb Iraani esmase ohuna oma riigile.

Maailma suurematest riikidest on varasemalt Venemaa-sõbralik India nüüd pigem viimasest distantseerumas, Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid ei kipu aga poolt valima või kui seda tehakse, siis toetatakse oma tõlgendusega pigem Venemaad. Ja mõistagi on oluline roll Türgi presidendi ja parlamendi valimiste tulemustel. Türgi on andnud Ukrainale suurel määral relvaabi, sulgenud Vene sõjalaevadele Bosporuse väina ja täidab peamist rolli Ukraina viljaekspordi tagamisel mööda Musta mere koridori.

On siiski hinnatud, et Türgi poliitika Ukraina suhtes ei muutu ei president Recep Tayyip Erdoğani ega teise kandidaadi Kemal Kılıçdaroğlu võidu korral. Viimase juhtimisel pöörduks Türgi arvatavalt rohkem Euroopa poole ja toetaks Rootsi liitumist NATO-ga. Türgi presidendivalimiste teine voor toimub 28. mail.

Poliitika deep state

Avalikud väljundid ja hoiakud on siiski vaid poliitikajäämäe veepealne osa, sest määravam tegevus kulgeb tasandeil, mida avalikkus ei näe. See on poliitika nn deep state3, mida teostavad riikide luureorganid ja diplomaatia. On enam kui tõenäoline, et lääne luureorganid töötavad selle nimel, et Putin Venemaal kukutada ja tuua seal võimule uued poliitilised liidrid, kellega saab läbi rääkida. Haagi kriminaalkohtu poolt tagaotsitava riigipeaga pole see enam võimalik.

Putini juhitud riik saab liikuda vaid veelgi suurema isolatsiooni ja süveneva diktatuuri suunas, mis lähendab Venemaad pigem Hiinale kui läänemaailmale. Nagu on näha Põhja-Korea puhul, siis selle liidri Kim Jong Uniga keegi lääne liidritest kõnelusi ei pea. USA presidendi Donald Trumpi kohtumist temaga 2019. aastal võib pidada vaid erandlikuks veidruseks.

Nii seisab Venemaa küsimuses lääne ees kolm valikut: kas võimuvahetus Kremlis, diktaatori ohjes hoitud Venemaa või kaoses Venemaa, kui esimese variandi puhul peaks midagi viltu minema.

On spekuleeritud, et võimu vahetumise korral Venemaal on lääs valmis tegema järeleandmisi, näiteks loovutama Venemaale osa Ukraina territooriumist, ennekõike Krimmi, et lõpetada sõda poliitilisel teel. Praegusel ajahetkel on aga enam kui selge, et Ukraina avalik arvamus sellega ei nõustu ja ootab, et sõjategevust jätkataks seni, kuni Ukraina on täielikult vaba.

See tähendab, et Ukraina poliitikud ei saa käituda kuidagi teisti, kui seda ootust täita, vastasel juhul tekiks riigis poliitiline kriis, mis võib lõpuks halvata ka Ukraina sõjalise võimekuse ja kalliks maksma minna kogu nn kollektiivsele läänele. Ukraina avalik arvamus on paraku midagi, millega peab oma otsustusprotsessis arvestama ka läänes.

Sellest aspektist on relvaabi peamine hoob (kett koera kaelas), millega lääs saab Ukrainat mõjutada, kui peaks süvenema lääne pelgus, et Ukraina edu hakkab ohustama globaalset tasakaalu. Teiselt poolt kaasneb Ukraina ketishoidmisega risk, et sõda jääb vinduma ja Venemaa saavutab järeleandmisi, millega lükatakse sõda tänase rahu nimel homsesse edasi.

Sõda nagu siil udus

Milline on Ukraina vastupealetung? Kas see on juba alanud või alles algab? Kuidas hinnata Ukraina taktikalisi edusamme Bahmuti suunal ja mujal? Need küsimused on praegu ennekõike lõputute spekulatsioonide ja infosõja pärusmaa. Selles mõttes on sõda nagu siil udus: kogu tegevus jääb kõrvaltvaatajale teatud piirist varjatuks ja toimuvat saab hinnata vaid tulemuste põhjal tagantjärele – et kuhu siil siis lõpuks on välja jõudnud.

Väidetavalt teab Ukraina sõjaplaane vaid viis tarka meest eesotsas presidendi ja relvajõude ülemjuhatajaga. Kuigi Ukraina on teinud taktikaliselt edusamme, siis suurem pealetung esialgu viibib. Ukraina president on viidanud sellele, et kõik üksused pole veel komplekteeritud ja osaliselt jätkub Ukraina sõdurite väljaõpe. Kaugmaarakettidele lisaks loodetakse ilmselt juba lähiajal saada siiski ka lääne hävituslennukeid.

Avalikkuse ootused seoses vastupealetungiga on aga tohutult suured. Kuna pole üheselt selge, milline on Ukraina relvajõudude sõjaline võimekus pärast uute lahinguüksuste formeerimist, toob see ootustesse ka üksjagu ärevust ja ebakindlust, kas pealetung ikka on edukas. Ukraina rinne on umbes 900 kilomeetrit pikk, Venemaal on jätkuvalt ülekaal nii suurtükitules kui ka õhujõus ning Ukraina territooriumil viibiv Vene väekontingent on mitu korda suurem kui sissetungi algul, arvatavalt 300 000 kuni 400 000 sõdurit.

Ukraina poolel on väidetavalt formeeritud kuni 16 uut brigaadi orienteeruvalt 40 000 kuni 50 000 sõduriga, nagu on hinnanud väljaanne Ukrainska Pravda.4 Seejuures ei ole tegemist täiesti uute relvaüksustega, vaid olemasolevate üksuste ümberformeerimise tulemusega. Portaali Statista andmeil on Ukrainal aktiivses tegevuses 200 000 sõdurit.5

Kiiresti muutuvates oludes ja sõjasaladuse tingimustes tuleb toodud arve võtta siiski tinglikena, kuid on kindel, et ükskõik mis suunas Ukraina relvajõud oma vastupealetungi ka ei alustaks, seisab vastas suurem Vene väekontingent.

Nagu osutab portaali Информационное сопротивление koostatud analüüs, mida on vahendanud ka Радио Свобода ja kanal Warthog Defense, on rindel paiknevate Vene üksusete koosseis järgmine: Запад 44 000, Центр 63 000, Юг 100 000, Восток 90 000 ja Днепр 64 000 sõdurit.6 Üksused ei tegutse seejuures üksi, vaid teevad koostööd vastavalt vajadusele.

Analüüs osutab teiselt poolt sedagi, et kuigi kogu see Vene armeekontingent võimaldab formeerida ligi 500 pataljoni lahingugruppi, on raskerelvastust nende täielikuks komplekteerimiseks vaid veerandi jagu ehk 27 protsendi ulatuses. Näiteks väeüksuse Юг 100 000 sõdurit võiksid eelduste kohaselt olla grupeeritud 150sse pataljoni lahingugruppi, kuid selleks on 1650st vajalikust tankist olemas vaid 300, 4950st soomukist 900, 1800-st suurtükist 750 ja 1800st raketisüsteemist 250.

Nagu nähtub, on Vene väekontingent isikkoosseisult küll väga suur, kuid ebapiisava raskerelvastuse tõttu tuleb suurel osal sellest sõdida n-ö paljakäsi. Ehk siis suurema osa Vene sõdurite massist moodustab kurikuulus kahuriliha, mis paisatakse lahingutegevusse vaid kergrelvadega ja ilma piisava väljaõppeta.

Kuigi raskerelvastuse osakaal ei vasta Vene väekontingendi tegelikele vajadustele, siis on seda portaali Statista andmeile tuginedes ikkagi umbes viis korda rohkem kui Ukrainal. Mürskude poolest jääb Ukraina alla aga kuni kümme korda. Hinnanguliselt tulistab Venemaa päevas välja 40 000 kuni 50 000 mürsku, Ukraina vaid viis-kuus tuhat.7 Ukraina eeliseks on raketi- ja mürsutule suurem täpsus.

Nii on Ukraina relvajõududel täita keeruline ülesanne: oma palju väiksemate, kuid paremini relvastatud maavägede üksustega tuleb võita endast palju suurem vastane. See nõuab väga head strateegilist planeerimist ja suurt sõjakavalust, Taaveti tarkust Koljati vastu. Teatavasti tappis Taavet hiiglase vaid ühe heitega, tabades teda lingukiviga, mille peale langes Koljat surnult maha. Seesugust osavust oodatakse nüüd ka peaaegu müütilise kuulsuse omandanud Ukraina relvajõudude ülemjuhatajalt Valeri Zalužnõilt ja tema meeskonnalt.

Arvestades Venemaa ülekaalu nii elav- kui ka tulejõus, saab väga kiiret edu või koguni sõja võitu n-ö ühe kiviheitega prognoosida vaid teatud hulga optimismi korral või lootuses, et halvasti välja õpetatud, sisepingetes ja demoraliseerunud Vene armee pudeneb Ukraina pealtungi ees lihtsalt laiali.

See on võimalik, kuid realistlikum on see, et vastupealetung toimub pikema perioodi jooksul etapikaupa ning rünnakud valmistatakse ette vastase logistika ja juhtimise halvamise ning laskemoonavarude hävitamisega. Iga etapp eeldab, et Ukraina üksuste tegevus ja logistika on hästi planeeritud ning pärast territooriumi vabastamist on tagatud ka võime seda kaitsta. Doonorriikidelt oodatakse aga abi jätkumist, mitte heitumist, kui võit ei tule üleöö.

Kronomeeter tiksub ja lõpptulemust teab vaid Kronos.


1 Natasha Bertrand, Kylie Atwood, Leaked Pentagon documents provide rare window into depth of US intelligence on allies and foes. 10. IV 2023. https://edition.cnn.com/2023/04/09/politics/pentagon-leaked-documents-us-spying-allies-foes/index.html
2 Katharina James, Pistorius verteidigt Vordringen der Ukraine auf russisches Territorium. – Die Zeit 21. IV 2023. https://www.zeit.de/politik/ausland/ukraine-krieg-russland-newsblog-live?utm_referrer=https%3A%2F%2Fmeduza.io%2F#event_id=emBg3PUM6oGi3R818xxv
3 Deep state – süvariik, siin ka 'sügav olek', 'varjatud seisund'.
4 Yevhen Buderatskyi, Olga Kyrylenko, Roman Romaniuk, Roman Kravets, Waiting for a counteroffensive. How the Ukrainian Armed Forces are preparing to liberate the territories and how the Pentagon document leak affects Ukraine's plans. 24. IV 2023. https://www.pravda.com.ua/eng/articles/2023/04/24/7399113/
5 Comparison of the military capabilities of Russia and Ukraine as of 2023. – Statista 2023. https://www.statista.com/statistics/1296573/russia-ukraine-military-comparison/
6 Vt Caught them by Surprise – the Ukranian Counter Attack in Bakhmut. – Warthog Defense 9. V 2022. https://www.youtube.com/watch?v=pk4HGDIi4PA
7 María R. Sahuquillo, Ukraine outgunned 10 to 1 in massive artillery battle with Russia. 1. III 2023. https://english.elpais.com/international/2023-03-01/ukraine-outgunned-10-to-1-in-massive-artillery-battle-with-russia.html

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: