Nägin hiljuti, kuidas kaks vana endist kommunisti Facebookis omavahel sõnelema läksid. Lahkarvamus tekkis teemal, kas Debora Vaarandilt peaks ära võtma Lennart Meri antud auraha ja hilisema elutööpreemia.

Teatud mõttes on need pensioniealised mehed väga erinevad. Üks neist on praegu sotsiaaldemokraat, teine Isamaa liige. Üks astus kunagi Kommunistlikusse Parteisse ideoloogilistel kaalutlustel, sest uskus inimnäolisesse sotsialismi, teine puhtalt oportunistlikult edasist karjääritõusu silmas pidades. Üks üritab tervele maailmale selgeks teha et Venemaa on tegelikult tore riik ja selle elanikud on valestimõistetud, teine on Venemaa suhtes kriitiline.

Endistel relvavendadel on ka palju ühist. Peale selle, et nad olid mitu head aastat parteikaaslased, käisid nad ühtedel ja samadel mai- ning oktoobriparaadidel, kus nad skandeerisid samu loosungeid. Mõlemad kollabreerusid võõrvõimuga vastavalt oma võimetele ja vajadustele. Mõlemad andsid oma panuse sotsialismi lõplikku võitu ja helge tuleviku ehitamisse. Mõlemad usuvad siiani, et parteil on alati õigus ja et parteijuhatuse otsused ei kuulu vaidlustamisele.

Lugesin nende omavahelist kemplemist ja mõtlesin, et kui kaks endist partei- ja võitluskaaslast ei suuda kokku leppida hinnangus oma endise partei- ja võitluskaaslase suhtes, siis mida muud on oodata tervelt ühiskonnalt.

2000. aastate alguses kõlas teadusmaailmas hääli, mis väitsid, et on aeg lõpetada postsotsialismist rääkimine, sest sotsialism ja sellega seotu on juba ammu minevikku vajunud. Ma olin juba siis mõnevõrra skeptiline ja väitsin, et postsotsialismist saame rääkida niikaua, kui sotsialismist räägitakse.

Tegelikult oligi nii, et umbes kümmekond aastat oli postsotsialismi rindel Ida-Euroopa uuringutes vaikus. Siis hakkas äkki vaikselt, aga selle eest pidevalt suureneva tulvana tulema raamatuid ja artikleid, milles analüüsiti, käsitleti või kasvõi ainult mainiti sotsialistlikku perioodi. Mida rohkem aeg edasi läks, seda aktuaalsemaks muutus sotsialistliku mineviku uurimine.

Me elame nüüd ajajärgul, mil sotsialismil on äkki tähendus, tähendus on sellel, mida keegi sel ajal tegi ning praegused hinnangud kipuvad olema mustvalged. Pole see sotsialism nii surnud midagi! Ka Eestis ilmuvad kapist välja sotsialismiaegsed luukered ja nagu näha, need lähevad inimestele korda.

Mul on praegu käsil üks uurimisprojekt Nõukogude perioodi mäletamisest Kasahstanis. Kasahstanis on Nõukogude aeg, õigemini mälestus sellest, veel rohkem elus kui Eestis. Almatõ kesklinnas on suur park 28 panfilovlase mälestamiseks (tegemist oli Kasahstanis formeeritud väeosaga, mille 28 sõdurit hukkusid "kangelaslikult" Moskvat kaitstes. Hiljem tuli välja, et see on ühe ajakirjaniku poolt kokku luisatud legend ega vasta tõele). Samas kõrval asuvad suur võidumonument, igavene tuli ja mälestusmärk kasahhi naissnaiperitele.

Kasahstanis ei tähistata 9. maid ametlikult, selle asemel on 7. mail rahvusliku ühtsuse päev koos paraadi ja pidulike kõnedega, ent 9. mai on mitteametlik püha igavese polgu ja veteranidega (Georgi lindid on de facto keelatud).

Kasahstani omaaegne president Nursultan Nazarbajev kuulutas Stalini perioodi ametlikult inimsusevastaseks režiimiks ja Kasahstanis on kõigist Nõukogude Liidu endistest liiduvabariikidest kõige rohkem tähelepanu pühendatud Gulagi arhipelaagi mälestusele elushoidmisele. Kasahstanis oli tol ajal palju laagreid – õigemini oligi Kasahstan üks suur vangilaager – ja neid muuseume ning memoriaalkomplekse annab läbi käia.

Kui ma aga ühelt oma tuttavatelt küsisin, milline on suhtumine Turkestani Leegioni (sakslaste poolt moslemiusku sõjavangidest kokku pandud väeosade katusnimetus. Leegionis oli palju Kesk-Aasiast pärit sõdureid), siis oli vastus kiire tulema: "Neid me peame vabadusvõitlejateks!". Nõnda ütlevad inimesed, kes 9. mail punaste nelkidega igavese tule juurde lähevad.

Ma olen ammu pannud tähele, et Kesk-Aasia on regioon, kus välditakse konflikte ja üritatakse leida kompromisse. Kompromissid leitakse ning seda suudetakse teha isegi niivõrd vastuolulisel ja ühiskonda lõhestaval teemal nagu seda on suhtumine Teise maailmasõtta. Selles on oma roll muidugi ka valitsusel ning ennekõike presidendil, kes üritavad asja sättida nii, et konfliktsetel teemadel on nurgad maha silutud. Nõnda võibki Kasahstanis näha ausambaid Tsaari-Venemaa kindralitele ning kasahhi khaanidele, kes nende vastu sõdisid.

Üheaegselt on olemas Nõukogude võimu sümboliseerivad sümbolid kui ka Nõukogude võimu ohvrite memoriaalid. Igaks juhuks pole üheselt paika pandud, et kes on head või halvad, kas Punaarmees või Turkestani Leegionis teeninud kasahhid.

Kindlasti on inimestel vastandlikke hinnanguid ühele või teisele isikule või sündmusele, kuid mulle tundub, et valitsev riiklik konsensus seisneb selles, et puudub ametlik konsensus.

Ma ei väida, et kogu Kasahstani kogemust annab Eestisse üle kanda, aga sealne asjade käik näitab, et vastuolulisi teemasid on kuidagi võimalik niimoodi käsitleda nii, et ei teki sügavaid ühiskondlikke lõhesid. Võib-olla on eestlaste protestantlik eetika liiga kompromissitu, ma ei oska öelda.

Kindlasti on erinev see, millistele suhtumistele 1990. aastate alguses hakati riiki üles ehitama Eestis ja Kasahstanis. Kuidagi on aga niimoodi juhtunud, et Nõukogude ajaga pole Eestis veel lõpparvet tehtud. Kusagilt ei paista ka head ideed, kuidas seda teha. Aga ajalugu koosneb vastuolulistest sündmustest ja isikutest, võib-olla piisab alustuseks selle lihtsa tõsiasja tunnustamisest.