Eestis on suur õpetajate puudus. Kvalifikatsioonita õpetajate arv kasvab aasta-aastalt ja lisaks sellele suureneb üle 50- ja 60-, isegi üle 70-aastaste õpetajate osakaal. Täpset statistikat selle kohta siiski pole. 

Aastaid on räägitud, et puudu on reaal- ja loodusainete õpetajaid, kuid praeguseks napib Eestis juba kõiki õpetajaid, alates lasteaiaõpetajatest ja klassiõpetajatest ning lõpetades kutsehariduse õpetajatega. Ja tõesti, probleemid algavad sellest, et õpetajaks ei minda õppima. Just aineõpetajaks, kuigi ka klassiõpetajate seas on kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate arv viimase kümnendiga neljakordistunud. 

Üks suurimaid probleeme on, et õpetaja palk ei ole teistel kõrgharidust eeldavatel töökohtadel pakutavaga võrreldes konkurentsivõimeline, kuid see ei ole ainuke põhjus. Kuuldavasti on reaal- ja loodusainete erialade magistriõppes rohkem stipendiume ja need on suuremad kui õpetajaõppes. Ei ole siis ju imestada, et noor, kes kaalub, millisesse magistriõppesse minna, otsustab õpetajaõppe kahjuks – õpetajana oleks tema palk tulevikus madalam ja ka õppe ajal stipendiumid väiksemad.

Seega peavad õpetajaks õppijate stipendiumid olema kindlasti konkurentsivõimelised, ja kuna haridus on meie riigi ja ühiskonna võtmes kriitilise tähtsusega, siis peame õpetajaks õppijaid juba õpingute ajal motiveerima seda suurepärast ametit valima. Sellest lähtuvalt astub õpetajate esindusorganisatsioon Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) samme õpetajaks õppijate toetamiseks, kutsudes tudengeid liituma juba õpingute ajal EHL-iga, ja seda liikmemaksuta. 

Õpetajate puuduse taga on ka tõsiasi, et pea pooled õpetajakoolituse lõpetanud ei suundu erialasele tööle, vaid leiavad rakenduse mujal. See kinnitab muidugi meie ülikoolide õpetajakoolituse headust ja laiapõhjalisust. Suurem stipendium õpetajaks õppijatele võiks vähendada nimetatud üliõpilaste töötamist raha teenimiseks ja annaks võimaluse pühenduda rohkem õpingutele. Aga kas see nii ka oleks?

Kõigi puhul ilmselt mitte. Võib-olla tasub kaaluda suurema stipendiumi sidumist erialasel tööl töötamise kohustusega lõpetamise järel. Kindlasti on siin nii plusse kui miinuseid. Ka tekib kohustuse korral küsimus, kas sellisel juhul on töökoht tagatud. Kui on, siis kus ja millistel tingimustel? 

Paljud üliõpilased, kes õpetajaks õpivad, on juba tööl koolis. Võiks kaaluda lahendusi, et selliste õpetajatega saaks sõlmida / peaks sõlmima õpingute ajaks tähtajalise lepingu, mis tähtajalisel ülikooli lõpetamisel muutub tähtajatuks, ja juriidiliselt läbi mõelda. See annaks õpetajale kindluse, et õpingute käigus ei pea ta muretsema töökoha kaotuse ja vahetamise pärast, sest tal on aastane leping ja tema kohale peab igal aastal kuulutama konkursi. 

Koos stipendiumide suurenemisega peame rohkem läbi mõtlema noorte ja alustavate õpetajate toetamise nende esimestel tööaastatel, sest umbes pooled õpetajatööd alustanud lahkuvad esimese nelja aasta jooksul.

Samal ajal kinnitavad uuringud, et suurema tõenäosusega lahkuvad kvalifikatsioonile mittevastavad õpetajad. Seega ideaal oleks, kui enne õpetajatööle minekut oleks kvalifikatsioon omandatud, kuid kui siiski minnakse juba õpingute ajal õpetajana tööle, siis võiks ja peaks stipendium toetama tähtajalist lõpetamist. 

Peame lõpetama olukorra, kus meie haridusasutustes töötab aina rohkem kvalifikatsioonita õpetajaid, sest me ei tohi lasta meie heal haridusel känguda. Üks samm selleks on stipendiumide suurendamine, kuid see on vaid üks samm. Peame lähenema süsteemselt.