Priit Hõbemägi, mis aastast sa ajakirjanikuna töötad?

Sellest on piinlik rääkida, sest see toimus nii ammu. Ma läksin ajakirjandusse tööle aastal 1979, alustasin Tallinna linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee ajalehe Õhtuleht kujundajapoisina.

See on tänaseni järjepidevalt ilmuv väljaanne. Vaadates muutusi, mis Eesti ajakirjanduses on viimase 50 aasta jooksul aset leidnud, ei olegi see nii tavapärane.

Ei ole jah. Ja kindlasti on siin osaliselt ka minu kaasabi, sest ma jõudsin hilisematel aastatel olla ka Õhtulehe peatoimetaja ja selle tabloidiks teha.

Kuid Õhtulehes töötab endiselt üks inimene, kes töötas seal juba siis, kui mina seal olin. See on Tõnis Erilaid, kes kirjutab laupäevases Õhtulehes oma autorikülge. Mäletan, kui olime Ekspress Grupiga tegemas Õhtulehest tabloidi ja ma käisin seda teemat esitlemas, oli Erilaid vist veel peatoimetaja —  kellelegi see idee väga ei meeldinud, keegi ei teadnud, mis see tabloid on ja siis ütles Tõnis porisedes, et peatoimetajad tulevad ja lähevad, aga Erilaid jääb. Ja nüüd ta on siiamaani seal.

Tundub, et Tõnis Erilaid ei ole väga eksinud. Sa oled peatoimetaja olnud mitmes Eesti väga tuntud ja mõjukas väljaandes — lisaks Õhtulehele Eesti Ekspressis, Eesti Päevalehes ja nüüd Postimehes. See on võrreldamatu kogemuste pagas, mille baasilt on hea küsida midagi, mis mind on ajakirjanikuna mitu aastat vaevanud.

On huvitav paradoks, et kui ma analüüsin kolleegidega seda, mis Eesti ajakirjanduses toimub, siis sealt võib leida palju vigu. Ka inimestel väljastpoolt ajakirjandust, kes Eesti ajakirjandust vaatavad, on kriitikat palju ja pean tõdema, et tihti on see kriitika õigustatud — ongi palju, mida tehakse halvasti ja mida saaks teha paremini. Ja on asju, mida on lihtne ära parandada, aga mida pole aastakümnete vältel tehtud.

Kuid teisest küljest — kui ma kohtun töö tõttu välismaa kolleegidega, meediaväljaannete või muude organisatsioonide esindajatega, kelle valdkond on meedia, selle sõltumatuse ja pädevuse hindamine, siis kui nemad paluvad Eesti ajakirjandust kirjeldada, pean kogu konteksti arvestades ütlema, et Eesti ajakirjandus on tegelikult üsna tugev ja enamasti hästi tehtud. Ja võrreldes paljude rikkamate riikidega on üsna uuenduslik ja leidlik.

Kuidas sina seda paradoksi selgitad? Kas sa näed üldse neid asju niimoodi?

Jah, ma olen ka mõelnud selle peale. Ehk on nii, et kuna praeguste eestlaste ajalooline perspektiiv iseseisvuse ja vabadusega on lühike, 30 aastat, ja meil on kõik protsessid toimunud nagu mingis kõrgsurvekatlas väga kiiresti, ja me mäletame nende protsesside algust ja seda, mis on vahepeal toimunud, ja meie nõudlikkus oma riigi ja institutsioonide vastu on nii uskumatult kõrge, siis me tahame, et meil oleks selline väike ideaalne taskuriik, millest meie vanemad unistasid ja mille eest meie vanavanemad võitlesid. Ja nüüd käib jubedalt närvidele, kui kõik ei ole ikka nii, nagu me vaimusilmas ette kujutasime.

See vaimusilmas ette kujutamine oli mõnda aega üsna samasugune, aga siis hakkas maailmavaatelistel põhjustel toimuma konservatiivsuse ja liberaalsuse lahku ujumine, kõigepealt välismaal ja siis Eestis.

Kui kuulata seda kriitikat, siis tihtipeale öeldakse, et vaat, kus vanasti oli ajakirjandus alles sõltumatu, et nüüd on kõik kellelegi poolt. Aga kui ma vaatan viimast 30 aastat, siis ma võin küll öelda, et ajakirjanduse kvaliteet on hüppeliselt, tohutult paranenud.

Võtame ühe ajalehe, kus ma olen kaua aega töötanud —  Eesti Ekspressi. Ka siin on lugudel sellised kommentaarid, et kus vanasti Eesti Ekspress avaldas ja kus ta ikka pani ja kuidas iga nädal kõik ootasid. Kui nüüd istuda selle lehepaki taha ja vaadata lugusid, mis kirjutati üheksakümnendate aastate keskel ja mis tekitasid suurt furoori — siis see on täielik Nelli Teataja, kuulujuttudel põhinev, ilma allikateta, midagi ei saa kontrollida. Pikad majanduslood on kirjutatud tuginedes ühele poriloigust leitud roosale invoice`le — ja see kõik funktsioneeris.

Nii et ma võin öelda, et ajakirjanduse kvaliteet on tohutult paranenud, aga see ideaal, kuhu tahetakse minna, on ikka jäänud kuskile kõrgele silmade ette — me tahaks ikka veel midagi, kuigi on raske öelda, mida lõppkokkuvõttes tahetakse.

Üks asi on sellega veel seotud - kui öeldakse, et ajakirjandus ei ole enam tasakaalustatud, et varem oli, et kõik rääkisid ühte juttu või mida iganes selle tasakaalustatuse osas mõeldakse. Ma ei tea, kust selline idee tuleb.

Kui me vaatame New York Timesi või Guardiani, CNN-i või Fox News'i, siis me näeme, et suurem osa tugevatest väljaannetest on mingisugusel positsioonil. Ma ei räägi avalik-õiguslikest meediaettevõtetest, just erameedial on tavaliselt mingisugune oma positsioon, mis on nende jaoks oluline ja mida nad hoiavad, kuid tavaliselt püütakse näidata ka, kuidas asjad paistavad teiselt poolt. Aga juhtkirjas öeldakse enam-vähem välja oma seisukoht.

Vastus su küsimusele on laialivalguv ja segane, aga ajakirjanduse olukord on minu meelest hea. Inimestel on, mida lugeda. On kaks suurt meediakontserni, mis on enam-vähem ühesuurused ja mida inimesed kasutavad. On väga tugev avalik-õiguslik ringhääling. On Äripäev, kes teenindab ärikeskkonda ja on ka Õhtuleht. Rohkem või vähem on kogu väljak kaetud.

Tegelikult on Eestis ajakirjandust nende kontsernide või meediamajade kõrval veel. Su vastus ei olnud sugugi laialivalguv, vaid päris täpne kirjeldus vastuolust, mis meil ootuste ja tegelikkuse vahel on. Aga ajakirjandust on meil tõesti väga laias skaalas ja poleks 20-30 aastat tagasi oodanud, et see mitmekesisus niivõrd suurena püsib.

Kui vaadata meie naabreid, Lätit, Leedut või Soomet, siis tegemist on rahvaarvult suuremate ühiskondadega, kus ajakirjanduse mitmekesisus on ka üsna hea, aga mulle näib, et Eesti ajakirjanduses on mitmekesisus mingitel imelistel põhjustel suurem. Tõsi, võib-olla päris iga inimene ei leia Eestis endale meelepärast väljaannet.

See võib olla tingitud sellest, et Eestis sattus olema kaks suurt ego, kes soovisid meediamaailmas tegutseda — Hans H. Luik ja Mart Kadastik — kes leidsid mõlemad piisavalt ressursse, üks väljastpoolt, teine seestpoolt, ning suutsid ehitada üles toimivad meediamajad.

Ning ühel väga olulisel hetkel, ja ma arvan, et see hetk oligi kriitiline Lätis-Leedus, toodi sisse välisinvestorid. Nii et mingisugusel hetkel kuulus suur osa Eesti meediast Schibstedile ja Bonnierile. See takistas teisel poolel tegemast mitte päris puhtaid liigutusi, turgu üle maksta, sest kui sul on vastas teine Põhjamaade suurkontsern, ei ole mõtet lihtsalt väga pikalt jamada. Sest teisel on ressursse sama palju.

Mõnes kohas seda üritati, näiteks Õhtulehe ja Sõnumilehega. Aga lõpuks jõuti maailmas ainulaadse tulemuseni, kus kaks suurt kontserni —  Schibsted ja Bonnier, mis on Põhjamaades teineteisel kogu aeg kõri kallal —  suutsid Eestis ainukese kohana maailmas luua kaks koostööettevõtet, kaks firmat, milles neil oli viiskümmend-viiskümmend osalus ja mis läksid mõlemad väga hästi tööle.

Nii et ma arvan, et ühest küljest oli hea, et oli kaks tüüpi, kes tahtsid midagi saavutada, hea, et õigel ajal tulid välisinvestorid ja hea, et need välisinvestorid õigel ajal ka välja aeti.

Tänaseks on muidugi välisinvestorid väikeste eranditega Eesti ajakirjanduse taustalt kadunud. Sa ütled, et see on hea?

Ma arvan, et see on hea. See näitab, et me oleme siin ise tegijad, et me teame ise, kuidas teha ja oleme väga aktiivselt sunnitud vaatama, mis maailmas toimub. See uus, mis me teeme, on meie enda poolt välja mõeldud.

Nüüd ma räägin kui ajakirjandusõppejõud, aga maailma eri riikides ja piirkondades on meedial teatud kindlad iseärasused. Seda on uurinud üks hispaanlane, kes on kogu maailma meedia jaotanud nelja plokki — seal on Ameerika ja britid, Põhjamaad, kuhu kuulub ka Eesti, Lõuna-Euroopa ja siis veel midagi. Nad on tüübilt erinevad, näiteks Ameerikas on väga selge kallutatus ühele või teisele poole, erakondlik positsioon on väga selge. Põhjamaades on suurem korporatiivsus ja nii-öelda alateadlik eemale hoidmine sidemetest erakondadega. Lõuna-Euroopa väljaanded on jälle väga erakondadega seotud — neil on alati mingisugune oma agenda, ajavad mingit asja ja on pühendatud üksikmüügile.

Sellises suures üldises plaanis oleme meie Põhjamaade grupis selline korporatiivne ajakirjandus — hoitakse üsna kaugele erinevatest erakondadest, ei taheta neile liiga lähedal olla.

Ainukene puudus, mis minu meelest nendest väliskontsernidest on, on see, et ega tänapäeval põlve otsas AI-d üldiselt väga ei arendata. Ei arenda seda tõenäoliselt ei Delfi ega Postimees. Midagi võiks teha koostöös mõne ülikooliga, aga üldiselt on see natuke kahtlane.

Nende kontsernide puhul oli suur pluss see, et kui sul oli juhina mingi küsimus, mida sa ei osanud põhimõtteliselt lahendada, siis sa võisid istuda lennukisse, sõita Stockholmi või Norrasse, kus sulle korraldati ümarlaud, toodi spetsialistid kohale ja öeldi, kuidas asja lahendada. Aga keegi ei kirjutanud kunagi ette, mida peaks tegema.

Kui ma õigesti aru saan, siis sa ütled, et Põhjamaiste kontsernide Eestis kohaloleku aastatel kasvatatud institutsionaliseeritus Eesti meedias on püsinud siiamaani, vaatamata omandimuutusele. Ja see on see, mis meedia tugevat selgroogu kujutab?

Jah, mina usun küll niimoodi. Ma arvan, et Eesti ajakirjandusega on praegu üldiselt hästi, et suurtel kontsernidel on mõnevõrra erinevad vaated — üks on konservatiivsem, teine liberaalsem —  ja see on omakorda seotud nende inimestega, kes on nende kontsernide omanikud.

See institutsionaalsus näeb pealispindselt usutav välja, aga kui need kaks üksikisikut, ühelt poolt Hans H. Luik, teiselt poolt Margus Linnamäe sealt mingil põhjusel ära võtta, siis kas institutsioon elab selle üle?

Minu aus vastus on, et ma ei tea. Kui vaadata, kuidas meediakorporatsioonid mitte ainult meil, vaid üldiselt toimivad, siis seal on üks väga selge seaduspära —  meedia armastab ühte omanikku. See on praktiliselt igal pool nii.

Kui meediakontserni loomise ajal satubki sinna mingisuguseid kummalisi väikeomanikke, siis nad nii-öelda pestakse sellest süsteemist varem või hiljem välja ja lõpuks jääbki järele ainult Luik. Ja täpselt samamoodi kaob Kadastik, kaovad kõik teised ja lõpuks jääb järele Linnamäe.

Aga see on igal pool nii, see on ka Ted Turner, Rupert Murdoch ja Zuckerberg. See on Soome ajakirjandus, see on Rootsi ajakirjandus, see on põhimõtteliselt igal pool.

Samas kui me Soomet vaatleme, siis seal vist ei ole niimoodi. On Alma Media, on Helsingin Sanomat.

Sanomat on ju perekonnaettevõte.

Nüüd ta on, aga Alma Media kindlasti ei ole.

Alma Medialt osteti Aamulehti ära, päris paljud suured tükid on ära ostetud.

Aga tal on ikka seda mitmekesisust päris palju.

Ma lähen oma mõttega edasi — need inimesed on tavaliselt nõukogu eesotsas, nad ei kontrolli otseselt seda, mida väljaanded terves kontsernis teevad. Aga nõukogu koosolekul, kus on ka osa juhatuse liikmeid, on tonaalsus siiski olemas ja see on minu meelest täiesti okei.

Kui me nüüd läheme toimetuse ja omaniku vahele, siis kas me näeme seal üht üksust, mis võtaks selle väljaande samamoodi südamesse, nagu seda teevad omanikud?

Omanikud on Eestis kirglikud inimesed, neil on ajakirjanduse vastu suur kirg. Ja kui sa nüüd jätad omaniku kõrvale, siis sealt vahepealt ei leia sa üksusi, mis suhtuksid kirglikult mingisuguse väljaande väljaandmisse just sellises vormis. Seal vahepeal on kõvasti tublisid inimesi, eksperte, kes on kõik palgatöölised, ajakirjanikud ja suures osa tihti missiooni-inimesed.

Omanikel on oma kirg, aga vahepeal on juhatuse tasandil tublid eksperdid. Aga minu meelest on ajakirjanduse puhul seda kirge ja missioonitunnetust väga vaja.

Nii et vastus küsimusele on, et ma ei tea, mis siis saaks, kui need kaks, Hans H. Luik ja Margus Linnamäe, sealt mingil põhjusel ära võtta. See oleks tõenäoliselt väga seikluslik hetk, kui niimoodi juhtuks.

Ütlesid enne, et Eestis on tekkinud olukord, kus üks suur erakapitalil põhinev meediamaja on pigem liberaalne ja teine erakapitalil põhinev meediamaja pigem konservatiivsete vaadetega. Ehkki nende vaadete defineerimine nõuaks ilmselt omaette tunniajast saadet, saavad ilmselt kõik aru, mida sa silmas pead.

Kuidas on see juhtunud? Kas see on inimeste isiklikest eelistustest, maailmavaatest ja elukogemusest tulenev omanike valik või on see äriline, selline küüniline arvestus, et kui me jagame Eesti meediatarbijate turu umbes pooleks, siis pooled võiksid eelistada sellise maailmavaatega väljaandeid ja teised pooled teistsugusega?

Alustan ühe looga. Kui käisin kunagi Norras väiksemaid väljaandeid vaatamas, siis külastasime üht ajalehte, mis oli, võiks öelda tsentristlik väljaanne, aga vestluses juhatuse liikmetega selgus, et neil on veel üks väljaanne, mis on rõhutatult vasakpoolne. Kui ma selle peale jahmunult küsisin, et kuidas nii, siis vaadati mulle otsa ja küsiti põhjamaise rahuga, et mis mõttes — raha ju tuleb.

Et seal oli selline merkantiilne suhtumine, et kui on inimesi, kes tahavad vasakpoolse lehe eest maksta, siis anname neile seda vasakpoolset lehte ega hakka sellepärast veel maailma muutma.

Aga ma räägin nüüd enda tähelepanekutele tuginedes — Postimees Grupp ja Delfi Meedia on mitmeski mõttes väga erinevad. Ka see, kuidas nad alguse said, on väga erinev. Ja see on oluline.

Postimehe algusaasta on 1857 — see on 166 aastat traditsioone, mis on seotud oluliste inimestega tervest Eesti ajaloost. See on midagi, mis on kasvanud kontidesse. Võtame näiteks Lõuna-Eesti, kus on seitse-kaheksa põlve inimesi, kes on seda lugenud ja nüüd on nende järeltulijad mures, miks Omniva ei too neile õigel ajal lehte. Aga see selleks.

Ehk sellise pika ajalooga väljaandele on teatud traditsioonide hoidmine või konservatiivsus väga loomulik asi. See kindlasti selgitab, miks Postimees on niisugune nagu ta on. Loomulikult on Postimehel olnud oma arengus nõksatusi siia, nõksatusi sinna, võime ka viimasest aastast näha, kus on olnud teravamaid suhtumisi mingites ühiskondlikes küsimustes või on vähem teravaid. Aga põhimõtteliselt on see üks pikk tee, mis jätkub samamoodi.

Ja sellega on seotud ka omaniku positsioon, kes ütleb, et meil on üks asi ajada, me viime Postimeest edasi, seisame nende väärtuste eest, mis on meie päisesse kirjutatud, mis on omakorda pärit Eesti Vabariigi konstitutsioonist. Ja kõikidele nendele, kes tahavad selle üle pilgata, ütlen ma, et andke minna — kui sa ei põleta koraani, võid sa demokraatlikus maailmas ükskõik, mille üle ilkuda. Aga kui põletad koraani, siis tuleb Erdoğan ja palub sind välja anda.

Nii, aga võtame selle teise maja, mis sai alguse soovist teha kõike täiesti teistmoodi kui varem.

Teistmoodi võrreldes nõukogude aegse meediakaanoniga.

Jätsid õigesti märkimata, et nõukogude ajal ei olnud ajakirjandust. Kes väidavad, et nõukogude ajal oli mingi ajakirjandus, siis see on täielik jama — see oli propagandaaparaat, mis allus kommunistlikule parteile, keskkomiteele, KGB-le ja Glavlitile ja nii edasi. Mingit ajakirjandust ei olnud. Mis iganes seal kuskil maakonnalehes mõni tore reporter vahvaid lüpsireportaaže kirjutas — see ei olnud ajakirjandus.

Niisiis algas uue iseseisvuse ajakirjandus, mille eesmärk oli teha sellist ajakirjandust, mida varem polnud olnud. Ma olin sellega päris algusest peale seotud, isegi Ekspressi null-numbrisse oli minult tellitud mingisugune kummaline lugu.

Töötasin ajakirjas Noorus, aga tundsin, et see on täielikult ummikusse jooksnud ning läksin Hans H. Luige juurde ja ütlesin, et tahaksin sinuga koos töötada. Esitasin oma mõtted toimetusele ja mind võeti tööle. Kolme kuu pärast olin tegevtoimetaja, siis peatoimetaja.

Me ei vaadanud üldse, mis ümberringi toimub. See on huvitav fenomen —  istusime kiiresti sõitvas autos ja meid ei huvitanud, mida teevad Noorte hääled, Rahva hääled või Eesti sõnumid —  see oli meie jaoks kirbutsirkus. Me lihtsalt tormasime ja silmad põlesid peas. Tormasime kogu aeg edasi ja kõik lained lõid kahele poole laiali.

Oli soov olla uuendusmeelne, noor, haarata kõike, mis on õhus. Näiteks avaldas Ekspress linnalisas City kahe suudleva noormehe pildi vanalinnas (see oli lavastatud). Aga miks Ekspress selle avaldas — sest mitte keegi ei olnud taolist asja varem avaldanud.

Miks avaldas Ekspress priskeid trullakaid poolpaljaid tüdrukuid viimasel leheküljel — sellepärast, et keegi ei olnud seda teinud.

Teeme kõik kohe ära ja esimesena — see oli moto ja tõmbas ligi sarnaselt mõtlevaid inimesi. Ja need inimesed tõusid aegamööda selles hierarhias ja tõmbasid samasuguseid juurde. Mina nimetan seda väljaande, tänapäeval võib öelda grupi DNA-ks — see on see juur, mis on sinna alguses pandud ja mida ei saa jõuga muuta.

Delfi Meedias pandi kohe alguses dünaamiline, liberaalne, kõike lubav meeleolu sisse ja see ulatus kõige viimasest reporterist kuni omanikuna välja. See töötab selle tõttu, et osa töötajatest püüab ära aimata, mida soovivad ülemused, ülemused saavad aru, mida soovib omanik või ongi nad samasuguse meelelaadiga ehk sarnane tõmbab ligi sarnast.

Ja minu meelest on Postimehega olnud paljuski samamoodi — kuna seal mängis Mart Kadastik väga pikka aega esimest viiulit ja ütleme ausalt, et ega Kadastik pole mingisugune eriti lustlik või seltskondlik tegelane, pigem on ta kuiv ja raamatupidajalik, kes istus kuskil ja pidas mingisuguseid plaane. Ja nad olid minu otsesed konkurendid. Inimesed, kes seal juhatuses olid, olid nagu Kadastiku kloonid, istusid altkulmu pilguga, krõbistasid paberitega ja nende väljaanne oli samasugune.

Kuhu see dünaamika siis täna kadunud on? Kui ma peaksin ühe asja välja valima, mis on kõige kriitilisem, mida ma oskan tänase Eesti ajakirjanduse kohta öelda, siis see on see, et ajakirjanduses on kaduma läinud agenda dikteerimise tahe, dünaamiline soov olla mingis asjas see, kes midagi käima lükkab, ära teeb, teatud mõttes sõidab hoolimatult mingitest välja kujunenud asjaoludest üle.

Meil on praegu nii, et agenda juhtimise ots on poliitikute või kui veel negatiivsem olla, siis kõikvõimalike ametnike, kommunikatsiooni- ja suhtekorraldusinimeste käes, keda on palju rohkem kui ajakirjanikke.

Kui püüda väga suurt üldistust teha, siis ma arvan, ja ma ei tea, kas see on normaalne või ei ole, aga riik ei karda enam ajakirjandust.

Miks see niimoodi on juhtunud, on keeruline öelda. Aga kui me tuletame meelde näiteks üht eilset uudist, kus kaubandus-tööstuskoja juht Toomas Luman ütles "Esimeses stuudios", et nad on maksumuudatuste lobis täielikult läbi kukkunud, siis see on minu meelest väga tähelepanuväärne. Kui mõelda, mis ettevõtted sinna kuuluvad — suured ja väga võimsaid ettevõtted.

Ma olen sellest rääkinud teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomerega, kes küsis kord, kuidas minu kui ajakirjaniku arust suurendada teadlaste mõju valitsusele — see oli tookord, kui sooviti suurendada teadusele ja kõrgharidusele suunatava raha hulka.

Ja minu vastus talle oli, et teil puuduvad inimesed, keda poliitikud võtaksid tõsiselt. Ehk puuduvad inimesed, kes helistaksid valitsuse liikmele ja ütleksid, et siin teaduste akadeemia president, tahaksin ühest asjast tõsiselt rääkida. Ja uks avaneb. Või sellised inimesed, kes lihtsalt lükkavad ukse lahti.

Või võtame meediaettevõtete liidu, mis ometi koondab sisuliselt kogu Eesti meedia. Ja siis tuleb lihtsalt kohale [Marek] Reinaas, ütleb arrogantselt, et kuulge, mida te krigisete, me päästame riiki, te virisete mingi viletsa nelja miljoni pärast. Oleme teistsuguseid sigadusi näinud, aga sellist ülbust, mis on pärit reformierakondlikust juurest, pole me tükk aega näinud.

Aga ei ole [neid inimesi] tööstusel, ei ajakirjandusel, ei kõrgharidusel. Kujutate ette, istub koos rektorite nõukogu, milline ressurss — kuus kõrgkooli, kelle käes on kogu Eesti homne päev. Kõik need inimesed, kes hakkavad homme Eestit juhtima, tulevad nendest ülikoolidest, võib-olla ka Harvardist ja Stanfordist, aga suurem osa tuleb sealt. Ja neid ei võeta jutule, nad on mingisugune praht — ükskõik, kellega sa räägid, valitsuse uksed on lukus ja kõrvad on kinni.

Või käid seal ära ja siis öeldakse kaht asja, et praegu ei saa midagi teha, raha ei ole või et valitsus sõitis minust ka täiega üle ega kuulanud.

Ehk kokkuvõttes tahan ma öelda, et mingil arusaamatul põhjusel on võim Eestis koondunud väga väikese hulga inimeste kätte, kes on sisuliselt pööranud selja ühiskonnale, selle väga olulistele institutsioonidele, olgu need siis ametlikud või mitteametlikud, ja teevad kõike nii, nagu nad ise tahavad. Because they can — sest nad võivad seda teha.

Aga kes need inimesed on? Ma ei usu, et sinu poolt nimetatud Marek Reinaas või isegi peaminister Kaja Kallas oleksid just need inimesed.

Paar nädalat tagasi oli imeline juhus, kus äsja riigikogu kõige mõjukama komisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeheks saanud Liisa Pakosta saatis kirja riigikantseleile ja ministeeriumidele, nõudes, et edaspidi ei poogitaks komisjoni ette toodavate Euroopa Liidu regulatsioonide külge kohalikke lisandusi, mil puudub Euroopa Liiduga mingi seos, kuna Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed, rahvasaadikud, ei jõua nendest eelnõudest ennast mitte üksi läbi närida, vaid isegi lugeda —  et ärge tehke sellist asja meile.

Ja see oli konsensuslik, sellele kirjutasid alla koalitsiooni ja opositsiooni spektri lõikes kõik Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed. Kas see muudab midagi paremuse suunas? Kahtlen sügavalt. See võim tundub olevat pigem ametnike, mitte ajakirjanduse ja poliitikute käes.

Ma kujutan ette, et ministeeriumides on suur osa võimust ametnike käes. Aga oleneb ka, mida me võimu all mõtleme.

Kas ajakirjandus peaks taotlema seda võimu endale? Olla see, kes ühiskondlikku agendat suunab?

Ma arvan, et on oluline, et ajakirjanduse hääl kostaks paremini, sest ajakirjandus on meil sisuliselt ainus institutsioon, mis on demokraatliku riigi toimimiseks hädavajalik. Ilma selleta ei saa — ei ole ühtegi demokraatlikku riiki, kus ei oleks vaba ajakirjandust ja ei ole ühtegi mittedemokraatlikku riiki, kus oleks vaba ajakirjandus.

Ajakirjandus on ainukene institutsioon, kus toimub päevast päeva diskussioon nende asjade üle, mis on meile olulised. Ajakirjandus hangib nende teemade kohta informatsiooni, analüüsib ja arutleb.

Kui me vaatame, kui palju tuleb eri teemade kohta arvamusartikleid, ja ma ei mõtle kehvas mõttes arvamusartiklit, kus keegi lihtsalt võttis ja arvas, vaid kus arvavad eksperdid ja spetsialistid, poliitikud. Kui palju on neid kokku rahvusringhäälingu, Postimehe, Delfi, Äripäeva peale, kui palju arutatakse asju.

Kurb on see, et me ju võime siin kirjutada ükskõik mida, aga tegelikult ei muutu mitte midagi. Ma ei oska öelda, kas need on konkreetselt ametnikud, aga mulle tundub, et kui me vaatame otsustajate poole, et siis me näeme ikkagi valitsust, võib-olla valitsuse nõuandjaid, keda me tegelikult jällegi ei näe. Aga need lõppotsused me saame enam-vähem sealt.

Mis puudutab seda Euroopa Liidu asjade komisjoni, siis võib-olla oleks mõttekam neid asju mitte arutada seal komisjonis, sest nad tulevad ju kuskilt mujalt komisjonist. Need asjad oleks pidanud varem selgeks tegema mingis teises komisjonis. Et kas see komisjonide komisjonis või metatasandi komisjoni asi on kõige õigem, on teine küsimus.

Võib-olla üks põhjus, miks ajakirjanduse mõju on sel agenda seadmisel keskpärane, seisneb selles, et ajakirjanikud ise ei ole enam nii säravad isikud ja ajakirjanike palgad ega positsioon ühiskondlikul redelil ei ole nii silmapaistev, nagu oli näiteks 1980. aastate lõpus või 1990. aastate alguses.

Jah, see vastab tõele. Kui me räägime kas või palkadest, siis Eesti ametnike armee või avaliku teenistuse töötajate palgad ületavad oluliselt Eesti keskmist sissetulekut. On selge, et meil on ametnikke üha rohkem ja neil läheb üha paremini.

Kui võtame kas või selle, kuidas iga aasta aprillis reguleeritakse kõrgemate ametnike palkasid mis iganes perioodil, siis minnes populistlikuks, aga rahval kukuvad juba püksid jalast ja kõht on tühi, aga 1. aprillil toimub nagu raudpolt inflatsiooni ja muude asjade valguses kõrgemate riigiametnike palkade tõstmine.

Kuulsime juttu sellest, et kõik ministeeriumid peavad hakkama kokku hoidma, et kõigil on ju halb, eks ole. Paneme käibemaksu juurde, paneme majutusteenustele juurde, paneme ajakirjandusele juurde, aga palju siis ministeeriumid kamba peale kokku hoiavad...

Mulle jäi mulje, et kamba peale vist 50 miljonit, aga see on ju täiesti naeruväärne.

Aga ametnike palkade pealt kokkuhoidmine või ametnike koondamine ei aita kuidagi seda, et ajakirjanike palk või nende võimed kasvaksid. Kas ei ole mitte niimoodi, et selle piiratud ressursiga, mis Eesti ajakirjandusel on— reklaamitulu, tellimustulu, rahvusringhäälingu puhul riiklik finantseerimine — üritab ta teha lihtsalt liiga palju asju?

Kui valitsuse käibemaksuerandi ära kaotamise otsuse raames tulid erameediaettevõtted ja ütlesid, et see tähendab umbes 100 ajakirjaniku koondamist, siis kõlas siit-sealt hääli, et aga võib-olla ongi hea, et te teete seal liiga palju eri asju.

Kui seda kriitikat võtta sõna sõnalt, siis võib-olla tõesti teeb ajakirjandus liiga palju asju. Jätame käibemaksuerandi kaotamise nüüd kõrvale, aga äkki peakski tegema vähem, aga paremini ja inimestega, kelle silmad rohkem säravad?

Ma arvan, et neid mudeleid, kuidas tehakse, on ju erinevaid. Ajakirjanduses ei ole nii, et kõik teevad ühtemoodi. Kõigepealt tuleb lähtuda sellest, et eri meediamajadel on oma kindlad sihtrühmad, kellega nad töötavad ja kes on neile olulised.

Ajakirjanduse areng on muutunud selliseks, et elektrooniline väljund on erameediamajale kõige olulisem. Sul on oma portaal, millega on seotud mobiil, mis toob juba rohkem külastajaid kui veeb ja muutub veel olulisemaks. Selge on see, et kui sa vaatad mobiiliekraani, siis sa näed esimeses ekraanivaates kas kaht või viit lugu olenevalt meediamajast, kes kasutavad eri kombinatsioone. Ja suur osa inimestest ei skrolli arvutis kaugemale kui paar ekraanitäit. Allpool on juba kaos, kus ei käi kedagi.

Kuidas tulevad inimesed meediat vaatama? Mingi osa tuleb sotsiaalmeediast, aga olulisem osa tuleb digitaalsetest tellimustest. Kõik meediamajad näevad, et mida rohkem sa digitaalseid tellimusi müüd, seda rohkem tellijad sinu juures hakkavad käima. Need digitaalsed tellijad viibivad oluliselt kauem ja loevad oluliselt kauem ehk nad tahavad oma raha eest midagi saada. Seega ei ole nii, et lugusid ei peaks olema nii palju.

Kui ma tulen tagasi küsimuse alguse juurde, siis Eesti suured meediamajad avaldavad päevas kuni 500 lugu, mõnikord 300, võib-olla 400, aga suures plaanis on see hulk.

Kui me vaatame statistikat, kuidas neid lugusid loetakse, loetavus ja veedetud aeg on oluline, et hinnata, kas kulutatud ressurss on mõistlik, siis on selgelt mingi osa, mis saab liiga vähe loetavust ja mille kohta võiks põhimõtteliselt öelda, et neid lugusid pole vaja.

Aga probleem on selles, et sa ei tea kunagi täpselt, milliseid lugusid sul vaja ei ole.

See on ju ikkagi üsna hästi mõõdetav — see, milliseid lugusid loetakse ja milliseid mitte.

Oletame, et sul on väike rühm inimesi, näiteks lemmikloomasõbrad, kellele tehakse portaal. Ja neid inimesi, kes seal käib, ei olegi kunagi rohkem kui kümme tuhat. Aga selleks, et nad sinna tuleksid, pead sa kogu aeg sisu uuendama, sest tänapäeva inimene nokib iga natukese aja tagant ekraani ja kui tal päevas kolme-nelja uut asja ei ilmu, teeb ta otsuse ja see portaal on surnud. Ta otsib mingisuguse koha, kus ta saab rohkem uudiseid, sest aju saab väikse dopamiinilaksu — saad targemaks.

See oli ilus kirjeldus sellest, kuidas sotsiaalmeediale omased mudelid on triivinud pärisajakirjanduse tegevusse.

No võib ka niimoodi öelda, aga lõppkokkuvõttes, mingis suures plaanis on see kõik informatsiooni vahendamine.

Ma ei taha öelda, et see on seesama, aga minu mõte oli, et suur osa materjalist, mida võib-olla objektiivselt võttes ei peakski avaldama, on vajalik selleks, et inimene saaks aru, et midagi toimub, et midagi vilgub. Seepärast on ausalt öeldes ka öösel vaja midagi üles panna. See võib tunduda mõttetu ja jampslik.

Ja minu teada on Õhtuleht läinud seda teed, et nad on oluliselt vähendanud lugude arvu ja läinud hoopis kvaliteedi peale. Mis on väga tore.

Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov on öelnud, et ta võttis selle üle rahvusringhäälingult, kes tegi seda mõned aastad varem.

Šmutovi puhul on ju kriteeriumid karmid.

Teie [ERR] võite siin teha huvitavaid eksperimente, pole üldse probleem, ja see on väga tore, eks ole. Ja ma tean, et kui ma pole kaks päeva teie arvamusrubriiki lugenud, siis pole võimalust, et mul jääks mingi hea lugu tähele panemata, sest enam-vähem esiküljel ta ikka on.

Aga Šmutovi puhul on küsimus selles, et teda hindab turg ja kui see trikk tal ei tööta, siis on tal vesi ahjus. Et see on riskantne. Avaldada 300 kuni 500 lugu päevas ei ole riskantne, see on olemasoleva mudeli käimas hoidmine ja me teame, kuidas see töötab. Kui me hakkame tegema 50 lugu päevas, siis ei tea ükski tont, millega see lõpeb.

Ameerika Ühendriikides, mis on teatavasti kõikide suurte meediatrendide alguspunkt juba rohkem kui sada aastat, on viimase kümnendi jooksul väga paljud ajakirjanikud lahkunud väljaannetest, kuid mitte selleks, et minna teise väljaandesse, vaid et panna iseseisvalt püsti teatud mõttes oma väljaanne. Neil on isikutena brändituntus, kaasa tulev auditoorium ja reeglina ka tavaline toimetus, mis on keskendunud ümber ühe ajakirjaniku. Neid nimesid on terve hulk ja nad on äriliselt päris edukad. Eestis see turu suuruse tõttu võimalik ei oleks või kuidas tundub?

Olen ka selle peale mõelnud, kunagi isegi lugesin loenguid, kuidas ajakirjanik oma brändi peaks arendama, mis põhimõtteliselt on tõesti võimalik. Aga ma arvan, et Eesti tingimustes on turg liiga väike, meil ei jätku inimesi, kes oleksid nõus selle eest nii palju maksma, et see inimene saaks korralikult söödud, elatud ja autoga sõidetud.

Kõige paremini näitab seda pabermeedia. Oletame, et me tahame teha mingit ajakirja, mis on mõeldud niplispitsi sõpradele. Leiame kellegi, teeme ajakirja ja palkame inimesed, müüme sinna viis lehekülge reklaami ja leiame viis tuhat tellijat.

Aga selleks, et see elaks, on vaja vähemalt kümme tuhat tellijat. Eesti turul ütlevad väga lihtsad valemid sulle, kui palju sa pead müüma digitellimusi või reklaami või ligipääsu või mida iganes. Võib-olla Vilja Kiisler võib proovida teha mingisugust oma asja, aga ma arvan, et see väga kaua ei õilmitse. Ainuke variant, et oled YouTube'is ja YouTube hakkab sulle mingil hetkel maksma, aga sellise hardcore poliitikaasjaga hakata Eestis kasu lõikama — kardan, et see ei ole võimalik.

Suurtes riikides on see võimalik, kuigi ma ei ole kindel, kas isegi Soomes on midagi taolist juhtunud.

Mis saab Eestis paberajalehtedest? Eesti on pigem olnud see riik, kus paberajaleht on pidanud väga hästi vastu kõikidele ühiskonna ja majanduse muutustele.

Mart Kadastik ennustas 2000. aastate alguses, et aastaks 2020 on viimased paberlehed Eestis ilmunud ja mäletan ka, kui kiiresti kukkusid paberlehed Lätis aastatel 2008-2009, kui kokku said omanike vahetuse vapustus ja majandusvapustus, mis tappis varahommikuse kojukande.

Nüüd on Eestis uus olukord — hommikusel kojukandeturul ei ole enam konkurentsi, mis paradoksaalselt võib olla isegi pigem hea uudis, sest ärilises mõttes hoiavad väljaanded kokku. Sina oled selles asjas rohkem sees, milline on sinu kui paberil ilmuva suure väljaande peatoimetaja nägemus praegu?

Paberväljaandest tuleb hoida kümne küünega kinni. Need inimesed, kes tellivad paberväljaannet, on kõige lojaalsemad inimesed ja ma selgitan, miks on nad kõige lojaalsemalt lugejad. Sest tavaliselt annavad nad sulle aastaks raha ette ega tea mitte midagi muud, kui et selle asja päisesse on kirjutatud Postimees. Aga mis seal sees on, seda nad ei tea, nad usuvad ja usaldavad, et saavad kvaliteetset sisu.

Erinevalt nendest üheeurostest digitaalsetest tellimustest, mida kõik meediamajad praegu teevad, on pikaajaline suhe see, mille eest sa pead väga hästi hoolitsema.

Samal ajal on meediamajade sisemine tööjaotus üha rohkem selline, et mõeldakse, mis toimub mobiilis ja veebis, et seal peavad pidevalt olema jooksvad uudised, mida uuendada. Toimetuses ei ole võimalik pidada üleval kahte töövoogu, et üks töövoog, mis toodab online'i ja teine paberlehte. Kunagi nad olid eraldatud, tänapäeval on pigem nii, et toimetused teevad päev otsa online'i ja peavad silmas olulisemaid võtmeasju, mis peaksid tingimata olema paberlehes.

Meie ütleme Postimehes endale seda, et Postimees on newspaper of record, samamoodi nagu New York Times, et kunagi 100 aasta pärast hakkavad ajaloolased Postimeest sirvima ja vaatama, millest kirjutati. Ei tea küll, kuidas on siis digitaalsete arhiivide kättesaadavusega.

Aga ma tahan selle teema niimoodi kokku võtta, et jah, see ei tule kellelegi üllatusena, et paberajalehtede tiraaži langus on globaalne. Ilmselt surutakse mingisugusel hetkel paber välja ja arvan, et see muutub selliseks luksustooteks.

Aga nii kaua kuni on inimesi, kes tahavad selle eest maksta ja keda on omakorda nii palju, et seda õnnestub väikese kahjumiga elus hoida, siis nii kaua paberlehed püsivad. Kui sa tahad küsida, kaua see aega võtab, siis 10-15 aastat.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.