Aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ehk ATH-d diagnoosivad psühhiaatrid. Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku juht doktor Andres Lehtmets rääkis ERR-ile, et ATH mõjutab tugevalt inimese elukvaliteeti.

"Laste puhul märkame väga sageli seda, et lapsed on hüperaktiivsed, ei püsi paigal, neid on raske kontrollida ja õppimine kannatab. Täiskasvanu puhul see hüperaktiivsus enamasti esiplaanil ei ole. Küll aga raske on keskenduda erinevatele tegevustele selleni välja, et ka inimsuhted kannatavad," selgitas Lehtmets.

Eesti ATH liidu asutajaliikme Epp Kerge sõnul on ATH Eestis seni aladiagnoositud.

"Erinevate teadusuuringute järgi ATH levimus võiks olla kolm kuni kümme protsenti, aga selgelt nendest numbritest oleme veel kaugel. Hästi oluline on mõista, et numbrite kasv ei tähenda levimuse kasvu, vaid seda, et järjest rohkem inimesi saab teadlikuks ja saab tuge," märkis Kerge.

Lehtmets sõnas, et mure võib peituda selles, et diagnoosi saamine on aeganõudev ning abi kättesaadavus halb.

"Arvestades meie psühhiaatrilise ja eeskätt just laste ja noorukite psühhiaatrilise abi kättesaadavuse piiratust, on võib-olla suurem hulk probleeme just seal. Mingil määral see diagnostika paraneb iga aastaga, inimesed on teadlikumad ja ka arstid on täpsemad oma diagnoosides," tõdes Lehtmets.

Mullu oli 59 protsenti ehk üle 3000 ATH diagnoosiga psühhiaatri vastuvõtul käinutest 15-aastased ja vanemad. Lehtmets sõnas, et seisund saab peamiselt alguse lapsepõlves, kuid seda ei pruugita siis ära tunda.

"ATH on seisund, millega inimene püüab ju ise toime tulla. Ehk nad püüavad kompenseerida, olla tublid. Kui on vanemad sellised, kes aitavad ja tugivõrgustik tugev, siis see teema võib olla nii-öelda kontrolli all päris pikalt ja läheb keerulisemaks siis, kui on rohkem iseseiseva töö vajalikkust."

Lehtmets ütles, et ATH-ga lastele on eriti oluline vanemate toetus. Eestis pakub ATH kahtluse või diagnoosiga laste vanematele tugirühma SA Eesti Lastefond. Selle juhataja ja pereterapeut Sirje Grossmann-Loot sõnas, et tugirühm aitab tagada lapsele parima keskkonna, kuid toetada ka vanemaid, keda diagnoos samuti mõjutab.

"See on 24 tundi tegutsemist ja mõtlemist. Kuna laps vajab pidevat tegutsemist, siis selle peab talle organiseerima, et ta ei läheks kuhugi ekraani taha istuma."

ATH-d ei saa välja ravida, küll aga töötab patsiendiga psühhiaater ja vajadusel määratakse talle ravimid. Nii Lehtmetsa kui Kerge sõnul on tarvis, et tulevikus oleks ravi kättesaadavam.

"Kohe on tulemas välja ka uus ravijuhis, mis ka suunab rohkem inimesi sellega tegelema. Kasvab ka esmatasandi tervishoiu roll ATH skriinimisel ehk äratundmisel," ütles Kerge.