Enne, kui Rooma riigimees ja kindral Gaius Julius Caesar ületas 49. aastal e.m.a Rubiconi jõe, olid mureneva Rooma vabariigi alustalasid õõnestanud kaks ambitsioonikat meest, keda ajalugu tunneb vähem. Need olid Lucius Cornelius Sulla ja Gaius Marius. Just nende kahe mehe valmidus murda tollase Rooma ühiskonna kirjutamata reegleid oli hiljem eeskujuks Caesarile.

Nii nagu Jevgeni Prigožingi usaldas Sulla oma meeste toetust ning viis nad rinde asemel pealinna vallutama. Sarnaselt Venemaaga oli Rooma sõjas välise vaenlasega.

Kindlasti vaatasid paljud noored ja vanad ambitsioonikad mehed Venemaal huviga Prigožini mässu. Nii mõnigi neist võis jõuda tõdemuseni, et õigete olude tekkimise korral võiksid nad Wagneri üksuste mässu edukalt korrata, leppimata mingite ebamääraste poolikute kokkulepetega. Need mõtted ei pruugi lähiajal teoks saada. Kui Sulla väed olid end Rooma linnas kinnitanud ning asusid "poliitilist süsteemi puhastama", siis peitis noor Caesar end tapatalgute eest sugulaste juures.

Sulla tahtis, et Rooma oligarhiline vabariik jääks edasi püsima ning ta oli valmis selle saavutamiseks palju verd valama. Just Sulla julma tegevuse tõttu poliitiliste vastaste hävitamisel sai sõna "diktaator" oma praeguse negatiivse varjundi. Siiski polnud õppetund Caesarile mitte Rooma vabariigi ideaalide kaitsmine, nagu Sulla neid mõistis, vaid lihtne tõdemus, et leegionide abil saab vallutada mitte ainult kaugeid maid, vaid võtta ka võim Rooma linnas.

Ajaloolised analoogiad pole muidugi kunagi ideaalsed, kuid inimkäitumisel on mustrid, mis aeg-ajalt korduvad. Samuti ei saa kunagi alahinnata inimeste isikliku kogemuse tähtsust.

Noort Vladimir Putinit kujundas kogemus Ida-Saksamaal kommunismi langedes, kui juhised Moskvast lakkasid. Jevgeni Prigožini puhul ei saa kunagi mööda vaadata tema kriminaalsest taustast ja vangis veedetud perioodist.

Muidugi on moodsa Venemaa ja Vana-Rooma vahel selged erinevused. Roomas olid sisemised pinged lihtrahva ja nende pooldajate ning oligarhilise eliidi vahel. Viimased moodustasid ka Rooma senati. Erinevalt Venemaast vahetus Roomas võim regulaarselt: vahetusid nii konsulid kui ka magistraadid (mis sest, et enamik neist oli pärit samadest peredest).

Sarnaselt Venemaaga ei suutnud Rooma poliitiline eliit siiski päriselt lahendada enda ees seisvaid suuri raskusi. See oli olustik, mille najal kasvatas oma ambitsioone Julius Caesar, kes lõpuks senati keeldu eirates ületas enda juhitud leegionidega Rubiconi jõe ja alustas kodusõda. Kuigi Caesari võimutäius jäi lühikeseks, sai see omakorda eeskujuks juba järgmistele.