Näiliselt leidsid Venemaa keskvõim ja Jevgeni Prigožin laupäeval kompromissi. Iseasi muidugi, kas sõlmitud kokkulepped – amnestia wagnerlastele, sõduritel lubatakse naasta Aafrikasse ning Prigožin saab Valgevenesse minna – peavad.

Ilmselt teab ka Prigožin, et ühtki Vladimir Putiniga sõlmitud kokkulepet ei saa usaldada. Või peab temagi saavutatud vaherahu ajutiseks. Pikemas perspektiivis, ja antud olukorras on ka nädal aega pikk aeg, vajab Prigožin ellujäämiseks usutavat jätkuplaani.

Kokkulepe sai ilmselt Kremli jaoks võimalikuks seetõttu, et seda oli Putinile rohkem vaja kui Prigožinile. Putini jaoks oli olukord äärmiselt ajatundlik, muuhulgas seetõttu, et kodusõda Ukraina rinde tagalas oleks nii moraalselt kui ka materiaalselt halvanud tegevuse Ukraina rindel. Sisepoliitiliseltki oleks ennustamatus Putini jaoks oluliselt kasvanud, kui segadus oleks jätkunud veel paar nädalat näiteks Rostovis ja Voronežis või Moskva eeslinnades. Valitseja on ennustamatuse suhtes alati tundlikum kui väljakutsuja.

Wagneril õnnestus Doni-äärse Rostovi – kus asub Vene Lõuna sõjaväeringkond ja kust ta lootis ilmselt leida eest Vene armee juhtkonna – vallutamine liiga hõlpsalt ja kuigi teel Moskvasse puhkes Vene õhuväe ja Wagneri õhutõrjega varustatud üksuste vahel tõeline sõda, siis linnalahingut Wagneri võitlejatega poleks Putin soovinud, sest see on wagnerlaste peamine tugevus.

Sellele, miks Prigožin oma rünnakust loobus, on pakutud mitut võimalikku seletust. Üks seletus on see, et tegelik riigipöörajate seltskond oli suurem ja ta lootis teiste üksuste veidi tugevamale toele, talle ehk lubati midagi ja lubadused ei pidanud. Mõned Vene armee üksused väidetavalt läksidki Prigožini poolele või andsid ennast ukrainlastele vangi. Või oli mingi muu kokkulepe või muutuja, mis ei vastanud Prigožini eeldustele. Me ei pruugi seda kunagi teada saadagi. Rostovit ja Voroneži oleksid wagnerlased suutnud vast hoida, Moskvat mitte.

Teine võimalus on, et Prigožin saavutaski oma soovitud eesmärgi, ehk konkureerivate bojaaride Valeri Gerassimovi ja Sergei Šoigu, kes temalt armeed üritasid varastada, tagasitõmbumise või taandamise.

Varasemalt oli sõim Vene armee suunal ja Ukrainast lahkumise ähvardused vilja kandnud ja toonud Putini tähelepanu. Nüüd, aimates, et ta võidakse peagi kõrvaldada, võttis Prigožin appi relvad ja pidas teel Moskvasse maha lahingu Vene õhuväega, mis kandis ühe päeva jooksul rohkem kaotusi kui Ukraina rindel viimastel nädalatel kokku.

Võib-olla arvas ta naiivselt, et tema Vene armeele põhjustatud kaotused lähevad Kremli arveraamatusse kui veritasu tema üksusi tabanud Vene armee rakettide eest. Et ta saavutab nagu varasemaltki oma pahateoga Putini tähelepanu ja mingi kinnituse selle kohta, et talle jäetakse ta eraarmee, mille võitlejad on nii oma rahvusvahelise nähtavuse kui ka Ukraina rindel saavutatu tõttu pugenud vene rahva südamesse.

Prigožin kehastab ühelt poolt kõige ausamalt seda, mida Kremli režiim tegelikus sisimas on: organiseeritud kuritegelik organisatsioon. Räägitakse küll, et kagebiitide, kelle hulka kuulus Putin, ja Wagneri vangide vahel on kultuuriline kuristik, aga sisimas toimib Vene riik ammu kui pätibande.

Lisaks on Kreml Suure Isamaasõja austamise sildi all arendanud iselaadset surmakultust ja wagnerlased on selle surmakultuse preestrid. Vene armeel, mis 9. mail paraadidel marsib, pole väga spirituaalset vunki, sest et pole võite, mida ette näidata. Wagnerlased toimetavad Süürias, Aafrikas, Ukrainas ja teevad seda osava sotsiaalmeediakära saatel. Neid kardetakse ja wagnerlased on teinud julmusest etenduse, mis toidab Vene imperiaalse suuruse hääbuvat müüti.

Venelane otsib kinnitust oma suuruse kohta kellegi teise hirmunud silmadest ja Wagner on oma kuvandis tegelnud süsteemselt hirmu kultustamisega ühismeedias, kus televisioonile ja ametlikule suhtlusele panustavad Vene ametiasutused on olnud saamatud. See seletab ka nende suurt toetust hoolimata asjaolust, et riigitelevisioon neist väga rääkida ei taha. Selles plaanis mõjub Putin Prigožini kõrval väsinud tehnokraadina ja Kremlis ilmselt veel töötab inimesi, kes selliseid asju oskavad tähele panna.

Mine tea, äkki oli laupäevase kokkuleppe osa, et Prigožin peab oma lojaalsuse tõestamiseks üht-teist veel Aafrikas või Ukrainas korda saatma. Iseasi, kas tal selleks ajaks üldse väge alles on.

Selge on see, et kokkulepped, mis nüüd sõlmitakse, Jevgeni Prigožini jaoks pigem ei pea. Tema peab nüüd mõtlema välja järgmised sammud, kuidas säilitada mingigi usutav jõupositsioon. Kui ta eraarmee sisemiselt laguneb ja kui talle ei jää piisavalt lojaalseid sõdureid pärast taandumist, on Prigožiniga ilmselt kõik. Kui mitte otsekohe, siis mõne kuu pärast ta kõrvaldatakse. Kui tal aga peaks õnnestuma oma armeed koos hoida ning näiteks Ukrainas või Aafrikas midagi olulist korda saata, siis võib ta mõnda aega veel elada.

Vladimir Putini jaoks oli tegemist näokaotusega rahvusvahelisel areenil, rahva ees ja samuti oligarhide seas.

Esimese kahega on lihtsam. Ukrainas toimuva tõttu pole Vene rahvusvahelisest mainest enam niigi midagi järgi ja Vene senised liitlased ilmselt suurendavad toetust Kremlile, küsides selle eest lihtsalt krõbedamat hinda. Vene rahvas on niikunii passiivselt teleka ees heegeldamas või viina joomas, nemad kuulavad seda, kelle käes on jõud, isegi kui valitseja pole populaarne.

Vene poliitiline süsteem on tuunitud selliseks, et ebapopulaarsusel rahva seas ei pruugi olla tagajärgi. Kõige keerulisem on Vladimir Putinil ilmselt bojaaridega. Putin on kaotanud vägivallamonopoli ja kui ta ei suuda ennast praegu kehtestada sama jõuliselt kui Recep Tayyip Erdoğan Türgis gülenistide vastu 2016. aastal, siis ei ole ta enam see, kes suudaks oma bojaare kaitsta, ka mitte üksteise eest.

Praegu juhtuski see, et kaks bojaari kaklesid omavahel tankide ja hävituslennukitega. Prigožini mäss oli bojaari mäss tsaari vastu. Teised bojaarid on ilmselt Putini jaoks hetkel kõige olulisem auditoorium selle kriisi lahendamisel. Kui ta režiimi stabiilsust tagada ei suuda, tullakse tema kõri kallale.

Seni on Putin valitsenud "jaga ja valitse" meetodil, lasknud oligarhidel oma eraarmeesid luua (kadõrovlased, wagnerlased, isegi Gazpromil on armee) ja nüüd on ta valiku ees, kas peaks bojaarid desarmeerima või lubama neil uues veidras olukorras, kus tsaar enam kaitset ei paku, eraarmeesid kasvatada ja juurde luua. See areng viiks hiljemalt Putini surma ajal klannisõjani, oleme siis tagasi 1990. aastates, mil sisepoliitiline olukord Venemaal oli väga voolav ja samal ajal lõõmas kodusõda Tšetšeenias. Kui venelased ei suuda hoida oma armee väejuhatuse staapi, siis kui tõhus saab olla nende sekkumine mujal piirialadel?

Praeguste sündmuste tähendus selgub ilmselt alles paari kuu pärast, kui siiski. Vene riiklus on ajaloos arenenud tsükliliselt, impeeriumi ehitamise kümnendid vahelduvad ajutiste või püsivamate anarhiaperioodidega ja lagunemisperioodidega. Imperiaalsest hiilgusest on Venemaa hetkel üsna kaugel, oleme sisenenud anarhilisemasse faasi, mis hiljemalt Putini surma korral intensiivistub.

Putin pole hoolitsenud oma võimu rahumeelse üleandmise eest mõnele rahva ja rahvusvahelise üldsuse jaoks usutavale järeltulijale. Prigožini mäss paneb ilmselt Kremlis kellegi ka sellele probleemile mõtlema, iseasi, kas kujunenud olukorras seda teemat üldse võimalik on arutada ilma, et sellega ei kaasneks riigireetmise süüdistust.