Täpselt nädal tagasi pööras kogu maailm pilgud Venemaale, kus ähvardas vallanduda kodusõda. Mitmete sõjakurjategijate vastasseisus tuvastas ühe leeri ninamees, et ta on teinud sõjaväe toetust hinnates valearvestuse ja keeras vaid päevase vallutusretke järel otsa ringi.

Mida järeldasid sellest Eesti riigijuhid?

Teisipäeval toimus riigikaitse nõukogu. Sealt paraku avalikkus adekvaatseid vastuseid ei saanud.

Tegelikult olid sõnumid hoopis murettekitavad. Peaminister Kaja Kallas nentis nõukogule järgnenud pressikonverentsil üllatavalt, et nädalavahetusel toimunud prognoosimatu relvastatud kaos meie tuumariigist agressori territooriumil ei kujutanud ohtu meile ega liitlastele.

Ma pole selle hinnanguga absoluutselt nõus. Polnud ju ka valitsuse esindajate kinnitusel toimuvast mingit eelhoiatust, me konstateerisime toimuvat võimupöörde katset – või kuidas iganes seda kvalifitseerida – reaalajas.

Ilmselt tulenevad hinnangute erinevusest ka erinevad järeldused.

Kõigepealt piiri väljaehitamisest. Siseminister Lauri Läänemets väidab, et enne 2025. aastat ei ole võimalik täiendava ressursiga piiri väljaehitamist kiirendada. See jutt ei vasta tõele. Mäletan selgesti, et Isamaa palvel arutati piiri väljaehitamist eelmisel suvel valitsuses. Täiemahuline sõda Ukrainas näitas selleks vältimatut vajadust.

Piiri kiiremaks väljaehitamiseks oli täiendav taotlus politsei- ja piirivalveametil minu mälu järgi 19,8 miljoni eurot, mis on riigi julgeoleku tagamiseks väike summa. Mulle üllatuseks siseminister eelarveläbirääkimistel selle eraldise eest ei seisnud.

Algset pikemat venimist põhjustasid projekteerimine ja hanked. Lisaraha eraldamisega tuleks ehitust kiirendada, seades füüsilise tõkke rajamise eesmärgi järgmisesse aastasse. Me pole kehvemad kui leedukad või poolakad, kes sellega hakkama saavad.

Kui ma selle ettepanekuga sel nädalal välja tulin, vastas Läänemets sotsiaalmeedias ohtrate vabandustega: meie piiriehitus on põhjalikum, kui mainitud riikides, ehitustööde käigus tuleb korrastada kohalikke teid ja viia piirilähedastesse taludesse kiire internet.

Kõik on väärt algatused, aga iga mõistlik inimene saab aru, et piiritaristu ehitamise vaatest on need teisejärgulised tegevused, millega saab jätkata siis, kui piir peab. Tegu on tahtmatusega seada prioriteete, seda taasiseseisvumise järgses keerulisimas julgeolekuolukorras.

Möödunud aasta eraldamata raha küsimusest hiilis Läänemets muidugi paraku mööda.

Miinimum, millega siseminister tegelema peab, on meie turvalisust halvendavate sammude ümber pööramine. Ajutist piiritara on praeguseks ulatuslikult eemaldatud, mõistlik oleks see kuni püsiva tara rajamiseni uuesti paigutada.

Teine küsimus on kontroll piiripunktides ja riiklik käitumine Vene kodanike viisataotluste puhul. Peaminister ütles selle kohta, et räägitakse meie liitlasriikidega Euroopa Liidu ja NATO idapiiril, et sammud oleksid koordineeritud.

Tegelikkus on aga see, et kui Isamaa valitsuses oleku ajal oli Eesti taoliste otsustega eestvedaja, siis nüüdseks oleme saanud sabassörkijaks. Läti on lõpetanud igasuguse Vene viisade väljastamise, Poola lõpetanud Valgevenest teatud Vene sõidukite riiki lubamise. Ka meil oleks põhjust astuda täiendavaid samme Vene kodanike riiki sisenemise tõkestamiseks.

Asi, millest avalikkus riigikaitse nõukogult ei kuulnud, on valitsuse soovimatus arvestada järgmise kümneaastase riigikaitse arengukava puhul kaitseväe juhataja nõuandega. Muu hulgas jäeti teiste võimete seas välja droonitõrje võime soetamine, mille hädavajalikkust on tõestanud Ukrainas toimuv. Miks? Ja miks üritas peaminister riigikogu ees väita, et tema on kõiki riigikaitsejuhtide soovitusi kuulda võtnud, kui meedia oli juba selle väite ümber lükanud?

Riigikaitses ei saa me endale lubada ambitsioonitust, sest vaenlane on (väljaehitamata) piiri taga ega maga. Eestil tuleks kiiremas korras teha täiendav moonahange, et meil oleks puuduvad reservid olemas. Seni tehtu ja ka planeeritav ei ole paraku kaugeltki piisav, seda teavad kõik neisse saladustesse pühendatud ja on avalikult viidanud ka kaitseväe juhataja Martin Herem.

Järgmine küsimus on meie elektrisüsteemi lahtiühendamine Vene süsteemist. Leedu on võtnud eesmärgiks 2024. aasta alguse, me kõneleme ikka veel 2025. aasta algusest ja Leedu ebaadekvaatsusest. Korra juba on peaminister oma hooletute sõnadega tekitanud inimeste tormijooksu generaatorite ostule. Kaua veel oodata?

Peaksime oma kehtivat hoiakut korrigeerima ning võtma selge eesmärgi nagu vaja piiri väljaehitamisel ja moona soetamisel: desünkroniseerimine tuleb ellu viia. Seda on meile tungivalt soovitanud ka Ameerika Ühendriigid.

Need on praegu kõige tõsisemad ja ajakriitilised julgeolekuküsimused, millele riigikaitse nõukogust mingeid vastuseid avalikkusele paraku ei antud. Kõnelesin neil teemadel kolmapäevasel kohtumisel avameelselt ka president Alar Karisega.

Küsisin peaministrilt esmaspäeval, milline on Venemaal aset leidnud mässukatse järel meie sõnastatud poliitika Euroopa ülemkogul. Peaminister kinnitas, et jätkuvalt Ukraina toetamine. See pole vale, kuid arvan, et toimunu valguses peab meie sõnum olema ka surve tugevdamine Venemaale. Selles võitluses peame kasutama ära iga eeldatavat mõranemist vastase ühtsuses. Sellest kõnelen neljapäeval ülemkogu eelsel kohtumisel ka Euroopa Rahvapartei juhtidega.