Mõni on Linna ratastest on leitud prügikonteinerist, mõned on toonud sõbrad.

"Sellega ma õppisin sõitma, raami alt läbi, Ivo õppis ka sellega sõitma! See on ka prügikonteinerist saadud ja korda tehtud, ei raatsinud ära visata," meenutas Linna.

Linna jaoks on olnud jalgrataste ja ka mootorrataste restaureerimine hobi ning ta arvab, et sai selle pisiku juba lapsepõlves.

"Ma olen eluaeg olnud selline nokitseja vend. Ikka olen tahtnud näha, mis seal asja sees on. Mänguautod, plekist autod tuli muidugi laiali lammutada ja vaadata, mis seal sees ikka on. Eks see ole selline lapsepõlve läbielamata huvi," rääkis Linna.

Et nii mõnestki romust selliste ratasteni jõuda, on loomulikult kulunud omajagu aega ja hulgaliselt närvirakke.

"Ühe ratta peale võib ju kuluda mitu kuud. Oi kurat, kui oleks lindistatud seda asja, siis päris ropuks läheb asi vahel," tõdes Linna.

Siis mindi teele. Ratturid kinnitasid, et Linna on teinud head tööd ja rattad olid eranditult kerge jooksuga.

"Sõitsin Hamletiga, väga tore! Veeres kenasti ja väga hästi," kiitis rattur Toomas.

"Näiteks kui võrrelda ida rauda ja Saksa rattaid, siis need on öö ja päev! Kui ikka Saksa ratta laiali lammutad, ta on tehtud ilusti, mõnus. Vene oma on selline limm-lomm värk, aga teine on ikka korralik värk," selgitas Linna.

Kuigi öeldakse, et jalgrattasõit aastatega ei unune, selgub, et mõningad nüansid siiski on.

"Sadulas ma püsisin, aga mäletan, kunagi sai laia lehena käed lahti sõidetud ja ei hoidnudki lenksust kinni. Täna sai sekund sõita ja siis hakkas ratas käest ära minema, seda ma ei taha enam," nentis osaleja Erki.