Viimastel aegadel oleme taas hakatud rääkima, et riiklikud kõrgkoolid võiksid teatud tingimustel hakata pakkuma tasulist haridust. Millised need tingimused täpselt olema saavad, seda tuleb arusaadavalt veel vaagida. Kindlasti ei ole põhjust kartmiseks, et meid ootab ees laustasulisele haridusele üleminek, nagu see on näiteks Ameerikas Ühendriikides. Kindlasti aga looks see uusi võimalusi nii õppijatele kui ka õpetajatele.

Järgnevas tahaksin kutsuda mõtlema hoopis vastupidisele protsessile: mis oleks, kui riik paneks oma õla alla erakõrgkoolidele? Muidugi võib kohe öelda, et erakõrgharidus on üks eraettevõtluse vorme ning igasugune riigi sekkumine oleks pigem kurjast. Arvan, et see ei ole kogu tõde.

Tõsi, kui pakutav haridus võimaldab edaspidi märkimisväärselt head äraelamist või antavaid kompetentse on raske mõista riikliku tellimuse või ühiskondlike vajaduste kontekstis, siis ilmselt pole palju argumente, et miks selle eest maksta. Kui aga pakutav haridus seostub otseselt sellega, mis on riigi huvi ning aitab kaasa inimeste paremale toimetulekule ja ühtsemalt toimivale ühiskonnale, siis on asi natukene teine.

Pean silmas hariduslikku vastust sellele, mida me seostame vaimse tervisega, millele löögid paraku ei ole veel lõppenud. Kõige selgemalt näeme seda inimeste juures, kes on abisaamiseks juba pöördunud raviasutuse poole. Samuti inimesed hooldeasutustes, kus juba vanadus, üldisemad tervisemured, eraldatus lähedastest mõjutavad selgelt vaimset toimetulekut. Ja tegelikult kogeme kõik ilmselt stressi sel määral, mis enam ei mobiliseeri efektiivsusele, vaid võib osutuda vaimses plaanis koormavaks.

Kõige selle juures saab inimene loomulikult palju ise teha, samuti on lähedased õnnistuseks. Edasi tulevad väga erinevad toetamisega ja raviga seotud ametid, sh hingehoidjad ja kaplanid. Meil on hingehoidlik teenimine kaitseväes, kinnipidamisasutustes, politseis ja piirivalves ning kõige enam on selle eluala esindajaid hooldus ja ravi valdkonnas – 39-s hooldekodus ja 11-s haiglas on võimalik saada hingehoidlikku teenust.

See, et hingehoidjaid tõepoolest on vaja, on juba kolme aastakümne aasta pikkune teadmine, mis sai selgemast selgemaks koroonaviiruse kõrgaegadel. Ent oluline on, et anname nii enda kui oma lähedaste hinge ikka nendele kätele, kelle käed on hellad ja süda soe, kuid kes on saanud ka hea professionaalse ettevalmistuse.

Praegu ootame kõigilt, kes töötavad hingehoidjatena raviasutustes, magistriharidust hingehoiu erialal ning hooldekodudes töötab minu teada neidki, kellel seda ei ole, küll aga on nad õppinud eraldi hingehoidu ja läbinud hingehoiu praktika. Hingehoiu aineid saab õppida erakõrgkoolidest Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris, EKBL-i Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning eraldi erialadena nii rakenduskõrghariduse kui ka magistriõppes EELK Usuteaduse Instituudis.

Just need koolid erakõrgkoolidena on andnud oma panuse, tihti vaikselt ja märkamatult, läbi viimaste kümnendite hingehoidjate ja kaplanite koolitamisel. Seda on peamiselt tehtud kirikute endi vahenditega, kellele need kõrgkoolid kuuluvad ning oma osa on andnud õppijad ise.

Küllap on kirikutel missioonitunnet selle tegevuse jätkamisel, kuid reaalsus on, et piiratud vahendite puhul on näiteks EELK Usuteaduse Instituudis hingehoiu erialade õpetamine juba lähiaastatel tugeva küsimärgi all.

Siit siis küsimus – ja absoluutselt mitte üldsegi retooriline –, et kas võiks aeg olla küps sellekski diskusiooniks, et mis mahus, mis tingimustel, millise ministeeriumi haldusalast leida raha nende erialade toetamiseks, millel on otsene seos vaimse, aga avaramalt ka rahvatervise toetamisega.