Selle aasta esimese kaheksa kuuga registreeriti Eestis 10 371 surma, riiklikus kalmistuste andmebaasis Haudi on sama aja jooksul tehtud sissekanne pea 7000 matuse kohta. Tartlastel on oma kalmisturegister, kuhu pandi jaanuarist augustini kirja 663 matust. Saarlased selle aasta matuseid kokku lugenud ei ole, kuid ühes kvartalis sureb seal umbes 100 inimest.

Kui need andmed kokku lüüa, siis selgub, pea paar tuhat lahkunut pole kalmistule jõudnud. Ilmselt kirstuga kedagi maa peale ei jäeta, küll aga ei jõua kalmistule mitte kõik urnid lahkunu tuhaga.

Kalmistule matmise asemel on tuhka alla heidetud lennukist, puistatud merre liinilaevalt, aga mõni urn on seisnud aastaid riidekapi põhjas, teine elutoa riiulil aukohal. Kehtiv seadus näeb ette, et lahkunuga tuleb käituda väärikalt, aga et tuhandete inimeste maisete jäänuste asupaik jääb teadmata, pole riigi hinnangul probleem.

"Tuhaurni puhul erinevalt kirstuga matusest ei teki sanitaarseid küsimusi, mille tõttu peab olema eriti range," selgitas regionaalministeeriumi kohalike omavalitsuste õigusvaldkonna juht Martin Kulp. "Tuhaurni puhul ei ole praegu leitud, et oleks otsest põhjust kuidagi sanktsioneerida, kui inimene ei otsusta seda urni maha matta ja hoiab seda kaminasimsil," lisas ta.

Kanepi kirikuõpetaja Margit Lail ei pea lähedase urni hoidmist kodus õigeks. "Urnis on inimese maised säilmed ja inimese elu on seotud energiaga. Kui inimene on surma läbi lahkunud, siis ta tuleb ikkagi lahti lasta, vabaks anda sellest maailmast. Teda koju viia ei ole õige," ütles Lail.

Kirikuõpetaja sõnul on lähedase maiste jäänuste matmine osa leinaprotsessist, mis tuleb läbi teha, et oleks võimalik eluga edasi minna. "Mulle tundub, et see oskus täna inimestel sageli puudub," tõdes Lail.

Ta ei pea ka õigeks lähedase tuha puistamist loodusesse. "Ma olen seda võtnud natukene isiklikult; mõelnud, et kui ma lähen kuhugi veekogusse ujuma, siis ma ei taha laipade keskel ujuda," ütles kirikuõpetaja.

Ta leidis et kui süda ei suuda otsustada, siis peab seadus seda järgima, et ei mindaks väga äärmustesse. Nii nagu inimese elukoht on elu ajal fikseeritud, võiks riigil teada olla, mis lahkunust hiljem sai.

Jüri kirikuõpetaja Tanel Otsa sõnul on raske öelda, kas seda annaks riiklikul tasemel reguleerida, küll aga ei ole tema sõnul mõistlik üle võtta võõraid kombeid.

"Meie eestlased, soomeugrilased oleme harjunud kalmistul käima sadu aastaid, see on midagi meile loomuomast. Mujal Euroopas ringi vaadates me seda pilti ei pruugi näha. Juba inimese eluajal tema vanemate hauad on lükatud siledaks ja maetud üle," rääkis Ots. Ta toonitas, et lahkunu koht on surnuaias.  

"See on hingehoidlikult nii tähtis, et inimestel, lastel ja lastelastel on see koht, kuhu tulla. Kus on võimalik näidata, et siin on meie esivanemad. Ma näen inimestega suheldes, et ühel hetkel peetakse seda väga oluliseks, et on, kuhu minna," rääkis Jüri kirikuõpetaja.

Tuhastamismatuste arv kasvab aasta-aastalt. Näiteks Tallinnas on vaid iga kuues-seitsmes matus kirstumatus. "Kirstumatus on muutumas luksuseks," sõnas Ots.

Kalmistuseadus läheb ilmselt lähiajal muutmisele, kuid muudatused puudutavad kalmisturegistri pidamist.