Augustikuu lõpul, täpsemalt 27. augustil jäi märkimata üks ukrainlaste jaoks tähtis gastronoomiline tähtpäev, nimelt peki päev. Seda tähistatakse samal kuupäeval igal aastal, kuigi praeguse aja kohta ei oska ma öelda, kuivõrd antud teemale tähelepanu jätkub.

Kuidagi on nii kujunenud, et pekk on justkui ukrainlastele üliomane toiduaine. Kuigi statistika näitab, et peki tarbimise poolest on nad alles 13. kohal, neist eespool on tšehhid, sakslased, poolakad ja mitmed muud eurooplased. Ukrainlased tarbivat rohkem vorste ja muidu lihalõikeid.

Paljudele kõlab pekk toiduainena nagu õudusunenägu, eriti taimetoitluse ja veganluse levides, kuid minu arvates on tegemist väga hea värgiga. Seda on ka mitmes vormis: lihakihtidega segamini ehk peekon, sulatatult ehk smalets ja ka kõrnetena. Ukrainas ja mujalgi kasutatakse neid kõiki.

Märgin eraldi ära sulatatud peki ehk maitseainetega rasva, mida näiteks Poolas kasutasin päris usinalt leivale määrimiseks. Nimetatakse seda smaletsiks ja mingil hetkel märkasin ka Tallinnas seda poes, kuid see kadus üsna peatselt või siis ei oska ma seda enam otsida. Smaletsit tehakse vähemalt Poolas väga erineval moel ja igale maitsele. Ukrainas kasutatakse seda küll rohkem kulinaarse rasvana.

Kui ajalukku vaadata, siis ei ole Ukraina kindlasti see paik, kust peki pruukimine alguse sai. Pekile viidatakse juba antiiktekstides ja omal ajal oli see kivimurdudes töötavate meeste odav, kuid tõhus toiteaine ja seda juba oma 3000 aastat tagasi. Hiljem jõudis pekk sealt erinevas vormis ka ülikute lauale.

Itaalia pekk ehk lardo ja eriti selle üks sort, lardo di colonnata, sai sedavõrd tuntuks, et seda proovitakse isegi võltsida. Ilmselt raske ülesanne, kuna lardot valmistatakse erilisel viisil ja erilistes tingimustes. Puhtast marmorist anumad hõõrutakse seestpoolt küüslauguga üle, pekile puistatakse soola ja maitseaineid ning laotakse siis kihiti marmoranumasse. Seejärel hoitakse kogu seda värki umbes pool aastat kas koopas või veinikeldris ning alles siis olla ta õige maitsega. Prooviks seda järele teha, aga kasvõi marmoriga tuleb kitsas kätte, kuid just see tagab ühtlase temperatuuri ja niiskuse.

Rooma imperaator Justinianus kuulutas peki selle toiteväärtusest tulenevalt leegionäridele kohustuslikuks. Rooma armee olnudki mitu sajandit soolatud ja maitsestatud peki suurim tarbija Euroopas, aga võib-olla ka maailmas. Keskajal olnud pekimaiad aga mungad.

Legendi kohaselt pannud peki tarbimisele kloostrites aluse püha Benedictus ehk benediktiinide mungaordu asutaja. Mungad kasutasid keskajal ka searasvast küünlaid, siis valgustamiseks, mitte söömiseks.

Ukraina aladel olla soolatud pekki kasutatud juba Kiievi Russi ajal, kuid laiemalt läks see kaubaks 16.–17. sajandil seoses ottomani türklaste ja tatarlaste reididega. Kuna nood olid moslemid, siis sealihale ja sigadele nad tähelepanu ei pööranud. Ukrainlased leidsid, et järelikult on õige just sigu kasvatada. Lisaks määriti searasvaga ka väravaid, kuna see lõhn peletas hobuseid. Ja leiutati isegi seapekist kardinad, mis riputati näiteks toidukeldri ukse ette, kuna moslemid olla sellest siis eemale hoidnud.

Kuna sigu oli küllaga, siis hakati ka pekki tarvitama igas vormis. Ukrainas on kõige traditsioonilisem ikka seapekk soola, pipra ja küüslauguga. Ungaris kaetakse pekk teatavasti punase paprikaga ja meil on liikvel ka suitsutatud pekk. Kuid eks neid retsepte ole maa ja ilm. Ma kunagi Poolast ära tulles mõtlesin hakata ise erinevate pekisortide tegemist proovima ja kohe esimese hooga kogunes paarkümmend erinevat retsepti, aga sinna see asi jäi.

Taustaks veel nii palju, et slaavikeelne sõna salo pärineb vanaslaavi sadlost, mis pidavat tähendama "lihale peale pandud". Pikapeale kadunud täht d sõnast ära, kuigi slovaki keeles on see vist siiani alles.

Kes on Ukrainas käinud, teab ilmselt, et on üks pekiliik, mis teistest parem, selline punase joonekesega ehk lihajoonega läbi pekikihi. See on küll kallim, kuid tõesti parem ja Kiievis eelistasin seda turult osta, seal sai lähemalt vaadata ja ka müüjad andsid nõu. Muidu pidigi kõige parem pekk olema umbes 2,5 sentimeetrit naha all ehk kõige ülemine kiht.

Neile, kes kaloreid mõõdavad, teadmiseks, et 100 grammi pekki sisaldab 700 kuni 900 kilokalorit. Dietoloogid väitvat, et päevas oleks norm umbes 30 grammi. Muide, nõukaajal olla olnud partei asjapulkadel normiks 50 grammi pekki päevas. Ei tea, pole nende hulka kuulunud.

Pekis leidub igasugu kasulikku kraami. Näiteks suurel hulgal vitamiine A, D, E ja karotiin. Samuti arahhidoonhape ehk neljakordne küllastumata rasvhape, mis kuulub oomega-6 rasvhapete hulka. See olevat väga kasulik, kuna osaleb mitmete hormoonide moodustumises. Lisaks osaleb see ka rakumembraanide ehituses, aitab südamelihase tööle kaasa, mängib rolli immuunsusel ja haavade paranemisel. Mõningatel andmetel olla pekist kasu ka vähihaiguste profülaktikas.

Tulles tagasi Ukraina ja rahvusliku pekipäeva juurde tasub ära märkida asjaolu, et tänu oma levikule ja rollile Ukrainas on pekk muutunud juba osaks rahvaluulest ja anekdootidest. Aastal 2011 avati Lvivis muuseum nimega Salo. Seal olla näha pekist valmistatud Marilyn Monroe, Tarass Bulba, Nikolai Gogoli ja teiste kujud, samuti maalid sellest lemmiktoiduainest või selle teemadel. Taas ei oska öelda, kuidas selle muuseumiga praegustes sõjaoludes asjalood on, kuid usutavasti on see endiselt olemas.

Ja tagatipuks olevat ühes uurimisinstituudis loodud ka kunstpekk. Isiklikult tundub mulle küll, et loomulik asi on ikka parem ja võltsida seda niisama lihtsalt ei anna, nagu ei suudeta maitsepäraselt võltsida ka itaalia lardot. Järgmise aasta augustis võite aga ukrainlasi 27. kuupäeval tervitada sõnadega: "Head pekipäeva!".

Viited lugemishuvilistele​

• День сала в Украине - праздник 27 августа | celebratoday.com
• День сала 2022 - история праздника и рецепты сала на зиму — УНИАН (unian.net)
• Для чего полезно кушать сало - удивительные наблюдения — УНИАН (unian.net)
• Сало: история и интересные факты - foodandmood.com.ua
• Краткая история сала - максимально популярного у славян продукта - Zefirka
• Почему сало стало культом в Украине (grodno24.com)