Poes on üsna tavaline, et aeg-ajalt tõstetakse väljapanekut ringi, sest on olemas eraldi suvekollektsioonid ja on olemas eraldi sügiskollektsioonid. Aga samamoodi tehakse ka muuseumides, kus mitu korda aastas tõstetakse näitusi ringi.

Tallinna moodsa kunsti muuseumis Poco käis sel nädalal kibekiire töö ja taieste ümberpaigutamine ehk sügiskollektsiooni väljapanek. Aga väiksemaid ümbersättimisi tuleb ette kolm-neli korda aastas.

"Meil on see külastaja teekonna jälgimine, sotsiaalmeedia postituste jälgimine, ja need vaeslapsed, kui nii võib küüniliselt öelda, meil ei ole ühtegi vaeslast siin muuseumis, kõik on väga väärilsied, aga need, mis on külastajate jaoks vaeslapse rolli jäänud, me peame nendega tegelema. Me peame nendele tähelepanu juurde tekitama, ümber paigutama," ütles Poco omanik Linnar Viik.

Pocos teatakse täpselt, kui kaua popkunst vaatajat köidab - keskmine külastaja veedab muuseumis 45 minutit ehk ühe Netflixi seriaali osa jagu.

"Maailma näide ütleb seda, et enne koroonat teos, mida inimene märkas muuseumis, ta veetis selle teosega 20 kuni 25 sekundit. Praegusel hetkel on see kukkunud kuskil 10 kuni 15 sekundi peale," ütles Viik.

Viigi sõnul on sotsiaalmeedia ajastul oluline, et inimestel tekiks tahtmine oma kogemust virtuaalselt jagada. Nii on Pocos vii skuni kuus n-ö instagrammitavat kohta, kust naljalt ilma pilti tegemata mööda ei minda.

Näiteks Edward von Lõnguse Surmatantsust on sotsiaalmeedias kümneid tuhandeid sama rakursi alt tehtud fotosid. Kuigi Viigi sõnul toob mõni Rootsi televisiooni kajastus või Soome meedias ilmunud artikkel rohkem külastajaid kui sotsiaalmeedia postitused, on uut näitust tegevate tudengite üheks ülesandeks teha see võimalikult sotsiaalmeedias jagatavaks.

Näituse kuraatori Karl Markus Mäekivi sõnul ärgitab inimesi pildistama ennekõike, kas tuntud nimi või teose omapärane sõnum. Aga inimesi saab ka õige valguse või teoste teadliku paigutusega suunata.

Erinevalt eragaleriist riigi muuseum nii palju rõhku sotsiaalmeediale ei pane. Pigem on eesmärgiks võetud õpetada inimesi aeglaselt kunsti nautima, sest rahvusvahelistest uuringutest on selgunud, et keskmine vaataja pöörab ühele teosele tähelepanu alla kahe sekundi ja liigub siis edasi. Adamson-Ericu muuseumis on tehtud täiskasvanutele spetsiaalne tööleht aeglaseks vaatamiseks.

"Ta võiks välja valida ühe kunstiteose näitusesaalis, mis teda millegipärast kõnetab või tõmbab ja seejärel nende küsimuste abil suunata tema mõtet ja panna teda märkama detaile, millest ta kiirustades mööda läheks," ütles Adamson-Ericu muuseumi kuraator Karin Vicente.

Kuraatori sõnul on vaja kunstielamuse saamiseks mitte teaduslikku lähenemist, vaid pigem veidi julgust.

"Ka see julgus mitte vaadata kõike, et ma pean terve maja läbi käima ja seda poole tunni jooksul. Kui ka sealt alustada, siis see on okei. Ma vaatan seda, mis mulle meeldib. Siis juba tuleb see pinge maha ja ei ole vaja kiirustada," rääkis Vicente.