Aimar Ventsel: Šahtinskis elava Mare lugu
Aimar Ventsel meenutab Vikerraadio päevakommentaaris, kuidas ta kohtus Kasahstanis Eestist pärit Mare ja tema tütre Moonikaga.
Viibisin septembris ja oktoobris tööasjus kuu aega Kasahstanis, linnas nimega Karaganda. Karaganda on kaevanduslinn, asub peaaegu keset Kasahstani. Ja seal olles tutvusin ma Mare ja Moonikaga.
Kõik algas sellest, et Eesti Vabariigi suursaadik Astanas Toomas Tirs ja mõned saatkonna töötajad otsustasid mulle Karagandasse külla tulla ja neil oli plaan sõita Šahtinski linna, et kohtuda seal elava eestlanna Marega. Šahtinsk on umbes Viljandi-suurune linn, mis asub Karagandast tunniajase autosõidu kaugusel. See on tüüpiline kaevurite linn, millest kõneleb ka linna nimi, mis tähendabki kaevandusšahtide linna.
Järgnev lugu on teatud mõttes tüüpiline Eesti lugu. Mare sündis Pärnus ja kuidagi juhtus nii, et seal aega teeninud grusiinist ajateenija armus blondi eesti tüdrukusse. Nagu need asjad ikka tol ajal käisid, järgnesid lilled ja koogid ja kohvi, armastus arenes ning nad kolisid Gruusiasse Kutaisisse. Millalgi sündis paaril tütar Moonika.
Kutaisis elas perekond õnnelikult, Mare meenutab seda aega siiani soojusega. Ühel momendil pakuti insenerist pereisale tööd Kasahstanis Šahtinski linnas. Tuldi üheks aastaks ja jäädi kogu eluks. Mees suri, Mare kasvatas last ja hakkas pidama kohalikus poes oma putkat, kus müüs suursaadik Toomas Tirsi sõnul "asju, mis ei maksa midagi", näiteks komme ja nätse 10-20 tenge eest. Neid ostavad peamiselt koolilapsed. Paarkümmend tenget on Kasahstanis väga väike raha, võrdluseks niipalju, et üks euro on väärt 500 tenget. Peale selle on putkas müügil konservid, tee, kohv ja vürtsid.
Mare oli esimene Šahtinski linnas, kes hakkas müüma maitsesoolasid ja sealkandis tundmatuid vürtse. Ma ostsin temalt paar pakki Kasahstanis toodetud vürtse, mis on proovimisel osutunud väga huvitavateks, näiteks must pipar küüslauguga ja maitseained erinevatele lõunamaistele salatitele.
Aastakümnete jooksul unustas Mare eesti keele ja Moonika pole seda kunagi eriti osanud. Siiski hoidsid nad peres elus eesti traditsioone, pühitsedes näiteks jõule ja valmistades võimaluse ning õigete koostisosade olemasolul ka eesti toite. Nii on juhtunud, et mõned eestikeelsed sõnad on peres edasi antud isegi Mare lapselapsele.
Ühel päeval sõitis Mare Karaganda turule ja kuulis seal kahte inimest eesti keelt rääkimas. Need olid Eesti Vabariigi Astana saatkonna töötajad, kes tulid turule karvamütse ostma. Muide, kui ma õigesti aru saan, siis see on miski meie saatkonna töötajate kinnisidee, osta Karaganda turult mütse. Kust selline traditsioon alguse sai, pole ma päris hästi aru saanud.
Ühesõnaga Mare, suht häbelik naine kuulas nende omavahelist rääkimist mitukümmend minutit, kuni ühel hetkel mõtles, et kas nüüd või mitte kunagi. Läks ja tegi sehvti. Asi selles, et Mare saab eesti keelest aru, aga enam eriti ei räägi seda. Selle eest räägib ta vene keelt tuntava eesti aktsendiga.
Edasi läks nii, et umbes kord aastas sõidavad saatkonna töötajad Karagandasse sattudes ka Šahtinski linnast läbi. Marel on lapselaps ja tatarlasest väimees, endine kaevur. Kui ma kuulsin saatkonnatöötajate plaanist Šahtinskisse sõita, siis soovisin muidugi kohe kaasa minna. Nii juhtuski, et sõitsime Toomas Tirsiga sõbralikult Karagandast Šahtinski poole. Mare ja Moonikaga saime kokku kohalikus parimas puhvetis, mis on sõna otseses mõttes proletaarne peopanemisurgas, nagu kaevurite linnast oodata võiks. Hea gruusia ja usbeki köögiga, kusjuures. Külm õlu.
Mare ja Moonika tulid kohvikusse, hiljem lisandusid teised pereliikmed. Minule jutustas Mare ka ülevaatlikult oma Kasahstani sattumise ja seal juurdumise loo. Siis sõitsime ta poodi vaatama ja šoppama. Kui oli lahkumineku aeg, siis tuli Mare meid autoni saatma, kinkis kõigile suure paki teed ja kallistas kõvasti, pisarad silmas. Kõik kokku oli see väga südamlik kogemus.
Kunagi 15 aastat tagasi jooksis ühel Eestis telekanalil saatesari sellest, kuidas otsiti kaduma läinud sugulasi. Enamasti leiti neid endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Ma mäletan lugu, kuidas üks eestlanna leiti Usbekistanist ja toodi ta oma pojaga tagasi Eestisse, kus ema neid juba ootas ja neile isegi korteri üüritud oli. Kui mu mälu mind ei peta, siis too naine polnud 17 aastat Eestis käinud ega eesti keelt rääkinud. Ma vahel mõtlen, et mis neist ka saanud on, eriti usbeki-eesti juurtega noormehest. Kui palju ta Eestis näiteks kohtas rassismi, kas ta kohanes või läks hiljem hoopis tagasi.
Nii või teisiti, selliseid lugusid eestlastest võib üle terve endise Nõukogude Liidu palju kokku korjata, need on põnevad ja huvitavad lood. Teinekord on nendes lugudes ka paras annus traagikat, aga tihti on neil ka helge pool. Hea näide ongi Mare ja Moonika lugu.
PS Kui mu kasahhi kolleegid kuulsid, et saatkond oli Marele ja Moonikale kiirkorras ajanud välja vajalikud dokumendid, siis võtsid nad pudelilt korgi maha, valasid joogi välja ja me võtsime Eesti terviseks.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel