Minult on viimastel päevadel küsitud kommentaare Mahhatškalas toimunu kohta. Oktoobri viimastel päevadel maandus Venemaal Põhja-Kaukaasia Dagestani regiooni pealinnas Mahhatškalas lennuk Tel Avivist. Lennukit tuli tervitama pooleteise tuhandene agressiivselt meelestatud meesteseltskond ja otsis juute, et nendega arveid õiendada.

Kõik see on tekitanud küsimusi Venemaa regionaal- ja rahvuspoliitika kohta, ent huvitaval kombel pole keegi veel küsinud minult keskse teema, antisemitismi kohta.

Ma olin hiljuti kuu aega Kasahstanis, endises kaevanduslinnas Karagandas. Selle kuu aja jooksul toimus väga palju, tegemist oli ühe intensiivsema välismaal viibimisega mu elus. Käisin stepis, külastasin GULAG-i laagrite memoriaale, pidasin ülikoolis loenguid, viibisin vastuvõttudel ja mind kutsuti pidevalt külla.

Ühe külaskäigu ajal tutvusin ma Karaganda ja Kasahstani legendaarse grand old lady Emmaga, kes on arheoloog, ajaloolane ja semiootik. Semiootikuna alustas ta sellest, et suundus Kasahstanist (kuhu ta oli omal ajal koos perekonnaga Kaasanist deporteeritud, Emma on tatarlanna) Tartusse Juri Lotmani juurde õppima.

Emma on teine inimene, keda ma olen elus kohanud, kes Nõukogude ajal spetsiaalselt Tartusse kolis, et Lotmani käe all õppida. Esimene oli Kiievi Bulgakovi majamuuseumi giid, kellega tutvusin 2015. aastal.

Emmaga kasvas sõna sõnast ja me arutasime, miks Venemaal üritatakse "omastada" Lotmani. Kõik need lood Tartu-Leningradi või Tartu-Leningradi-Moskva koolkonnast. Asi nimelt selles, et on väga konkreetne põhjus, miks Juri Lotman ja tema abikaasa Zara Mints 1950. aastal Eestisse kolisid ning hiljem Tartu Ülikoolis töötasid. See põhjus oli Venemaal õilmitsev antisemitism. Nüüd muidugi üritavad need, kes teda taga kiusasid, saada osa Lotmani kuulsusest.

Antisemitismil on Venemaal soliidne ajalugu. Soovitan lugeda 1989 aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Šolem Alejchemi raamatut "Piimamees Tevje", millest tuleb kõnekalt välja suhtumine juutidesse ja nende marginaliseeritud staatus omaaegsel Venemaal. Suhtumist juutidesse kirjeldab ka Nikolai Gogol oma kuulsas romaanis "Tarass Bulba".

Võib ju väita, et need raamatud räägivad Ukrainast, mis puutub siia Venemaa? Ent institutsionaliseeritud antisemitism oli just Tsaari-Venemaa ametlik poliitika. Kõik need keelud juutidele elada teatud regioonides ja teha teatud töid. Ja muidugi see, et pole olemas "suurt vene kirjanikku", alustades Fjodor Dostojevskist, kes poleks olnud antisemiit.

Nõukogude ajal läks antisemitism Venemaal põranda alla, ent ei kadunud kuhugi. Venemaal ei võetud juute teatud ülikoolidesse või teatud erialadele õppima. Vabandus oli see, et kuna juudid niikuinii rändavad välja Iisraeli, siis pole mõtet riigi ressursse Iisraeli tugevdamiseks raisata. Nõnda kestis juutide diskrimineerimine terve Nõukogude aja, ehkki neile justkui rajati uus kodumaa kauges Siberi tagaosas.

Nõukogude antisemitismi üks külg oli see, et see oli rahvalik. Enamik nõukogude inimesi, hoolimata rahvusest, usukuulutusest või regioonist, olid latentsed antisemiidid. Ma tean, et see ei pruugi kellelegi meeldida, aga ka vanema põlvkonna eestlastest ei läinud antisemitism mööda.

Pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei kadunud antisemitism Venemaal kuhugi, vaid anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Ning jälle, antisemitism Venemaal pole mingi venelaste või ka Venemaa moslemite (kes suuremas osas on nii või teisiti juudi- ja Iisraeli-vaenulikud) eripära. Ma olen antisemitismi kohanud ka jakuutide, kalmõkkide või tuvalaste seas. Ehk siis need mittevene rahvad Venemaal, kes pole moslemid.

Sageli olen ma pidanud kuulma lugusid sellest, kuidas juudid ise olid holokaustis süüdi või et tegelikult nad hoopis ise aitasid korraldada holokausti. Ja muidugi kõik need lood juutide maailmakorrast, kus nad kulisside taga kõike maailmas toimuvat juhivad. Pole ime, et Ukraina puhul on Venemaa meedias alates 2014. aastast igal võimalusel rõhutatud mõnede Ukraina poliitikute juudipäritolu. Ja seda enne, kui Volodõmõr Zelenski üldse poliitika suurele lavale ilmus.

Eelnevalt tuleb veel lisada, et praegu käib Venemaal tugev Iisraeli-vastane propaganda. See pole küll ametlik Kremli positsioon, aga Venemaa meedias tümitatakse Iisraeli ja kiidetakse Hamasi mõõdutundetult. Kusjuures üks selle jutu ajaja on Venemaa nö esijuut, tuntud propagandist Vladimir Solovjov.

Seega pole Mahhatškalas toimunu üllatav. Umbes samal ajal, kui agressiivne meestemass üritas rünnata Iisraeli lennukit, toimus Moskvas Palestiina ja Venemaa Föderatsiooni lippude all Iisraeli-vastane demonstratsioon, Kabardi-Balkaarias pandi põlema juudi kultuurikeskus ja teises Dagestani linnas, Hassavjurtis üritas rahvamass tungida hotelli, kus usuti elavat iisraellasi.

Kõige selle valguses on väide, et Mahhatškala lennujaama intsident on üksikute moslemifanaatikute kahetsusväärne ettevõtmine, pehmelt öeldes Venemaal õilmitseva antisemitismi alahindamine.