Lisaks hiljutisele 100. juubelile oli mõni aeg tagasi Eesti jaoks üks teine, semantilises (või kui soovite - psühholoogilises) mõttes väga oluline tähtpäev. Eesti on olnud pärast iseseisvuse kaotamist vaba rohkem päevi, kuid ja aastaid, kui oli seda esimese ja teise maailmasõja vahel.

Vargsi, aeglaselt, aga kindlalt on lõpuks taandumas kuskil kuklas paljudel pikalt kribelenud tunne, mida ainult väga harva välja öelda tihati - kauaks meil sel korral seda võimalust vabalt omaenda riiki ehitada antud on.

Sellest võbelusest lahti saamine on olnud üks oluline asi, sest see on andnud enesekindluse, veendumuse ja teadmise, et kui me Eestit paremaks teeme, kui me Eestit ehitame, siis me ei tee midagi ajutist.

Teeme seda tundega, et me riik kestab igavesti. Kõikide me otsuste või otsustamata jätmiste mõju ei ole siin ajutiseks, vaid jääb me riiki, kultuuri, keelt ja inimesi mõjutama 50, 100, 200 aasta pärast.

Mis meid ees ootab?

Mis me väikest ja vaprat riiki järgmistel kümnenditel ees ootab? Kuidas globaalne eestlus kõige sellega seostub?

Eesti õnn ja õnnetus on olnud see, et me ei ela kuskil omaette, poolvaakumis, maailma valudest ja rõõmudest eraldatuna. Kõik need suured muudatused, millega üleilmselt tegeleda tuleb, mõjutavad Eestit kiiresti ja otseselt. Mis on viis seda sajandit kõige rohkem mõjutavat muudatust?

1. Maailma rahvastiku juurdekasv.
2. Tehnoloogia plahvatuslikult kiire areng.
3. Rahvastiku vananemine.
4. Kliimamuutused.
5. Geopoliitiliste pingete kasv.

Kõik need mõjud saavad puudutama ka Eestit ja mitte ühegagi neist ei tule mitte ükski riik maailmas toime kapseldudes, omaette pusides. Nendest vältimatutest muudatustest tulevad võitjatena välja need, kes suudavad avatult ja kiiresti kohaneda. Kes oskavad üleilmselt enda kasuks pöörata selle nähtamatu seeneniidistiku, oma võrgustiku, mis avatud maailmas nende enda kodanikest tekkinud on.

On Eesti valik ja otsus, kas me oskame kõiki globaalseid eestlasi, kes iga päev Eestile hingest ja südamest kaasa elavad, parimas mõttes riigi jaoks ära kasutada, või takerdume eestluse defineerimisse koduse aadressi põhjal. Kultuur ja identiteet vajavad ruumi areneda ja eluga kaasa minna. Kui me paneme eestlusele jäigad piirid, siis ka meie identiteet ja kultuur saavad vangistatud.

Ma võtan nendest viiest eespool nimetet oluliselt muudatusest vaadelda kolme. Geopoliitilised pinged, kliimamuutused ja rahvastiku vananemine.

Geopoliitilised pinged

Eesti ja kogu meie regiooni jaoks on geopoliitiliste pingete ja egode põrkumise ajastul kriitiliselt oluline, kui palju jagub üle maailma neid, kes mõistavad meie tausta ja muresid, kellele saab otse ja ilustamata selgitada, kuhu üks või teine valik (või selle tegemata jätmine) välja viib.

Meil on väga professionaalne ja tugev diplomaatiline teenistus. Meie diplomaatide nutikus ja oskus viisid meid hiljuti viimase aja suurima välispoliitilise võiduni - Eesti sai ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Aga meil on veel midagi, mida me kasutame oluliselt alla selle potentsiaali.

Meil on väljaspool Eestit tegutsevate inimeste näol omamoodi turvavõrgustik, mille iga lüli ja liige on Eesti loo rääkijana ja Eestile sõprade leidja ja hoidjana väga suur väärtus. Meie globaalse eestluse võrgustikus on inimesi, kes on loojad ja ettevõtjad, teadlased ja innovaatorid, muusikud, meditsiinitöötajad, põllumehed, väikeste, tublide laste emad ja isad jne, jne.

Igaühel neist on oma võrgustik, oma mõjuväli, millelaadset on riigi ametlikke kanaleid kaudu väga keeruline luua. Aga sellised, oma võrgustiku sisesed arvamusliidrid on väikese riigi jaoks just keerulistel, pingelistel aegadel kulla väärtusega.

Selleks, et taoline turvavõrgustik keerulises olukorras kannaks, on vaja seda vähem keerulistel aegadel toestada ja ehitada. Teisiti ei saa. Sest - vabandage võrdlust - kui maja põleb, on hilja hakata sprinklerite süsteemi välja ehitama.

Kas me praegu oleme osanud parimal võimalikul moel kõiki väljaspool Eestit tegutsevaid globaalseid eestlasi võrgustikuks siduda? Kas me oleme hakanud mõistma, et Eestisse tagasipöördumisele lisaks, on väga palju riigi jaoks olulist selles tegevuses, mida kõik globaalsed eestlased väljaspool me riigi geograafilisi piire teevad?

Kas me oskame seda - minu poolest näiteks Iisraeli või Iirmaa näitel tugevuseks pöörata? Pisitasa. Järjest rohkem. Aga minna on veel pikalt.

Aeglane ärkamine ja rahvastiku vananemine

Eesti aeglane ärkamine ja märkamine, et planeedi kestmist puudutav on ka meie asi, on sel aastal viimaks tõusnud laiemaks aruteluteemaks. Ma toon selle eraldi välja, sest väljaspool Eestit tegutsevatest eestlastest praktiliselt igaüks toimetab mõnes sellises riigis, kus kliimamuutuste vastu võitlemine ei ole midagi, mille vajadusest alles hakatakse aru saama.

Globaalsele eestlasele lähevad globaalsed mured korda. Seepärast on mul palve ja üleskutse - jagage nende riikide kogemusi ja vaadet, kus te tegutsete. Rääkige ja selgitage, andke valjuhäälselt märku sellest, mis mitmetes teistes riikides on juba arusaadavaks muutunud.

Rahvastiku vananemine ja tööjõu kahanemine, mis pureb eriti valusalt lähematel aastakümnetel Euroopat, ei jäta päris puutumata ühtegi arenenud riiki. Inimesed elavad kauem ja tervemalt ning see on üksnes hea. Riigid kohanevad seevastu aeglased kõige sellega, mida oluliselt vanem ühiskond endaga kaasa toob.

Eesti rahvastikuprognoosi kõige optimistlikum versioon ütleb, et mõnekümne aasta pärast on meil 125 000 tööealist inimest vähem. Olgu selgituseks toodud, et Eesti tööjõuturu suuruseks on meie hiilgeajal kokku üle 600 000 inimese. See 600 000 tööealise inimesega tööturg kahaneb (kõige optimistlikumate prognooside kohaselt) 125 000 inimese võrra.

Miks ma seda rõhutan? Sest see toob mind tagasi minu jutu alguse juurde. Kui me mõtleme oma Eesti kui igavesti kestva riigi peale, siis ei ole meil õigustust neid paarikümne aasta peale ette prognoositavaid muutusi ignoreerida.

Ei kliimamuutused ega rahvastiku vananemine ei juhtu koos kõigi oma mõjudega homme, aga me teame, et nad on tulemas ja et järgmistel põlvkondadel tuleb uutes tingimustes elada.

Kes on oma?

Minu meelest on targalt tegutseva riigi loogiline reaktsioon mitme muu sammu kõrval ka see, et me õpime iga oma väikese riigi kodanikku personaalselt, isiklikult hoidma. Et meil on oma strateegia, oma plaan, kuidas me üleüldises, üleilmses talentide, inimeste peale käivas konkurentsis oskame omasid hoida. Kes on oma? Igaüks, kellel on Eesti juured ja kelle süda lööb Eestile.

Selle plaani osa peab olema ka muudatuste tegemine seadusandluses, mis ikka veel vaatab mööda me riigi kõrgeimast reeglite kogumist - põhiseadusest. Muidugi ma räägin vajadusest muuta kodakondsusseadust selliselt, et kord sünnijärgse Eesti kodanikuna sündinu ei peaks hetkekski tundma riigi poolset survet kodakondsusest loobumiseks. See on võlg, mis tuleb ära klaarida.

Me peaksime olema püsti rumalad, kui me rahva vähenemist ja vananemist ette teades omaenda kehtestatud reeglitega omaenda sünnijärgseid kodanikke riigist eemale tõukame.

Seadusemuudatuse ettepaneku esitasin riigikogule kevadistungjärgu viimasel nädalal. Aga seegi on teema, mille puhul on globaalsete eestlaste häält hea kuulda. Minu soovitus on - nõudke seda, mida põhiseadus sõnaselgelt sätestab - Eesti sünnijärgse kodakondsuse võõrandamatust.

ESTO tõi sel korral Eestisse kokku arvestatava hulga Eestile olulisi inimesi. ESTO nädala lõppemise järel jääb Eestisse üksjagu rohkem neid, kes mõistavad globaalse eestluse olemust paremini. See loeb.

Kommentaar põhineb ESTO 2019 raames toimunud rahvuskongressil "Globaalsed eestlased" peetud ettekandel.