Eestis sündis 2022. aastal vähem kui 12 000 last ning nii madalat sündimust ei ole meie rahvastikustatistikas, mille andmed ulatuvad aastasse 1919, veel kunagi registreeritud. Järjest vähenevasse sündide arvu tuleb suhtuda täie tõsidusega, ka neil, keda see teema vanuse tõttu või mõnel muul põhjusel võib-olla isiklikult ei puuduta.

Kahjuks võib näha, kuidas peretoetuste vähendamine on andnud ühiskonnale täiesti vale signaali, justkui poleks lapsed Eesti riigi jaoks tähtsad. Sündimuse kasv peaks julgeoleku kõrval olema meie riigi juhtimises kõige olulisem, täpsemalt algabki Eesti julgeolek sündimusest.

Perepoliitika, peretoetused ja sündimus peavad kuuluma erakondade-ülesesse teemaderingi. Sarnaselt julgeolekule peaks selle mõte olema kõigile erakondadele ka vaikimisi arusaadav: pole inimesi, pole ka riiki.

Praegu on ühiskonnale antud signaal Eestist kui pereloomise kohast pigem viletsast maast. Iseenesest on ju tore, et püütakse suuri peresid väärtustada, aga otsusega neile kord juba lubatud toetusi vähendada vähenes usk süsteemi toimimisse. Ka jutuga, et maaelu sureb välja, maakoolid pannakse kinni ja lasteaiakohti ei jätku, ei tekita usaldust elukeskkonna vastu.

Inimesed kolivad Hiiumaale, sest siin saab lapsi

Hiiumaale on viimasel kümnel aastal elama tulnud väga palju noori peresid ja ma ei taha mõeldagi, mis saaks siis, kui plaaniksime oma väikesed koolid kinni panna jutuga, et raha ei jätku. Selline mõte ei kõlbaks mitte kuskile.

Riigil ja kogukonnal tuleb astuda tummiseid samme, et noortel inimestel oleks kindlustunne keskkonna suhtes, kuhu nad oma lapsed toovad. Kindlasti on riigil ka muid kohustusi, kui raha maksmine. Riigi võimuses on kogu oma poliitikaga keskkonda mõjutada, luua meeldiv elukoht.

Sealjuures võiks paremini olla kaasatud ka ettevõtjad ja tööandjad, kellel on otsene suhe tulevaste lapsevanematega ja nende sissetulekutega. Loodan, et ühiskonnas tervikuna saab ühel päeval mööda aeg, mil noorte naiste tööle võtmist nähakse kui riski.

Üks põhjus, miks rohkem lapsi ei soovita, on töökoormus ja peljatakse, et järgnevatele lastele ei jagu nii palju aega ja energiat, kui sooviks. Või siis tuleks see enda jaoks liiga kõrge hinnaga. Seega võikski olla rohkem soosivat suhtumist ka riigi poolt ja koostööd ettevõtjatega, mis motiveeriks tööandjaid, et nad võimaldaksid töö- ja pereelu paremat ühildamist. See on hästi teostatav ja paljudel juhtudel ka hästi teostunud ülesanne.

Mitte ainult emad, vaid ka isad otsustavad

Loomulikult on asjal ka emotsionaalne pool ja riigi käsi, isegi kui see teeb ära kõik, mis tema võimuses, ulatub vaid teatud maani. Väga palju on selles kontekstis olnud juttu naistest ja nende soovidest ning palju vähem tulevastest isadest, kuid lõppkokkuvõttes ka nemad otsustavad.

Kui minult küsitakse, miks ma soovisin isaks saada, siis eelkõige tingis selle soovi ikkagi armastus. Laps sündis, kui olin otsustanud koos elus edasi minna toreda ja lähedase kaaslasega. Meie jaoks tähendas see, et enne lapse saamist ka abiellusime, et oleks klassikaline perekond.

Üks põhjus, miks Eestis nii palju lapsi ei sünni, kui sooviksime, on tõenäoliselt ka suhtumine, et mida vabam oled, seda õnnelikum, ja see ei soosi lapsega kaasnevat vastust võtma. Klassikaline peremudel on jäänud kahjuks üha rohkem tahaplaanile, aga kui vaatan oma tööd koolijuhina, siis lastel algavad probleemid just siis, kui vanemad lahutavad, mistõttu tuleks neid olukordi vältida. Abiellumine avab tee laste sünniks.

Kindlasti olid ka minul tulevase isana mingid hirmud. Enne sündi oli eelkõige hirm selle ees, kas laps on terve. Kui ta oli väike ega maganud üldse, siis mõtlesin, kas tõesti nii hakkabki olema. Usun, et meestel, kes üldse ei soovi lapsi saada, sõltub põhjus palju isikuomadustest ja samuti taustast, kust ta ise tulnud on.

Meestel on ka väga palju majanduslikku mõttemaailma ja hirmu, kas saadakse hakkama või millest tuleb pere nimel loobuda? Samuti vabaduse kaotuse hirmu. Meil puuduvad endiselt uuringud ja järeldused, et mis ikkagi lastetust tingib ja kas ning kuidas on neid põhjuseid võimalik muuta? Usun, et nii mõndagi neist põhjustest on võimalik muuta ühiskonna suhtumiste ja hoiakute muutmise kaudu, milles riigil on võtmeroll, sest üks riigi põhitunnus on tema rahvas.