Kaja Kallase praegust valitsust jäädakse tulevikus meenutama kahe asja eest – idavedude skandaal ja lähiajaloo kõige perevaenulikum poliitika. Nüüd, kui suurperede lastevanematelt on juba seitse nahka kooritud ja rohkem midagi võtta pole, mindi nende laste kallale ja võeti ära huvihariduse raha.

Eelarvetasakaalu eesmärki laste hariduse arvelt 101 000 euro kärpimine ligemale ei too, aga peresid ja lapsi alandab see küll veelkord. Reformierakondlaste moraalilugemine riigi usaldusväärsusest kõlavad selle taustal kahepalgeliselt ja õõnsalt.

Mäletame kevadist Reformierakonna juhitud teerulli suurema õigluse nimel, kui suurperesid lausa rünnati alandustega ja vastandati neid väiksemate peredega. Ometi teavad kõik, et kahaneva rahvaarvu juures on kõik Eesti lapsed meile kulla hinnaga. Nii suuremates kui ka väiksemates peredes kasvavad lapsed on võrdselt parimat väärt ja seepärast soovis Isamaa eelmises valitsuses, et iga laps saaks võrdselt sada eurot toetust. Sellele oli vastu ainsana Reformierakond.

Kurioosselt päädis kevadel lasterikaste perede toetuse kärpimine sellega, et reformierakondlasest sotsiaalkaitseminister küsis advokatuurilt arvamust, kas peredele lubatud toetuse tõus riivab nende õigustatud ootusi. Pered olid teinud plaane, jäänud lapseootele, lasterikaste perede esindajad liikmed palusid ja anusid, et nii ei tehtaks. Oli meeleheitel inimesi, palveid ja petitsioone. Koguti üle 23 000 allkirja.

Advokatuuri vastuskirjast sotsiaalkaitseministrile läks lendu lasterikaste perede kärbet iseloomustav kurikuulus lause suurperede kulutuste kohta, mis ei pidavatki mastaabiefekti silmas pidavalt nii suured olema. Kui eetiline oli laste arvu kõrvutada mastaabiefektiga lubatud toetuse äravõtmise õigustamiseks, jäägu selle termini mängu toojate südametunnistusele.

Nõnda ongi pidevalt sihitud meetmetest rääkinud Reformierakond alustanud sihitud kärbetega nii, et sihikule on võetud suurpered. Perevaenulik poliitika on selle valitsuse selge ideoloogiline suund. Eelmisel nädalal võeti ära raha lasterikaste perede huvihariduselt. Küllap leitakse veel mõni koht, kust "mastaabiefekti" tõttu rahas suplevaid suurperesid koorida.

Teadusrahastust kasvu vedas eest Isamaa

Kärbete otsingute käigus jõuti veel väga halbade ideedeni. Näiteks kuulsime nädalavahetusel, et eelarvekõnelustelt käis läbi mõte kärpida teaduse rahastust. Kui juba huviharidust kärbiti, siis miks mitte ka teadust? Ei üllata, et taoline idee tuli just Reformierakonnast.

Alles eelmises valitsuses lepiti haridus- ja teadusministri Tõnis Lukase juhtimisel kokku, et valdkonna see kasvab neli aastat vähemalt 15 protsenti. Sest Isamaa on alati olnud hariduse erakond. Peamine, kellega Isamaal teaduse rahastuse tõstmise küsimuses tuli võidelda, oli Reformierakond, mis seda nüüdseks kokkulepitud kujul tõsta ei soovinud.

Liina Kersna kirjutab ERR-i portaalis, kuivõrd kõvasti ta võitles teadusrahastuse tõusu kokkuleppe saavutamise nimel. Ometi oli tema suur võitlus tulemusetu. Võib-olla sellepärast, et tema koduerakond ise oli sellele vastu?

Kui Isamaa tuli valitsusse, pidime me kõvasti võitlema just Reformierakonna soovimatusega tõsta teadusrahastust 15 protsenti aastas. Lisaks jätab Liina Kersna sujuvalt mainimata, et rektorid keeldusid allkirjastamast halduslepinguid siis, kui tema oli haridus- ja teadusminister.

Helir-Valdor Seeder ja Tõnis Lukas suhtlesid toona kõigi rektoritega. Seeder käis läbi rääkimas teiste erakondade esimeestega, kellest sotsiaaldemokraadid tulid koostööle. Eelarve kokkupanek oli raske ja keerulised vaidlused viimase lõpuni käisid just teaduse rahastuse osas. Lubatud 15 protsenti tõusu sai siiski tänu Isamaale neljaks järgmiseks aastaks leppesse sisse raiutud, mitte nagu kirjutab Kersna.

Usaldus riigi vastu on Reformierakonna tõttu juba kaotatud

Veel kirjutab Liina Kersna sellest, et riigi kulude kokku tõmbamisel peab olema selge eesmärk. Ta manitseb, et riik peab oma kokkuleppeid pidama, sest see on riigi usaldamise küsimus. Miskipärast ei tulnud aga riigikogu liikmele sama asi pähe kevadel, kui lastega peresid tabas üks hoop teise järel. Sõnamurdlikult mindi kogu Reformierakonnaga lastetoetusi kärpima ja võeti ära kõigi lastega perede soodustused, mida ometi oli riik peredele seadusega lubanud. Kas riigi usaldus saab olla valikuline?

Usalduse kaotas Reformierakond inimestele selga keerates ühe hetkega, üleöö. See juhtus juba siis, kui lubatud toetused peredelt ära võeti ja uute maksutõusudega häälte ülekaalust lausa ülbeks mindi, irvitades näkku palvetele ja ettepanekutele lastega perede arvelt kärpeid mitte teha. Seepärast on reformierakondlaste manitsused riigi usalduse küsimuses sama õõnsad ja moraalselt kahepalgelised nagu Kallase pereäri Venemaal.

Ei ole suurpere toetus, teaduse rahastus ega huviharidus lihtsalt "toredusmeetmed". Huviharidus ja teadus on üksteisega väga tihedalt seotud, sest just huviharidus annab lastele suuna ja võimaluse avastada enda huvi ja andeid mõnes kindlas valdkonnas. Tihti ka sellistes valdkondades, mis tulevikus suunavad lapsi teadlaskarjäärile, kuhu lapsed ilma teatud huvihariduseta ei oskakski jõuda.

Äravõetud rahasummad ei ole sugugi tühised, eriti nende perede jaoks, kellel on juba niigi keeruline majanduslik olukord. Sõnamurdlikult ära võetud tugi paneb paljud pered veelgi suurema surve alla. Kõige murettekitavam ongi see, et valitsus tundub mitte väärtustavat lapsi ja haridust, millele tugineb Eesti tulevik. See on murettekitav signaal, mis ei anna lootust, et valitsuse prioriteedid paigas oleksid.

Absoluutselt kõik ettevõtjad ja ettevõtlusorganisatsioonid ei jäta kunagi kasutamata võimalust üle korrata, et riik peab rohkem haridusse ja teadusesse investeerima, kui tahame tulevikus näha mingitki majanduskasvu. Kahjuks pole majanduse elavdamise plaanidest praegune valitsus üldse juttu teinud.

Lõpetuseks tuletame meelde, mis on see Reformierakonna dogma, mille ohvriks ollakse nõus tooma suurpered, nende lapsed, hariduse ja isegi teaduse. See on nn maksuküüru kaotamine, mis olla olulisem kui miski muu. Kui Reformierakond kõige kallima valimislubaduse ära jätaks, ei räägiks keegi teadusrahastuse kärpimisest ega riigi usaldusväärsuse kriisist.