Iga koolilaps oskab näidata Euroopa kaarti, mille äärmises servas seisavad üksikute vahimeestena Soome, Eesti, Läti ja Leedu. Ja on paratamatu, et ideid, inimesi, töökohti ja võimalusi on rohkem suuremates piirkondades ja linnades.

Kiskjaliku Venemaa isoleerimise pikaajaline kõrvalmõju on Balti riikide ja Soome veelgi kiirenev muutumine ääremaaks. Jõukuse kasv Balti riikides ei muuda tõsiasja, et Läänemere idakallas on isoleeritud perifeeria, mille üleaedseks on ettearvamatu ähvardusi pilduv naaber. Ja see naaber ei koli kuskile.

Juba ammu pole meie piirkond sõlmjaam ida- ja lääne vahel, nüüd pole me isegi mitte enam teivasjaam, vaid tilluke lõppjaam, kuhu asja on vähestel. Ja tundub, et tulevikus veelgi vähematel.

Enamik reisijaid on maha läinud Berliinis, Varssavis, Kopenhaagenis või siis äärmisel juhul Stockholmis, kuna idapoolsed riigid on inimtühjad, vananeva rahvastikuga ja kehvade välisühendustega. Nende riikide võimalused rahvusvahelises konkurentsis kaasa lüüa on iga aastaga aina kasinamad. Ka Soome on jäämas teistest Põhjamaadest üha rohkem maha, vahe Taani ja Rootsiga käriseb suuremaks igal aastal.

Muidugi on meie rahvusparki meenutavates riikides ja ürgses looduses palju imetlusväärset. Ja me oleme isegi hästi hakkama saanud. Eestil on näiteks külaelu elementidega pisike pealinn Tallinn, mille kesklinnast saab isegi jalgrattaga mõnekümne minutiga paikadesse, kus kohtab jänest sagedamini kui teist inimest. Kindlasti hindavad meie vaikselt kulgevat elulaadi ka mitmed end Eestis sisse seadnud välismaalased. Kuid rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks on ajuti üllatavatest ja lummavatest emotsioonidest liialt vähe.

Mida saavad ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse ehk EAS-i ja KredExi ühendasutuse esindajad pakkuda võrreldes näiteks oma Taani kolleegidega? Jah, meil on lihtsam maksusüsteem, vähem bürokraatiat, tsipake odavam tööjõud võrreldes läänepoolsete riikidega.

Kuid mida veel? Kas on piisavalt oskustööjõudu? Tegelikult ei ole. Kas meil on piisav ja mugav ühendus muu maailmaga? Tegelikult piisav ühendus puudub. Kas lähedal asub ahvatlevaid turge? Tegelikult ei asu. Lisaks on meie energiahinnad isoleerituse tõttu juba oluliselt kõrgemad kui rikkamatel naabritel. Miks peaks siis mõni välisettevõte meil äri ajama?

Eestil on lisaks veel oma spetsiifiline mure: aastakümneid toitsid meie majandust Soome ja Rootsi, sealt valgus meile investeeringuid, sest siin olid odavad töökäed. Odavam elu tõi siia ka turiste. Nüüd see mudel enam ei tööta. Peatunud meie palgatõus, sidemed Venemaaga on ära kukkunud ja tekkinud on hirm sõja siia valgumise pärast. See kõik kajastub otseselt meie riigireitingus, laenuhindades ja tuhandes pisiasjas, mis on kõrvalises väikeriigis kallimad ja raskemalt hangitavad.

Eesti 200 pika plaani üle on irvitatud ja ilmselt on see terminina ära lörtsitud, kuid pikemat vaadet vajame me igal juhul. Eesti kõige olulisem väljakutse on lähema kümne aasta jooksul konkurentsivõime lagunemise peatamine. Ilma selleta mandub Eesti edulugu stagnatsiooniks, millel troonib rahvuslik kolklus.

Millised peaksid olema konkreetsed sammud?

Oma geograafilist asendit me muuta ei saa. Küll saame jõudsalt tihendada suhtlemist muu maailmaga läbi ühenduste parandamise.

Maanteetaristu Balti riikide vahel meenutab Lõuna-Ameerikat, sillad lagunevad, ehitusprojekte vorbitakse sahtlisse. Näiteks oleme Eestis 30 aastaga suutnud ehitada Pärnu ümbersõidu ja jupiti ohtlikke 2+1 lahendusi. Tõesti müts maha veokijuhtide ees, kes suudavad sellises teederägastikus leida õige otsa sõitmaks Tallinnast Poola piirini.

Meie piirkonnas jäävad ka tulevikus põhitegijateks mikroettevõtted, mis kasutavad põhiliselt paindlikku autotransporti. Aga miks peaks käivitama mingi tootmise Paides või Viljandis, kuhu sõitmiseks on Poola piirilt 800 kilomeetrit ohtlikke teid? Saab ju ettevõtte püsti panna ka Poolas või siis äärmisel juhul Kaunases või Vilniuses. Sealt lähevad korralikud teed mujale Euroopasse.

Äriinimestele olulisemaid lennusihtpunkte pakub kaheldava rahastamismudeliga Air Baltic, mis võib iga hetk lõpetada kahjumlikud otselennud Tallinnast. Lennujaam teatab küll järjest suurematest reisijamassidest lennuväravates, kuid väga suur osa neist on puhkusereisijad, kes tuuritavad Türgi, Kreeka või Itaalia randades.

Selliste ühenduste olemasolu on tore boonus kohalikele elanikele, kuid ei anna mitte midagi Saksamaa, USA või Lõuna-Korea äriinimestele, kes tahaksid näiteks Eestisse harukontorit luua. Lihtsam on endiselt mere tagant Stockholmist siinseid asju juhtida.

Me ei ole kuulnud vastust, mis saab järjest tähtaegu edasi lükkava Rail Balticu rahastamisest. Jutt on ju sadadest miljonitest eurodest lisarahast, sest ehitus on kallinenud pöörases tempos ning esialgsetest valmimistähtaegadest ei tasu unistagi. Ilmselt pole keegi nii naiivne, et usuks, et 2030. aastal saab sõita ühe jutiga Tallinnast Varssavisse.

Tegelikult on lisaks raudteele raskustes ka laevandus, sest sõja tõttu on mahud järsult vähenenud, mis on omakorda tõstnud siia toodavate ja siit eksporditavate kaupade veohindu.

Mingeid sisulisi vastuseid me ühenduste parandamiseks me valitsuselt paraku kuulnud ei ole. Valitseb kurjakuulutav vaikus, taas on lihtsam lükata need teemad kaugesse tulevikku, sest praegustest otsustest lõikaksid viis või kümne aasta pärast kasu ju hoopis teised poliitikud. Nii öeldaksegi meile, et vaatame-kuulame, vahest järgnevatel aastatel on riigieelarve seis parem. Ja nii aastast-aastasse.

Kahjuks on ka otsustamatusel üsna kibedad viljad. Ma väga ootan, et riigieelarve strateegia kokkupanijad vaatavad päriselt aastakümneid lahendust ootavatele ebameeldivatele tõsiasjadele otsa. Pikas vaates on investeeringute siia meelitamine ja tõhusa majanduskeskkonna loomine riigi rahakotile alati soodsam kui lihtsalt maksude ümbermängimine. Vaja on konkreetset katet nii Euroopasse viivale Rail Balticule, Via Balticale kui ka Tallinna lennuühenduste tagamisele. Ja vaja on täna, mitte ülehomme.

Küsimus polegi alati kellegi äris või rahas, tihedam suhtlus muu läänemaailmaga aitaks vähendada meie rahvuslikku kapseldumist, mida meile järjest enam ette heidetakse.