Eesti rahvaarv küll kasvab tasapisi, kuid seda peamiselt rände, mitte sündide tõttu. Sündide arv paistab tegevat viimaste aastate negatiivse rekordi – viie aastaga on sündinud neljandiku võrra vähem lapsi. Aastal 2018 oli üle 14 000 sünni, kuid käesoleva aasta prognoos jääb alla 11 000. Kusjuures eriti suur on langus olnud kahel viimasel aastal. Seega oleme kuue aastaga kaotanud 3527 sündimata last.

Rahvastikuteadlaste sõnul on peamine lühiajaline põhjus hüppeline elukalliduse tõus. Kui aga meenutada eelmist majanduskriisi aastatel 2008 ja 2009, mis oli oma olemuselt rängem kui praegu, siis sündimusele see nii suurt mõju ei avaldanud.

Oma osa on ka selles, et Eestis on sünnitusealiste naiste arv pidevalt vähenenud. Kui 30 aastat tagasi, laulva revolutsiooni järel oli selles eas üle 303 000 naise, siis nüüd 217 000. See trend ei ole mitte ainult Eestis, vaid üle maailma.

Sotsiaalministeerium kavandab põhjalikumat perepoliitika inventuuri, proovib küsitluste kaudu võimalikud takistused välja selgitada – on need siis majanduslikud või poliitilised või hoopis elustiili küsimus?

Pisike Lea on tartlase Anna Guzmani teine laps. Meditsiinivaldkonnas kliiniliste uuringute firmas töötav Anna on praegu 37-aastane, esimest korda emaks sai ta 34-aastaselt.

"Nooremana oli selline romantiline ettekujutus, et tahtsin saada hästi nooreks emaks. Kuna minu ema sai minu 23-aastasena, mõtlesin ka, et tahaks nooruslik ema olla ja kolme lapsega. Aga noh, elu läks nagu läks. /.../ Ma siin võin juurelda igasuguste ilusate põhjuste üle, et tahtsin tööd teha ja igasuguseid huvitavaid projekte oli. See on ka tõsi, see pole vale. Ma arvan, et lõppude lõpuks, proosaline põhjus, ei olnud, kellega teha neid lapsi. Ehk siis püsivat partnerit ei olnud. Ma olen sellele mõelnud ja ma arvan, et see, et ei olnud partnerit," rääkis Guzman.

30-aastasena ostis ta üheotsapileti ja läks seljakotireisile Ladina-Ameerikasse. Seal kohtas oma tulevast abikaasat Davidi.

"Juhus või mitte juhus. Ju ma olingi liiga tegus ja vanusega aina keerulisem on endale leida partnerit. Kas või see, et kõik on hõivatud juba või kõik teevad tööd või käivad ringi oma seltskondades. Aga reisides kindlasti see kohort on suurem," ütles Guzman.

Ka uuringud näitavad, et õige partneri leidmine on üha suurenev mure. Aga siiski, ka paljud kooselavad paarid, kes tahaksid lapsi, seda teekonda ette ei võta, kui puudub piisav majanduslik kindlustunne.

"Mis me praegu näeme, on see, et nooremad inimesed, kes võiksid saada esimese või teise lapse, on siis kas loodetud sünnid edasi lükanud või siis ära jätnud. Kui me vaatame laste arvu järgi, siis umbes veerand teisi lapsi on jäänud sündimata ja umbes 20 protsenti esimesi lapsi. Kolmandad-neljandad lapsed ja sealt edasi, nendega on kõik hästi," rääkis Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar.

Tema sõnul ongi peamine põhjus ikkagi majanduslik toimetulek, mistõttu peaks praegu rääkima peretoetuste ja -hüvitiste tõstmisest, mitte vastupidi. Uuringud näitavad ka, et mida noorem inimene, seda rohkem muresid seoses laste saamisega on.

"Lisaks toimetulekule on mure enda edenemise pärast, lõpetamata õpingud või töökohakindlus või elukoht. Noored inimesed, need on kõige haavatavamad," sõnas Ainsaar.

28-aastane ühiskonna- ja ajalooõpetaja Gerda ütles, et selles küsimuses, kas ta lapsi soovib, on ta veel kahevahel.

"Mul oli vahepeal tehtud diil, et ühe lapse ma sünnitan ja teise lapse me lapsendame. Vaadates praegu seda, mis toimub maailmas üleüldiselt, siis mu tahtmine kaob iga päevaga üha rohkem. Ma töötan õpetajana ja see palk, mille ma saan kätte, siis mina üksiku inimesena elan ära selle rahaga, aga ma ei kujuta ette, kuidas ma ära elaksin, kui mul on lapsed või laps. See ei ole piisav minu arvates, ma ei saa isegi normaalset pangalaenu selle rahaga," selgitas Gerda.

Globaalne ökokatastroof ning sõda Euroopas vähendavad samuti Gerda laste saamise soovi.

"Ma arvan, et me elame praegu ajastus, kus lähima kümne aasta jooksul võib nii palju asju veel muutuda, just planeedi elutervise kohapealt. See ei anna mulle mitte mingisugust kindlust, et asjad paremini läheks. Ma ju ei taha, et mu järeltulija vaevleks," ütles ta.

Üha enam noori otsustab, et nad lapsi ei taha. Kui paljudes riikides on see juba probleem, siis Eestis on soov lapsi saada ka noorte seas veel suur. Ainsaare sõnul on Eestis umbes viis protsenti neid, kes teadlikult otsustavad mitte lapsi saada.

"Meil ei ole selliseid probleeme nagu teistes riikides, kus tõepoolest noored ütlevadki, et nad lapsi ei taha. /.../ See soov on endiselt päris suur. Isegi kui ta enam ei ole 2,2 või 2,3 last, vaid on kaks või 1,9 last ka nooremate seas, siis see on endiselt kõrgem kui see, mis meil tegelikkuses on. Nii et Eesti probleem tegelikult on endiselt see, et meil on suured käärid soovitud laste ja tegeliku arvu vahel. Ehk me ei peaks nii palju muretsema selle soovi pärast, vaid ikkagi sellepärast, kuidas see soov realiseeritud saaks," rääkis Ainsaar.

Kuigi laste saamise sooviga on Eestis veel seis hea, siis pikas perspektiivis see nii ei pruugi jääda.

"Mida me näeme teistest riikidest, Hiinast või Saksamaalt, siis kui muutub normiks üks laps näiteks, siis soov ka muutub. Soov muutub aeglasemalt, ta ikkagi muutub," ütles Ainsaar.

Madal sündimus praegu riigile väga palju probleeme ei tekitagi, mõnes mõttes on ju tervishoius kulusid isegi vähem. Küll aga hakkavad probleemid tekkima siis, kui praegu sündiv põlvkond jõuab tööikka ehk tööealiste inimeste hulk väheneb.

"Üks pool on madal sündimus, teine pool on pikenev eluiga. Iseenesest positiivne arengusuundumus, me elame pikemalt, aga seal kõrval on see, et tervena elatud aastad ei ole kasvanud nagu eeldatav eluiga. Selle tulemusena on pikem osa elust haigustega, tervisemuredega," rääkis sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse ja majandusekspert Magnus Piirits.

"Ühelt poolt ei tule tööealisi inimesi juurde, teiselt poolt on rahvastik vananev. Seega vananev rahvastik suurendab sotsiaalkaitsekulutusi ja tulude pool ei kasva nii kiiresti kui kulud. Seal tekibki see murekoht pikaajaliselt," lisas ta.

Tervisekassal on juba kahe aasta pärast kulud suuremad kui tulud. Varasemate prognooside järgi kasvab miinus 2035. aastaks miljardi suuruseks.

"Et saada pensionit vähemalt 40 protsenti riigi keskmisest palgast, selleks on vaja ka enam-vähem miljard eurot juurde ainuüksi ühel aastal. Seega, kui sündimus on veelgi madalam, siis tulud ei kasva isegi nii kiiresti kui algselt prognoositult," ütles Piirits.

Seda, et tulevikus palju rohkem lapsi sündima hakkab, loota ei tasu. Iga sündimuse langus tähendab, et ka potentsiaalseid lapsevanemaid on tulevikus vähem.

"Üks ongi ränne, mille peale mõelda, aga see ei saa olla ainuke lahendus. Tegeleda tuleb sotsiaalkaitsesüsteemi muutustega, kuidas tervisekassa saaks tulusid juurde. Kui süsteemi muutustest veel rääkida, lisaks inimese enda rollile, kui süsteemis on vähem raha, siis kõigile ühtemoodi raha jagades me ei suuda enam sotsiaalkaitset ülal pidada. See tähendab tahes-tahtmata seda, et me liigume tasapisi sinnapoole, et me rohkem läheme vajaduspõhiseks oma sotsiaalkaitsega," rääkis Piirits.

"Ma arvan, et poliitikud võiksid luua oma parteiga reaalse visiooni, reaalse arengukava, mida nad on valmis tegema, et Eesti ühiskond oleks jätkusuutlik. Praegu ma kuulen ainult suuri sõnu, aga ma ei näe tegusid väga. Hakkaks asjade sisulise poolega lõpuks tegelema. Meie haridussüsteem on kokku varisemas, meie tervishoiusüsteem püsib vaevu jalul. Hakake sisulise poolega tegelema. Lõpetage omavaheline kemplemine ära. Neid inimesi ei ole valitud sinna riigikokku selleks, et toota kõmuajakirjadele pealkirju, vaid selleks, et riiki juhtida reaalselt," kommenteeris Gerda.

Madal sündimus on üleilmne probleem. Praegu on Eesti selles osas teiste riikidega võrreldes veel keskmine.

"Ega päris taastootme tasemega ole ükski riik. Aga jah, see langus, mis eelmisel aastal oli ja sel aastal on toimumas, on hästi järsk. Nii et juhul, kui see peaks jätkuma, siis ma arvan, et me jõuame ruttu sinna madala sündimusega riikide sekka," tõdes Ainsaar.