Viimastel nädalatel avaldavad paljud poliitikavaatlejad imestust, kuidas kauaaegsed juhtivad keskerakondlased nii sujuvalt endale uue kodu Isamaa erakonna näol on leidnud.

Julgen hinnata, et selliste arvamuste põhjuseks on lähtumine minevikus kujunenud emotsioonidest, mis mõjutavad endiselt, millisena erakondi tajutakse. Vahepeal on aga toimunud erakonnapoliitikas olulised muutused, mida piisavalt selgelt pole teadvustatud.

Nii nagu Eestis ei ole enam ammu ettevõtjate eest seisvat Reformierakonda, ei ole alles ka Edgar Savisaare Keskerakonda ega Mart Laari Isamaaliitu.

Tõepoolest, kui Savisaare-aegsest Keskerakonnast oleks mõni juhtpoliitik otse Laari Isamaasse üle hüpanud, oleks see olnud sisuliselt kõigi oma seniste seisukohtade pea peale pööramine. Tegemist oleks olnud tõelise reeturiga, sest need erakonnad erinesid teineteisest tugevalt riigi rahandus- ja majanduspoliitikas ehk parem-vasakteljel ning ka paljudes väärtusküsimustes, nagu venekeelsete lõimimine ja kindlasti ka välispoliitikas.

Laar toetas vabamajandust ja erastamist, Savisaar riiklikku hinnakontrolli. Laar tahtis riigieelarve tasakaalu põhiseadusesse, Savisaar nõudis populistlikku kontrollimatut rahalaristamist ja enneolematuid sotsiaaltoetusi. Laar vaatas läände, Savisaar itta.

Pärast Savisaart Keskerakonda juhtima asunud Jüri Ratas muutis parteid palju rohkem, kui poliitikavaatlejad teadvustavad. Lisaks üldisele Keskerakonna tsiviliseerimisele ja korruptsioonist distantseerumisele, tegi Ratas oma Keskerakonnast läände vaatava ja järjest eestimeelsema partei. Viimane suur märk sellest, kui sisulised ikkagi on olnud Ratase toodud muutused, oli tema selgesõnaline toetus täielikult eestikeelsele haridusele.

Viimaste aastate Isamaa on samm-sammult lahti öelnud oma varasematest põhimõtetest: riigi kulusid ei taheta kokku hoida, vaid eelistatakse lõputut laenamist, sotsiaaltoetusi tahab Isamaa tõsta sellisele tasemele, millest isegi suurimad vasakpopulistid seni unistada ei osanud. Inimeste isiklikust elust on tehtud partei huvivaldkond.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni likvideerimise katse koos Keskerakonna ja EKRE-ga näitas senisest lõdvemat suhtumist erakondade rahastamise järelevalvesse. Ka elektri hinda tahab viimase aja Isamaa riiklikult kontrollida, mis on ammune Keskerakonna seisukoht.

Nii liikusid need kaks parteid kiiresti teineteisele lähemale, Isamaa muutus järjest vasakpoolsemaks ja Keskerakond järjest eestimeelsemaks. Ka tegutsemine ühises valitsuses liitis inimlikult. Koostöö krooniks oli kuulus peretoetuste seadus, mille puhul oli juba võimatu aru saada, kas Keskerakonna esitatud eelnõu oli tegelikult Isamaa oma või vastupidi. Pitseriks sellel sotsiaaltoetuste seninägematul tõstmisel oli Isamaa liikme ja suurrahastaja Parvel Pruunsilla suurejooneline rahasüst Keskerakonnale.

Lähenemise ja koostöö idülli purustas Mihhail Kõlvarti saamine Keskerakonna esimeheks, mis on selle partei paisanud tagasi venemeelsusse. Sümboolselt ei kõlvanud isegi Isamaa rahastaja toetus uuele Keskerakonna liidrile, erimeelsuste järsk süvenemine on möödapääsmatu.

On igati mõistetav, et Ratase tsiviliseeritud Keskerakonnas end hästi tundnud poliitikud on sattunud raskesse olukorda ja otsivad endale uut poliitilist meeskonda. Võib küll küsida, kuidas neile siis omaaegne Savisaare partei sobis, aga see on juba suhteliselt kauge minevik. Kindlasti ei saa neid süüdistada selles, et nad Kõlvarti käe all jätkata ei taha, muutus on liiga oluline.

Ratase Keskerakonna jaoks on uus Kõlvarti Keskerakond kauge ja võõras, praegune Isamaa aga lähedane ja kodune. On loogiline, et liigutakse endale vaadetelt lähedasse erakonda ja nüüdne Isamaa ongi kauaaegsetele keskerakondlastele kõige lähedasem. Värskete ümberasujate uus roll võib kohati mõjuda koomiliselt, kuid järgmiste valimiste ajaks ei mäleta enam keegi nende varasemat kuuluvust.

Seega, olgem ümberkolivate keskerakondlaste suhtes sallivamad, poliitikutena teevad nad igati arusaadava valiku.