Peale valimisi avas uus valitsus Pandora laeka rikkalikeks maksutõusudeks ja uuteks maksudeks. Polnud raske ette näha, et tegelikku kokkuhoidu ja tõhustamist meil oodata ei maksa. Tõsiseltvõetava, sisulisi otsuseid ja tähtaegu sisaldava kärpeplaani puudumine oli selge signaal, et kokkuhoid ei ole võimuliidu prioriteediks ning riigi rahakotti kavatsetakse paisutada aina uute maksudega. Tegemist on ajaloolise rahanduspoliitilise paradigma muutusega, mille üle pole toimunud mitte mingisugust poliitilist ega ühiskondlikku debatti.

Praegu on kokkuhoid koalitsioonilepingus ainult üldsõnalise märkusena, et "kõik ministrid võtavad kohustuse leida kokkuhoiukohti ja teevad vajalike valdkondlike reformide plaani enne 2024. aasta riigieelarve arutamist."

Paraku mingit edasiminekut valdkondlike kokkuhoiureformide läbiviimisel ei ole. Vaatamata sellele, et riigieelarve defitsiit küündib üle miljardi euro, pole valitsus suutnud ka murdosa sellest ehk 50 miljoni jagu kärpekohti üles leida. See kõlab üha enam asendustegevusena või tahte puudumisena. Miks tegeleb valitsus 50 miljoni euro kärpimisega kui riigieelarves haigutab üle miljardi euro sügavune auk? Või on valitsus eksinud riigieelarve kärpimiskava tehes suurusjärguga?

Seetõttu on alust karta, et maksukoormuse tegelik kasv lähemal neljal aastal saab olema ulatuslikum, kui praegused arvutused näitavad. Seejuures ei ole avalikkusel nii uutest kui ka kerkivatest maksudest veel sugugi täit ülevaadet. Pole selge, kuidas rakendub kohalike maksude tõstmine, milliseks kujunevad aktsiisid ja kui palju on koalitsioonileppes n-ö peidetud makse, näiteks keskkonnavaldkonnas.

Maksutõusud pole lahendus

Lihtne ja kiire lahendus riigieelarve defitsiidile ei peitu maksukoormuse tõusus. Mistahes uute või seniste maksude tõusud vähendavad riigi majanduskasvu ja selleni viivad nii tulumaksu, käibemaksu kui ka teiste tarbimismaksude tõstmine.

Eesti maksusüsteemi on seni hinnatud kui üht maailma kõige konkurentsivõimelisemat. Selle lammutamise tulemusena kaotame väga olulise konkurentsieelise ning kõigi maksumuudatuste rakendumise järel jääb investoritele väga vähe põhjuseid, miks rajada oma peakortereid, arenduskeskusi või tootmisüksusi just Eestisse.

Käibemaksu tõstmine ja planeeritavad aktsiisitõusud viivad meid kõige kõrgemate tegelike tarbimismaksudega riigiks Euroopa Liidus. Juba praegu on Eesti tegelike tarbimismaksude poolest Euroopa Liidus kolmandal kohal Taani ja Ungari järel.

Käibemaksu tõstmine seniselt 20 protsendilt 22 protsendile teeb inflatsiooni ohjeldamise väga keeruliseks. Eesti Panga juunikuise majandusprognoosi alusel oleks järgmisel aastal inflatsioon Eestis langenud ilma uute maksutõusudeta soovitud kahe protsendi tasemele ning täitnud sellega ära euroala hinnatõusu tempo kriteeriumi. Kahjuks on reaalne olukord oluliselt minoorsem ning valitsuse käivitatud rikkalik maksupakett tõstab inflatsiooni pea kaks korda kõrgemaks (sic!). Eesti Pank prognoosib järgneval aastal inflatsiooniks 3,9 protsenti.

Seega delegeeritakse valitsuse ellu viidav rikkalik maksupakett (sh suurima mõjuga käibemaksu tõus) hindadesse ehk selle maksab kinni lõpptarbija. Sellest johtuvalt halveneb inimeste toimetulek veelgi.

Riigi maksu- ja eelarvepoliitika peavad toetama ning soodustama jõukuse kasvu ehk ettevõtlust, eksporti ja uute töökohtade loomist. Maksukoormus (eriti tööjõu maksustamine) on Eestis niigi kõrge ning seetõttu peab hoopis üldist maksukoormust langetama, sest maksupoliitika ülesanne on ettevõtlust ergutada, mitte pidurdada. Samuti peame säilitama oma senise suurima konkurentsieelise, rahvusvahelises võrdluses lihtsa ja ühetaolise maksusüsteemi.

Jätame ära maksuküüru kaotamise

Valitsus alustas riigi rahanduse korrastamisega täiesti valest otsast ning hakanud kärbete asemel ellu viima rikkalikku maksutõusude paketti. Riigi rahanduse korrastamisele oleks suurima positiivse mõjuga maksuküüru kaotamise ärajätmine, mis vähendaks riigieelarve defitsiiti ca 340 miljonit eurot aastas.

Reformierakond ei tee saladust, et tulumaksu tõstmine on tingitud vajadusest leida katteallikaid nende valimislubadusele kaotada maksuküür. Muudatuste koosmõjuna tekib riigieelarvesse aga ikkagi ca 140 miljoni eurone täiendav auk. Maksuküüru kaotamise kulu on 340 miljonit eurot, aga tulumaksumäära tõstmise tulu on kõigest 200 miljonit eurot.

Riigimehelik olnuks tulumaksumuudatused ära jätta, kuna suures pildis halveneb riigi rahanduse seis maksuküüru kaotamisest veelgi.

Kuigi ideeliselt on maksuküüru kaotamine õige samm, siis riigi rahanduse praeguses seisus tuleks nii kulukad muudatused edasi lükata aega, mil riigieelarve on tasakaalu viidud. Maksuküüru kaotamine ei aita ühtegi töökohta juurde luua ning koos käibemaksu tõusuga muutub madalama sissetulekuga elu hoopis kehvemaks.

Valitsuse tööriistakastis peab olema terav kärpekirves – täiendavalt 750 miljoni euro lõikamine on tehtav

Parempoolsed on nii valimisprogrammis kui ka sügisel avaldatud kärpekavas toonud välja terve rea kokkuhoiukohti, mis on heaks juhiseks uuele valitsusele, et viia ellu vajalikud kärped (750 miljonit eurot) riigieelarve tasakaalu kiireks taastamiseks.

Esiteks tuleb koheselt tagasi pöörata populistlikud kulud käesolevas eelarves, mille ainsaks eesmärgiks on võimul olevate erakondade reitingu tõstmine. See tähendab selle aasta tulumaksuvaba miinimumi tõusu ja Eesti perede tegelikke vajadusi mitte arvestava peretoetuste tõusu tagasipööramist. Samuti katuserahadest loobumist, valitsuse reservfondi taastamist varasemate aastate tasemele, tasuta ühistranspordi projekti lõpetamist ning laiemalt riigi jagatavate toetuste üleminekut rangelt andme- ja vajaduspõhiseks. Nii on võimalik kokku hoida sadu miljoneid eurosid maksumaksja raha.

Teiseks annab kriis hea võimaluse riigisektori korrastamiseks ning headel aegadel kogunenud ballastist vabanemiseks. Kohe tuleks algatada riigi tegevus- ja kuluaudit, peatada ametnikkonna kasv ja vajutada pidurit küsitava väärtusega õigusloome vohamisele. Hea põhimõte oleks, et uute õigusaktide rakendamine tuleks lahendada kaasaegse e-riigi võimalustega ning olemasoleva ametnike ressursiga, mitte palgata neid kümnete kaupa juurde, nagu eelmisel aastal seoses uute peretoetustega juhtus.

Kolmandaks on saabunud parim aeg käivitada pikalt oodatud riigireform, vähendades seeläbi haldus- ja tööjõukulusid, ning minna targale e-riigile kohaselt üle andmepõhisele riigihaldusele. Selleks tuleb kattuvate ülesannetega ametid ühendada, koondada teenused inimeste tegelikest vajadustest lähtuvaks ning anda võimalikult palju ülesandeid üle erasektorile, mis ergutab majandust. Samuti tuleks käivitada riigiettevõtete erastamine ning kaasata senisest rohkem eraraha võtmeteenuste, nagu haridus ja meditsiin, pakkumisse.

Nii saame riiki tervikuna tõhusamaks muuta ja pakkuda paremaid teenuseid just seal ja sellisel viisil, nagu inimesed neid päriselt vajavad.

Teeme toetused rangelt andme- ja vajaduspõhiseks

Riigieelarve kokkuhoiuni viib läbimõeldud riigijuhtimine, millega aidatakse neid, kes seda päriselt vajavad ning lastakse ülejäänutel enesele ise elus teed rajada. Selleks, et maksumaksja raha sihitult laiali ei loobitaks, tuleb riigi jagatavate toetuste määramisel minna üle andme- ja vajaduspõhiseks.

Samuti tuleb ära lõpetada toetuste indekseerimine, mis läbi automaatse suurenemise koormab riigieelarvet, seda eriti toetuste puhul, mis suunatakse poliitiliste otsustega sihtgruppidele ning mille puhul pole tegemist toetuse saajate põhisissetulekuga (erinevalt pensionitest).

Ka laiemalt on aeg targale e-riigile kohaselt minna üle andmepõhisele riigihaldusele. Kui maksuamet teab meie kulusid-tulusid sendipealt ning tuludeklaratsiooni esitamine võtab vaid paar minutit, ei tohiks inimeste toetusvajaduse hindamine riigile kuidagi üle jõu käia.

Riigil on elanike kohta küll väga palju andmeid, kuid nende ristkasutamine valdkondade vahel on takistatud. Kuigi inimeste toimetuleku hindamiseks ja toetuste/teenuste määramiseks vajalikud andmed on erinevates andmebaasides olemas, ei saa neid tehnoloogiliste ja õiguslike piirangute tõttu eesmärgipäraselt kasutada.

Seega tuleb uuel valitsusel lõpetada laustoetused ja nende indekseerimisest johtuv rahakülv ning otsida märkimisväärset eelarve kokkuhoidu täpselt sihitud vajaduspõhistest toetustest. Alustada tuleb praeguste tõkete eemaldamisest, mis ei lase tegelikke abivajajaid välja sõeluda.

Riik peab oma ülesannete täitmisel käituma säästlikult ja mõistlikult. Viimased valitsused on sellest põhimõttest taganenud, tehes ühe rumaluse teise järel. Suhtumine, et pärast valimisi tulgu või veeuputus, meid täpselt sinna viibki, sest kord juba vastu võetud seadusi tuleb nüüd kokkuhoidude saavutamiseks ümber pöörata ning halbade otsuste tagajärgedega tuleb tegeleda veel kaua.