Kui Eestis muutuvad ilmad halvemaks, uluvad sügistuuled või paugub talvine pakane, suureneb sarnaselt mõtlevate inimrühmade vajadus ühine kirjatöö ette võtta ja panna paberile või lüüa arvutisse üks kiri. Ja mitte lihtsalt kiri, vaid avalik kiri.

Oktoobri lõpus jõudis avalikkuse ette kaks suurt tähelepanu saanud Eesti ühiskonna- ja kultuuritegelaste avalikku kirja, mis käsitlesid olukorda Lähis-Idas. Ühe kirja autorid leidsid, et võiks vähem palestiinlasi tappa ja teise kirja autorid arvasid, et üldse võiks vähem inimesi tappa. Novembri alguses kirjutas Jaanus Rahumägi kohe avaliku kirja siseminister Lauri Läänemetsale seoses relvaseadusega. Olgu meelde tuletatud seegi, et veel möödunud kevadel oli Eestis väga moes abielu mõistet puudutavate avalike kirjade kirjutamine.

Kuna ilmad Eestis ja ilmakord maailmas lähevad iga päevaga järjest halvemaks ja soosivad tubaseid tegevusi, siis võib oletada, et avalikke kirju saame lugeda veel ja veel. Mõnikord, kuigi mitte muidugi alati, võivad kirjade kirjutajad isegi aru saada teemast, millest nad kirjutavad, ja see on kahtlemata kiiduväärt.

Avalike kirjade kirjutamise traditsioon on vana ja väärikas ning kunstilises vormis on selle kujutamisega kuulsust kogunud Ilja Repin, kelle 1891. aastal valminud maalil "Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas" näeme, kuidas ühe ühiskirja kirjutamine vanasti välja nägi ja ilmselt nüüdki näeb.

Kaugemale ajalukku kulgemata meenutagem, et Eesti omariikluse alus, "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" on ei midagi muud kui avalik kiri ja kõige laiapõhjalisema adressaadiga, mis üldse võimalik. Ka meie kehtivat põhiseadust on võimalik vaadelda kui avalikku kirja, mille on põhimõtteliselt kirjutanud rahvas iseendale.

Ajalukku on läinud dateeringut 28. oktoober 1980 kandnud niinimetatud 40 kiri, mis kannabki ju tegelikult pealkirja "Avalik kiri Eesti NSV-st". Võrreldes väga paljude teiste kaasaegsete avalike kirjadega, mis kirjutatakse, vahel ka avaldatakse ja siis unustatakse, käib 40 kiri Eestiga kaasas kuni riigi lõpu või rahvuse hukuni.

Mõne aasta eest palusin 40 kirja ühel autoril Sirje Kiinil 40 aasta taguseid sündmusi meenutada ning ta mainis, et kiri on aktuaalne endiselt nii tervikuna kui ka ideede kaupa, mida see kaitseb ja mille eest seisab.

Tõepoolest. Võtkem näiteks ühe lõigu 40 kirjast: "Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast. Kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist, maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid või kultuuri ohustatuna."

Toodud mõtted kõnetavad või võiksid kõnetada jätkuvalt meid siin Eestis ja miks mitte neidki seal kaugel Lähis-Idas.

Vana mõttetera ütleb, et verba volant, scripta manent ehk öeldu kaob, kirjutatu jääb. Avalikuks kirjaks kirjutatul on suurem lootus alles jääda, kui see on asjatundlik, omajagu tundeline, läheb korda võimalikult paljudele inimestele ja pikas perspektiivis ka midagi maailmas muudab.

Nüüd peaks siis tooma ühe hea näite sellise avaliku kirja kohta, mis kõigile eelmainitud tingimustele vastab.

Kui olin läbi lugenud hulga avalikke kirju, ühispöördumisi, kollektiivseid nõudmisi, valdkondlikke üleskutseid, internetikommentaare ja isegi meie korteriühistu teadetetahvli, jäi sõelale üks Rootsist pärit avalik kiri, millel on selge adressaat, mis sisaldab konstruktiivset kriitikat kehtivale olukorrale ja sõnastab konkreetsed ootused tulevikuks. Selle eeskujuliku avaliku kirja kirjutas katusel elav Karlsson Majasokule: "Vaata ette, sinu häbemata kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli!".

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.