Kas ja kui palju on Iisraeli-Hamasi konflikti tõttu tähelepanu Ukraina sõjalt eemale kandunud?

Alustaks olukorrast Ukrainas, kus praegu kordub võib-olla Ukrainale veidi ebasoodsamal moel eelmise aasta muster, mis tähendab, et kuni sügiseni oli seal initsiatiiv Ukraina käes ja siis talveks võttis Venemaa initsiatiivi enda kätte, lisades sinna ka raketirünnakud energiataristu vastu. See aasta need korduvad ja arvatakse, et pigem suuremal kui vähemal moel.

Aga eelmise aastaga võrreldes on Ukraina veidi ebasoodsamas olukorras, sest suvised, sügisesed rünnakud ei ole kandnud loodetud vilja. See loob kindlasti sellise üldise ebasoodsa fooni nüüd ka selles olukorras, kus meil tõesti on Iisraeli-Hamasi konflikt eetri üle võtnud ka Eestis. See ei ole kuigi soodne Ukrainale ja sellepärast tasub natukene mures olla küll.

Kas tasub olla mures ka sellepärast, et maailma suurriikidel lihtsalt relvi enam kahe konflikti lahendamiseks ei jagu?

Tasub olla kindlasti mures. Me näeme seda, et läänes on juba relvalaod sisuliselt tühjad ja lääs ei ole tööstuskompleksi sellises mahus käima pannud, et enda varusid taastada ja ka Ukrainale piisavalt juurde toota.

Kas see iseenesest sõda otsustavalt kallutab? Täna me ei tea. Me näeme, et Ukraina on võimeline kohanduma. Ka Venemaa on võimeline kohanduma ja varusid juurde hankima  võib-olla sealt, kust varem ei mõelnudki, et neid võiks saada.

Me näeme selliseid kohandumisi ka Ukraina poolt, kes oma kaitsetööstust praegu sõja ajal mehiselt arendab. Tegelikult see on muljetavaldav, mida nad teevad nii tehnoloogiat käigu pealt arendades kui ka relvastust juurde tootes. Sõjas olevas riigis on see suur väljakutse. Vastutuul on selgelt tugevnenud nii üldise julgeoleku, globaalse poliitilise olukorra kui ka varustatuse osas, aga see Ukrainat veel otseselt ei peata.

Näed sa ka sellist ohtu, et kas siis USA või Euroopa liidrid võivad hakata rahujuttu rääkima?

Kindlasti see rahuagenda on varsti platsis ja seda hakkavad esitama ilmselt ka need meie liitlased, kellest me möödunud aasta jooksul ei oleks uskunud, et nad seda juttu ajavad. Selle rahuagenda uus tulek võib olla eriti ohtlik just seetõttu, kui Putinil õnnestub end Iisraeli-Palestiina konfliktis kuidagi mängida rahu vahendajaks. Eeldused selleks on justkui olemas, sest Venemaal on diplomaatilise sidemed nii Hamasi kui Iisraeliga.

Me teame ka, et juba viis aastat on Iisrael ja Iraan pidanud varisõda, mis on küll suhteliselt ühepoolne olnud, ehk siis Iisrael on peamiselt karistanud Iraani. Aga Iraanis on ka ilmselt tekkinud mingi vimm ja kui peaks seal ka juhuslike tegevuste tõttu mingi eskalatsioon toimuma, ja me ju teame, et Ameerika sisepoliitika on väga tundlik Iisraelis toimuva suhtes, siis see võib mõjutada ka nii-öelda Ameerika meelsust ja Ameerika võib-olla mingeid kontakti otsimise püüdeid ka venelastega, et nende abiga mingigi kokkulepe saavutada.

Zelenski ütles kohe pärast seda, kui Hamasi rünnakud Iisraelis alguse said, et Venemaa on huvitatud sealse konflikti õhutamisest. Kui palju need Venemaa kõrvad seal õhutamise kontekstis paistavad?

Venemaa kõrvu isegi pole vaja otsida. Kui ameeriklaste jaoks on Lähis-Ida, mida nemad nimetavad middle east'iks tegelikult Kaug-Ida, kuna see asub nii kaugel, siis Venemaa jaoks on Lähis-Ida geograafiliselt nende tagaõu. Nad on seal kogu aeg olemas olnud, tegutsenud, neil on seal klientriigid. Vahepeal Nõukogude Liidu allakäigu tõttu läks lihtsalt Ameerika tehnoloogilise üleoleku ja poliitilise huvi tõttu initsiatiiv USA kätte, aga Ameerika nüüd kaotas selle muu hulgas häbistava taandumisega Afganistanist.

Venemaa on tagasi, ta oli tagasi tegelikult juba siis, kui nad Süürias sekkusid sõjaliselt. Nad on tagasi oma nii-öelda ajaloolise tagaõuel, nii et neid kõrvu pole vaja väga otsida.

Kui sõda Ukrainas algas, siis kõikvõimalikud eksperdid olid optimistlikud ja ütlesid, et küll ühel hetkel need relvad ka Venemaal hakkavad otsa lõppema ja nad ei suuda toota neid nii kiiresti. Tegelikkus on muidugi vastupidine. Kuidas see olukord praegu siitpoolt vaadatuna tundub, kas Venemaa ressursid nii relvade kui inimeste mõttes on endiselt nii lõputud?

Lõputud ei ole, aga nad on piisavad veel mitu aastat. See sõda on kestnud juba peaaegu kümnendi. Meil ei ole põhjust alahinnata Vene varustatust ja Vene suutlikkust ka oma nii-öelda sõpradelt, kurjadelt riikidelt seda juurde saada.

Kuidas sa vaatad seda, kuidas Eesti avalikkus mõtestab Iisraeli ja Hamasi konflikti? Nädalaga on tulnud juba kaks küllaltki erisisulist avalikku kirja.

Mina käsitlen selliseid avaldusi iseenesest täiesti legitiimsetena, neid saab ja tulebki teha. Aga ma ei tähtsustaks neid üle. Las nad ripuvad seal meediaruumis. Kui ma vaatan ka neid nimesid, kes näiteks sellele esimesele või ka teisele avaldusele alla kirjutasid, siis välispoliitika eksperte ma seal ei näinud. Ja tantsukunstniku arvamust Lähis-Ida konfliktist ma kuulaks või vaataks pigem nagu tantsuetenduse vormis.

Kui nüüd Ukrainasse tagasi minna, siis juba tulevad jälle uudised selle kohta, kuidas Venemaa lihtsalt suvaliselt pommitab tsiviilelanikke. Energiataristu on kindlasti talve hakul nende sihtmärk. Mis seal kõik ees võib oodata?

Ootab muidugi raske aeg, see raske aeg on juba 600 pluss päeva kestnud. Me ei saa eeldada, et järgmine sügis veel samasuguse sitkusega selles olukorras ollakse. Mingi hetk ikkagi tekib see kokkuleppe ja läbirääkimiste küsimus lauda. See hetk ei ole veel käes.

Maailmas on kümnendi jooksul märgatavalt tõusnud aktiivsete konfliktide arv: 55 on praegu, kümme aastat tagasi oli 33. See on seotud sellega, et lääs tervikuna kipub tegelema konfliktide tagajärgedega, aga et ise konflikti ohjamiseks sõjaliselt sekkuda, see on justkui tabu. See on instrumentaariumist puudu ja see sageli viibki selleni, et näiteks Sudaanis praegu kindralid omavahel madistavad, seal käib kodusõda, sest nad teavad, et keegi väljast ei sekku. ÜRO on üldse Aafrikas naljanumber, praegu seal ÜRO saadikuga isegi ei räägita eriti.

Me näeme, kuidas Prantsusmaa minema löödi Sahelist, eks ole. Ei olnud lihtsalt anda piisavalt tähelepanu sinna ja me peame seda arvestama, et Iisraeli-Palestiina konflikt ka ummistab lääne staabid, mis on niigi juba umbes ja ülekoormatud.

Me peame olema mures, peame olema nõudlikud ja ma tahaks muu hulgas, et peaminister Kaja Kallas natuke veel rehabiliteeriks ennast ja tuleks välja mingi uue algatusega, et see initsiatiiv ikkagi pika sõja vaates ka enda kätte saada. Kui me vaatame pikas perspektiivis, siis ma ütleks, et praegu initsiatiiv on üsna ülekaalukalt Venemaa käes, just vaadates Venemaa valmidust seda sõda jätkata üsna suures mahus veel pikalt.

See on nagu mõttekoht. Siin tahaks mina rahumeelse Eesti elanikuna saada mingeid vastuseid meie valitsuselt ka, et mis me selle probleemiga teeme, millest me väga ei taha rääkida praegu.

Tegelikult on küllaltki vastuolulisi sõnumeid ju tulnud selle kohta, kui palju Kaja Kallast kõik need viimased kuud on välispoliitiliselt mõjutanud. Kui sa tood välja, et ta võiks mingi algatusega välja tulla, siis kas sa usud, et need meie väikesed skandaalid siin ei ole mõjutanud tema usaldusväärsust?

Ei, ma seda ei usu, et ei mõjuta. Aga ma ei usu ka seda, et see alati negatiivselt mõjutaks. Ma arvan, et paljudele lääneriikide juhtidele oli kergendus see, et näed, see natukene võib-olla kime, moraliseeriv toon, mis Tallinnast on kogu aeg tulnud, et võtavad ise ka pehmemaks natukene.

Minu soovitus peaministrile on, et ei võta pehmemaks. Paneme edasi! Kui ta otsustas peaministriametis jätkata, siis ta peaks oma tegudega kuidagi nüüd natukene rehabiliteerima ka seda üsna ilmset sigadust, mis ta perekond korda saatis.