Mida rohkem ma sotsiaalmeediat ja ajakirjandusväljaandeid sirvisin, seda suuremaks kasvas kummastus. Inimesed vaidlesid – ei, õigem oleks öelda, et võitlesid – tohutu kirega küll Iisraeli, küll Palestiina poolel, aga mina ei osanud seisukohta võtta. See oligi kummastuse põhjus: kuidas siis nii, et nõnda oluline küsimus, aga mul polegi seisukohta?

Õigemini, seisukohti isegi on, aga õigust mõista ei oska.

Loomulikult on Iisraelil igati õigus ennast kaitsta, kui terroristid tungivad riigi territooriumile, tapavad 1400 inimest ja viivad veel paljusid endaga pantvangidena kaasa, et neid hiljem välja vahetada, inimkilbina kasutada või võikal viisil mõrvata. Iisraeli riigi kohus oma kodanike ees on oht likvideerida.

Samal ajal on õigus elule, toidule, veele ja turvatundele ka kahel miljonil Gaza tsiviilisikul, kellest suur osa Hamasi või vähemalt Hamasi viimast terrorirünnakut ei toeta. Rohkem kui 10 000 neist on selle kõige väärtuslikuma, elu, juba kaotanud, sealjuures on suurem osa hukkunuist olnud lapsed, naised ja vanurid.

Kuidas siis valida sellises olukorras pool ja öelda, kellel on õigus? Hukkunute arvu järgi? Inimelude kaalumisel aritmeetika ei aita. Ajaloolise õigluse järgi? Aga millise hetke me ajaloost valime? Kas selle, kui Iisrael okupeeritud aladel araablasi kodust välja ajas? Või selle, kui araabia riigid 1973. aastal Iisraelile kallale tungisid? Või 1948. aasta? Või holokausti ja juutide sajandite pikkuse tagakiusamise? Või selle perioodi, kui araablased Palestiinasse elama asusid?

Võimalik, et ma olen Palestiina küsimuses lihtsalt liiga rumal. Mida sa ikka mõne raamatu ja igapäevase uudisvoo pealt välja mõtled, kui sajad eksperdid, diplomaadid ja poliitikud pole suutnud saja aasta jooksul lahendust välja nuputada.

Paraku märkan oma kõhklusi üha enam ka märksa kergemate teemade juures. Võtame või Tallinna Linnahalli võimaliku lammutamise, mis samuti inimesi kahte leeri ajab. Muidugi on see väga koledas seisus ja ka funktsionaalsuselt selline, et ükski miljardär pole soovinud Linnahalli renoveerimisega miljonäriks saada. Kuid kui muinsuskaitse annaks lammutuslubasid selle põhjal, et mõni hoone on sandis seisus ja sellega ei osata midagi peale hakata, poleks meil suurt osa mõisahäärberitest ja kirikutest enam olemas. Millise arvamuse ma siis siin kujundada oskan?

Paljud siiski oskavad arvamuse kujundada. Ja surmkindla. Nii esimese, teise kui ka kolmanda kohta. Ning tore on, et oskavad, sest arvamuste paljusus on ju hea. Ainult ühe väikese konksuga. Ütlus, et vale arvamust pole olemas, on müüt, sest kui arvamus põhineb valel või vaakumil, siis on see enamasti ka ise vale. Terve raamatukogu läbi töötanud teadlase arvamust ei saa kaaluda sama vihiga, millega naabrimehelt poole kõrvaga kõlakat kuulnud rullnoka oma.

Omaette arutlemine on muidugi igal juhul heaks hallide ajurakkude treeninguks, kuid sotsiaalmeedia ja mõneti ka ajakirjanduse hõredamaks muutunud toimetajasõel lubavad tänapäeval tuhandete inimeste ette jõuda praktiliselt kõigil, kes vähegi tahavad.

Paradoks on paraku selles, et arvamust on tavaliselt mõtet avaldada ainult siis, kui sa asjast midagi tead, aga keerulistes küsimustes on seisukoha võtmine seda lihtsam, mida vähem sa tead. Ehk, nagu Briti filosoof Bertrand Russel oma 1933. aasta essees "Lolluse triumf" Saksamaa natsiliikumise kohta kirjutas: "Häda peamine põhjus on, et tänapäeva maailmas on lollid enesekindlad, samas kui intelligentsed on kahtlusi täis." Muide, ma arvasin seni, et seda on öelnud Charles Bukowski, aga valesti arvasin. Bukowski rääkis küll midagi sarnast, aga ainult kirjanikest.

Ajakirjanikuna, kelle jaoks on igapäevane seisukoha kujundamine üks töökohustuste osa, ei ole kahtlemata ka mina rumaluse patust prii ja olen arvanud asju, mille kohta mul piisavalt teadmisi pole olnud. Seda juhtub ilmselt kõigiga. Sestap on targem nii avalikest kui ka eraasjadest arvata pigem natuke paremini, kui need ehk tegelikult on. Siis ei tee vähemalt kellelegi asjata ülekohut. Ja kõige maailmas toimuva suhtes ei pea üldse poolt valima, isegi kui toimuv on oluline.

Õnneks on terve rida mustvalgeid küsimusi, millele hinnangu andmine on igal juhul lihtne, kui sisemised moraalimajakad vähegi paigas.

Ent iga kord, kui ma musta ja valge vahel hallidesse toonidesse sukeldun, tuleb mulle meelde see vana anekdoot, milles kaks vaidlema läinud juuti palusid rabil õigust mõista. Rabi kuulas ühe ära ja leidis: "Sul on õigus!" Siis kuulas rabi ka teise mehe ära ja tõdes: "Sul on ka õigus!" Rabi naine, kes seda möödudes pealt kuulis, tõstis käed taeva poole ning ahastas: "Aga mõlemal ei saa ju õigus olla!" Rabi mõtles hetke ja teatas: "Ja ka sinul on õigus!"

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.