2. mail 2018 ilmus Postimehes liikumise Eesti 200 poliitiline manifest, millele kirjutasid alla Priit Alamäe, Indrek Nuume, Küllike Saar, Kristina Kallas, Kristiina Tõnnisson. Manifestis kirjutati, et Eesti tegelik ja pikaajaline väljakutse peitub selles, et Eesti ees seisvad probleemid on suuremad kui tahetakse tunnistada.

Mõned päevad hiljem, 6. mail avaldas tollal Postimehe peatoimetaja ametis olnud Lauri Hussar lehes kommentaari "Miks ma toetan Eesti 200 algatust". Ta kommenteeris emeriitprofessor Rein Taagepera iroonilist väljaütlemist, et talle meenutab Eesti 200 tulek omaaegset Res Publicat, mille õnge ta läks. Hussari sõnul ei saa Eesti 200 tulekut võrrelda Res Publicaga.

"Res Publica oli noorte meeste algatatud jõuline ja populismist pakatav liikumine, mille eesmärk oli võtta võim. Ühtlasi haaras liikumine enda ridadesse kohe ka mitu superstaari, nagu Taagepera ise. Eesti 200 seevastu on alustanud oluliselt elukogenuma meeskonnaga rahulikult ja kuigi selles on valdkonnaeksperte ja oma ala tippe, siis enamikku avalikkust kõnetavaid nimesid algatusgrupis ei ole," kirjutas Hussar mais 2018. Saatuse irooniana tõmmatakse 2023. aasta hilissügisel paralleele just Eesti 200 ja Res Publica käekäigu vahele. Saatuse irooniana põhjustas just vahetult valimiste eel Eesti 200-ga "superstaari positsioonilt" liitunud ja parteile 5251 häält toonud Johanna-Maria Lehtme erakonnale esimese suure jama.

Kui Hussar 2019. aasta alul mõned kuud enne valimisi Postimehe peatoimetaja kohalt lahkus ja teatas oma liitumisest selle sama Eesti 200-ga, kelle algatust ta pool aastat varem oli jõuliselt toetanud, ütles ta, et vastupidiselt kriitikute arvamusele ei näe ta oma koduparteid vasakliberaalsena, vaid vastupidi - Eesti 200 on pigem paremkonservatiivne. Viimatiste riigikogu valimiste kampaania ajal ja tegelikult juba Eesti 200 juhiks saades positsioneeris Hussar nii ennast kui ka Eesti 200 uuendusmeelse, eestimeelse ja liberaalsena. Ehk väärtustelt vastandina varem öeldud konservatiividele. Ideoloogilist ebaselgust on Eesti 200-le ette heidetud korduvalt.

Eesti 200 kogus 2019. aasta riigikogu valimistel 4,4 protsendi valijate toetuse ja jäi suhteliselt napilt riigikogu ukse taha. Aga nad said riigieelarvelisele toetusreale.

Sama aasta Euroopa Parlamendi valimistel vedas Eesti 200 nimekirja Lauri Hussar ning Kristina Kallas oli teisel positsioonil. Eesti 200 sai kokku 3,2 protsenti häältest (10 700 häält). Hussar sai 3076 häält ja jäi alla Kallasele, kelle saak oli 4774 häält.

Läbimurre kohalikel valimistel 2021

Järgmised valimised, millest Eesti 200 osa võttis, olid kohalike omavalitsuste volikogude valimised sügisel 2021, kus esimest korda õnnestus Eesti poliitilisel maastikul kand maha panna.

Kui vaadata erakondade tulemusi üleriigiliselt, sai Eesti 200 toetust 6,0 protsenti. Näiteks konkurendid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast kogusid üle Eesti toetust 5,0 protsenti, sest paljud sotsid eelistasid kandideerida valimisliitudes.

Hästi läks Eesti 200-l just suuremates omavalitsustes. Tallinnas saadi seitse mandaati, võrdlusena sai EKRE kaheksa, SDE kuus ja Isamaa viis mandaati. Ehk oldi nendega juba võrdväärne või paremgi.

Väga hästi läks Eesti 200-l Tartus, kus saadi volikogus kaheksa mandaati, millega jagati EKRE-ga teist-kolmandat kohta. Kristina Kallase täpselt 3000 häält olid selle tulemuse nurgakiviks. Hussar kandideeris Harjumaal Viimsi vallas, kus korjas 660 häält ja erakond sai kolm mandaati. Sellest piisas, et saada koalitsiooni ja Hussarile volikogu esimehe koht.

Kohalikud valimised andsid Eesti 200-le tublisti usutavust juurde. See kajastus ka reitingutes, kus sarnase valijabaasiga Reformierakonna languse taustal kasvatati oma toetust. Nii oli 2021. aasta lõpul ja 2022. aasta alguses Eesti poliitikas huvitav ajahetk, kus nelja erakonna toetused olid sisuliselt võrdsed.

Jaanuaris mahtusid Kantar Emori küsitluses 20-22 protsendi sisse nii EKRE, Reformierakond, Keskerakond kui ka Eesti 200.

20-protsendine toetus andis ühele Eesti 200 juhtfiguurile nii palju enesekindlust, et eravestlustes ajakirjanikega avaldas ta veendumust, et aasta pärast toimuvate riigikogu valimiste järel on just Eesti 200 peaministripartei. Vähe sellest, ta spekuleeris ka, keda valitsusse kaasatakse ja keda mitte.

Ukraina sõda ja Reformierakonna tõus võtsid toetuse

Siis tuli aga Ukraina sõda ja see pööras Eestis senised reitingud pea peale. Aasta alul Eesti 200-ga võrdsel toetuse tasemel olnud Reformierakond kogus tänu peaministripartei staatusele ja Kaja Kallase läbimurdele rahvusvahelisel areenil jõudsalt toetust. Juba märtsis oli Reformierakonna toetus 26 protsenti ja aprillis 33 protsenti. Esialgu püsis selle tuules ka Eesti 200 toetus - aprillis toetas neid 21 protsenti, kuid siis hakkas reiting dramaatiliselt kukkuma.

Septembris 2022 ehk pool aastat enne riigikogu valimisi oli Reformierakonna toetus endiselt 30 protsendi ligi, kuid Eesti 200 reiting oli langenud 11 protsendile. Vahepeal end peaministriparteiks mõelnud erakonnas puhkes kerge paanika, millest sündis paleepöördeplaan. Nii teataski Lauri Hussar, et kandideerib kuu aja pärast oktoobris erakonna esimeheks.

Hussari ja Kristina Kallase kõrval teatas erakonna esimeheks kandideerimisest ka tollane Eesti 200 noorteorganisatsiooni juht Hendrik Johannes Terras. Noorteorganisatsioonidel on erakonna juhtpositsioonide valikul olnud alati üsna oluline või vahel ka määrav roll. Viimasel hetkel teatas Terras kandideerimisest loobumisest Hussari kasuks, mille taga nähti kavalat poliittehnoloogilist käiku.

Hussar võitiski esimehe valimised, ehkki tema edu Kallase ees oli napp - Hussar sai 101 ja Kallas 94 häält. Paljudele Kallase toetajatele, eeskätt Eesti 200 Tartu inimestele jäi toimunust okas hinge, sest Kallase taanduma sundimisega kaotas erakond sotsiaalset kapitali just haritlaste seas. Kristina Kallas ise oli vähemalt väliselt Hussarit igati toetav ja kibestumust, kui seda ka oli, ta välja ei näidanud.

Kuluaarides nimetati paleepöörde tegelikuks arhitektiks Margus Tsahknat ning väide, et erakonna sisuline esimees on Tsahkna, jäi Hussari esimeheks oleku aega pidevalt saatma. Oma põhjuse selleks andis ka see, et Hussar soovis saada spiikriks ja Eesti 200 valitsusdelegatsiooni juhiks ja hiljem olulisimaks esindajaks Kaja Kallase valitsuses saigi Tsahkna. Tsahkna ja Hussar on ka lähisugulased.

Esialgu tundus juhivahetus end ära tasuvat. Eesti 200-l õnnestus toetuse langus peatada ja isegi veidi tõsta. Toetus kerkis 13-14 protsendini ja seda suudeti ka valimisteni hoida. Valimistel saadud 13,3 protsenti toetust tagas neile 14 kohta riigikogus ja kohad valitsuses.

Erakonna juhid ja toetajad olid rahul. Näiteks 2023. aasta esimeses kvartalis kogus Eesti 200 kõige rohkem rahalisi annetusi – kokku 805 505 eurot, mis oli ka läbi aegade suurim ühes kvartalis annetatud rahahulk ühele parteile, kui võtta aluseks Erakondade Rahastamise Järelevalvekomisjoni (ERJK) andmestik.

Lehtme skandaal ja Reformierakonna "puudliks olek"

Aprilli alul avalikustati koalitsioonilepe. Seal oli kirjas mitmeid maksutõuse, millest valimiste eel ei räägitud. Esialgu säästis avalik arvamus Eesti 200 ja valusalt sai pihta peaministripartei Reformierakonna reiting. Valimistel üle 31 protsendi toetust ja 37 mandaati saatnud Reformierakonna toetus kukkus aprilliküsitluses 23 protsendile. Reformierakonnaga sarnast valijabaasi jaganud Eesti 200-l õnnestus seevastu toetust isegi tõsta ja see kerkis 17 protsendile.

Edasi järgnes aga vabalangus. Mais langes Eesti 200 toetus 13 ja juunis juba üheksale protsendile. Suure panuse selleks andis ka Johanna-Maria Lehtme skandaal, kus erakonna juhid teda alul kirglikult kaitsesid ja meediat sarjasid, aga mis kulmineerus Lehtme riigikogust lahkumisega 19. mail.

Aga mitte ainult Lehtme. Kui sotsid üritasid valitsuses nii mõneski küsimuses Reformierakonnaga vaielda, siis Eesti 200 hoidis väga toetavat ja alalhoidlikku joont. See jäi saatma Eesti 200 ka edaspidi – näiteks Kaja Kallase abikaasa idavedude skandaali puhkemise ajal olid nii Hussari kui ka eriti Tsahkna avaldused Kallase toetuseks ehk jõulisemadki kui mitmete oravaparteilaste omad.

Seetõttu pole imestada, et üha enam hakkas nii meedia kui ka poliitilised konkurendid kasutama Eesti 200 suhtes väljendeid "Reformierakonna puudlid".

Ka ei aidanud kuidagi kaasa liigne loosunglikkus ja pikast plaanist rääkimine. Ikka ja jälle meenutatakse Hussari sõnu valimisdebatis: "Lähendus on väga lihtne - tuleb leida lahendus!" Mida ta hiljuti Vikerraadios ka kordas.

Augustist alates on Eesti 200 toetus püsinud Kantar Emori uuringutes seitsmel protsendil. Norstati uuringutes on see olnud veel protsendipunkti võrra madalam ehk partei on kaotanud valimistega võrreldes pooled oma toetajad.

Et Eesti 200 võib vahetada esimeest, selline kumu keerles poliitilistes kuluaarides juba augustikuust. Seda kinnitas ka Hussar ise, et mõtles taandumisest juba mitu kuud. Teine võimalus muidugi on, et ta ennetas enda mahavalimist.

Kellest võiks saada Eesti 200 uus esimees ja mis veelgi olulisem, kas tal õnnestub tuua kaasa ka sisuline muutus ja taastada valijate usaldus? Või ootab Eesti 200 sama tee, mis Res Publicat, Rohelisi või Vabaerakonda?

Kõnekas on, et kui "Terevisioonis" küsiti Hussarilt, kellest võiks saada erakonna uus esimees, nimetas ta Igor Taro, Liisa Pakosta ja Hendrik Terrase nimesid. Aga mitte Kristina Kallase nime, kel oleks kõige valutum see koht üle võtta. Ega ka mitte Margus Tsahkna nime.

Uue juhi valik, kas suudetakse fraktsiooni koos hoida, kas hakatakse poliitilise toetuse taastamiseks tulema välja rohkem või vähem populistlike avaldustega jne määrab ära ka selle, kas see valitsus jääb üldse püsima.