Lauri Hussari tagasiastumine erakonna Eesti 200 esimehe kohalt tuli küll ootamatult, kuid poliitiline märgisüsteem oli juba varem tugevalt selle otsuse poole kaldu ja seega oli see üsna loogiline kui mitte vältimatu samm.

Valijad andsid Eesti 200 tugeva mandaadi, 5. märtsi õhtul oli nende toetus rohkem kui 13 protsenti, mis tagas neile 14 kohta riigikogus. Toetajad, nähes, et parlamendi uustulnukad pugesid koalitsioonis hellalt Reformierakonna kaissu, andsid ruttu märku, et see ei ole nende jaoks vastuvõetav. Reiting hakkas kiiresti kukkuma ja nüüdseks on sellest järele jäänud pisut üle kuue protsendi. Ühesõnaga on tegemist eksistentsiaalse probleemiga ja vastutus selle eest lasub eelkõige erakonna esimehel.

Hussari mugavusvabandus

Ju sai Lauri Hussar ka ise aru, et säärases olukorras ei ole tal 19. novembril toimuval erakonna üldkogul lootust saada tagasi valitud. Hussari selgitus, et nüüd saab ta täielikult pühenduda tööle riigikogu esimehena, on mugavusvabandus. Pole parlamendi spiikri ametikoht nii kontimurdev, et selle kõrvalt ei jääks aega erakonnaga tegeleda.

Kuid võib arvata, et Hussari tagasiastumine on Eesti poliitikas vaid jäämäe tipp, mis paneb doominoefektina liikuma järgneva sündmuste jada. Eesti 200-le kui erakonnale on senise esimehe taandumine küll väike samm, kuid ilmselt on oodata suuremaid muudatusi Eesti poliitikas juba lähiajal. Muidugi oleneb see sellest, kellest saab järgmine Eesti 200 esimees.

Loodan, et Eesti 200 liikmed on saanud õppetunni ja teinud vajalikud järeldused ega vali erakonna juhiks inimest, kes vehib tühiste lubaduste ja sõnadega, millel puudub kandev pinnas. Uue esimehe peamiseks ülesandeks saab olema erakonna välja toomine Reformierakonna ehk suure orava varjust. Hussari enne valimisi öeldud lause, et "kui Eesti 200 saab riigikokku, siis pole Reformierakonnal takistusi üht või teist ellu viia", tuleb visata prügikasti.

Ka peaministri idavedude skandaalis on Eesti 200 roll piirdunud vaid Kaja Kallase jutupunktidele kaasanoogutamisega. Märksõnad "pikk plaan" ja "personaalne riik" on jutuks head küll, kuid reaalseid samme nende täideviimiseks astutud ei ole. Valijatel ei ole see jäänud märkamata.

Margus Tsahkna vs Kristina Kallas

Praegu on Eesti 200-l ja nende haridusministril Kristina Kallasel suurepärane võimalus enda kehtestamiseks ning täita antud lubadus tõsta õpetajate palka kaheksa protsenti. Stenbocki majas tuleb kand maha panna ja öelda, et kui pedagoogide töötasu ei tõuse, ei tule ka automaksu. Haridusministeeriumi väide, et õpetajate streik on seadusega vastuolus, on lihtsalt hale ja sisuliselt vale.

Seega on Eesti 200 jutt pikast plaanist kiiresti tühjaks jooksnud ja tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole nad valmis valitsusvastutust kandma. Nii juhtub, kui hakatakse majale katust ehitama, kuigi vundament ei ole piisavalt tugev.

Aga kellest võiks saada Eesti 200 järgmine juht? Prognoosin, et kindlasti kandideerib Margus Tsahkna, kes juhtis aastatel 2015-2017 Isamaa ja Res Publica Liitu. Vastaskandidaadiks võib tõusta Kristina Kallas, kes oli Eesti 200 esimees aastatel 2018-2022. Hussari loetletud võimalikesse mantlipärijatesse (Hendrik Terras, Igor Taro ja Liisa Pakosta) ma ei usu. Trumbid näikse olevat Tsahkna käes, sest ta omab poliitikas pikaajalisemat kogemust.