NATO tegevjuht aastatel 2009 kuni 2014 ütles, et Ukraina vastuvõtmine näitaks, et Venemaa ei saa takistada Ukraina ühinemist. Seni pole veel keegi Rasmusseni seisukohta jaganud. Eksperdid ei usu, et seda sooviks praeguses olukorras ka Ukraina.

"See tähendaks seda, et Ukraina peaks loobuma nendest territooriumidest, mida Venemaa on okupeerinud. Ja mida Venemaa kontrollib senimaani. Ma arvan, et Ukraina ei ole selleks praegu valmis. Nii kauaks, kuni on lootus, et Ukraina võib veel oma maad vabastada - kas täielikult või suuremas osas, ei ole selline kokkulepe võimalik," ütles riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu.

Rasmussen viitas Lääna-Saksamaa vastuvõtmisele NATO-sse 1955. aastal. Kuid Saksamaa omavahel okupatsioonitsoonideks jagamise osas olid juba teise ilmasõja ajal kokku leppinud liitlased ja Stalin. Eksperdid oponeerivad endisele peasekretärile.

"Me peame ju defineerima need piirid, milles n-ö see jagunemine toimub. Mis on need okupeeritud alad - need on ju ka pidevas muutumises. Igasuguse rahvusvahelise leppe eeldus on, et seda tunnustavad mõlemad pooled," ütles TTÜ õiguse instituudi dotsent Holger Mölder.

Küsimus pole aga mitte ainult sõjalises kaitses vaid üleüldiselt kuulumises lääne või Vene mõjusfääri. Stoicescu toob paralleeli Talvesõjaga, mille tulemusel Soome kaotas alasid, sealhulgas suurema osa Karjalast. 

"Selleks, et säilitada iseseisvust ja olla osa Euroopast. Meie siis ju ei olnud. Kui selline perspektiiv avaneb lõpuks Ukrainale, siis võib-olla seda peab mõtlema," ütles Stoicescu.

Järgmisel suvel toimub Washingtonis NATO 75. aastapäeva tippkohtumine, millel Ukraina liikmestaatusest jälle räägitakse.