X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: soomlaste kurviline tee NATO-sse

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Lauri Nurmi abil vaatluse all soomlaste jõudmine NATO-sse, kuna see on ka üks lõppeva aasta märgiline sündmus.

Jutu aluseks on Lauri Nurmi raamat "Soome varjatud tee NATO-sse" (Nurmi, Lauri, "Suomen salattu tie NATOon", 2023). Raamat oli minu jaoks kinnitus muljetele, mis mul olid jäänud viimase paarikümne aastaga kohtumistelt Soome reserv- ja tegevkaitseväelastega ja diplomaatide ning ajakirjanikega.

Nimelt näis Soomes kogu aeg olevat olnud kaks tasandit suhtumises allianssi, kuid aluseks oli mõlema puhul soomlaste pidev valmisolek ja selle suurendamine üheks juhuks, Venemaa uueks rünnakuks. Sellest omaaegsed relvapeidikud, varjendid iga elumaja all ja kaitsetahte ülalhoidmine elanikkonnas.

Lauri Nurmi arvates on aastatel 2014 ja 2022 sarnasusi. Neist esimene käivitas reaalselt poliitilise ja sõjalise NATO-le lähenemise, teine tähistas NATO-optsiooni kasutamist. Ja ajend ikka Venemaa tegevus Ukraina vastu. Krimmi annekteerimise mõistis Soome hukka, aga Euroopa liitlasi ja demokraatiat üldse vaevas tollal vaimne enesepettus.

Soomes olid teesklejate seas ka endised peaministrid Esko Aho ja Paavo Lipponen, kes olid aastaid Vene palgal. Kui Euroopa Liit otsustas vältida kõrgetasemelisi kohtumisi Venemaa esindajatega, siis oli president Sauli Niinistö nördinud ja teatas, et Brüssel ei saa teda keelata Vladimir Putiniga kohtumast.

Krimmi järel oli rahva seas toetus liitumisele kasvanud, kuid erakondades veel muutust ei olnud, endiselt oldi Vene suunal ettevaatlikud. Kui märtsis 2014 peaminister Jyrki Katainen teatas, et Soome peaks kuuluma NATO-sse, sai ta kõvasti sõimata. Kuni aastani 2015 oli ka valitsuse tegevuskavas märge, et NATO liikmelisuseks ei valmistuta.

Liikmelisuse mõju uuringu vastu oli eriti Erkki Tuomioja. Idee selleks esitas aga tollane parlamendi kaitsekomisjoni juht Jussi Niinistö. NATO-ga liitumise põhjendajateks tõusidki Koonderakond, Rootsi Rahvapartei ja põlissoomlaste duett Jussi Niinistö ning Timo Soini.

Vastasleeri juhtis tollane välisminister Tuomioja. Lissaboni lepingu kaitseklauslile lisati tema nõudmisel märkus, et see ei mõjuta liikmesmaade poliitika eripärasid. Tegelikuks tulemuseks oli, et pärast seda hakkas Soome tihendama koostööd NATO-ga. NATO Walesi tippkohtumisel öeldi, et sõjalise konflikti korral ei ole Soomel NATO abiüksusi oodata.

2015 tekkis Soome ja Rootsi läänesuunalises liikumises erinevus ning Rootsi liikus ees ja Soome püüdis kõrvale hoida. See seis püsis 2020. aastate alguseni, Krimm oli nimelt ka Rootsi äratanud, kuid neil oli ka palju tasa teha.

2016 olid Soomel juba ohvitserid NATO staapides. Kuni 2019. aastani käis Soomes vaikselt ja konkreetselt töö liikmelisuseks valmistumisel. NATO-st oli saadud signaal, et konflikti korral Baltimaades oleksid Soome ja Rootsi selle kesksed alad. President Niinistö sõnul algas tema NATO-kaalutlus Putini 2021. aasta detsembris välja öeldud keelust NATO laienemisele. See olla olnud Niinistöle signaal, et võidakse jääda Vene mõjusfääri.

Soomes kardeti, et äkki Rootsi liigub kiiremini. Pealegi oldi kindlad, et juba Külma Sõja alguses sai Rootsi ameeriklastelt turvatagatised, mis ei laienenud Soomele. Rootsis oli samasugune kiirema liikumise mure Soome osas. 200 aastat oli Soome olnud Rootsile puhvriks Vene vastu ja mitteliitumisest loobumine oli neile raskem.

Avalikkuse eest salaja valmistati Soomes ette sõjalist koostöölepingut brittidega ja sama oli käsil ka ameeriklastega. Isegi parlament ei teadnud sellest, kuna kardeti, et asi lekib. Uudis selle kohta avaldati päeval, mil president Niinistö võõrustas Kultarannas Putinit. Too oli teate peale Niinistöle väga teravaid märkusi teinud.

2016. aastal ilmus Rootsi NATO raport lihtsa järeldusega, et kasulikum on liituda, kui välja jääda. USA andis selge sõnumi, et võimaliku Läänemere kriisi puhul võiksid Soome ja Rootsi osaleda NATO sõjalistes meetmetes.

NATO suunas liikumist vedasid välisminister Soini ja kaitseminister Jussi Niinistö, kes võisid tugineda liitumist toetavatele ametnikele ja ohvitseridele. Tegelikkuses käis riigis kõva madin liitumise toetajate ja vastaste vahel, mis avalikkuse eest varju jäi. Aastail 2016-2017 toimus palju tegevusi NATO-le lähenemiseks, kuid avalikkusele neist ei teatatud. 2017 liitus Soome brittide veetava ühise ekspeditsioonijõuga, lühendiga JEF. Sellega Soome praktiliselt loobus oma mitteliitumise põhimõtteist, kuid avalikkus ei pannud seda tähele.

Selleks ajaks jõudis riigi ja kaitseväe juhtkonda mõistmine, et Rootsi on ilmselt saanud USA-lt uued salajased turvatagatised. Soome kaitsejõud olid selleks ajaks juba täiesti NATO-valmis, puudu oli aga poliitiline tahe käivitada NATO optsioon. USA-lt tuli selge signaal, et Soome ja Rootsi peaksid liituma koos, kuna see oleks kasulikum.

2019 tuli võimule vasakvalitsus ja osa koalitsioonist nõudis NATO-st distantseerumist. Valitsuskava koostamisel jäi liitumise taotlemise võimalus siiski sisse. Sisuliselt ja enamusele teadmata oli riik juba alliansiks valmis, vaja oli vaid vormistamist.

President Niinistöl oli talvel 2021-2022 tihe suhtlus USA-ga ja NATO küsimuses liikus Soome Rootsist juba eespool. Rootsis oli pealegi võimul demarite valitsus, kelle jaoks NATO oli tabuteema. Kahel riigil olid aga valmis ühiskavad sõja puhuks.

2022. aasta jaanuaris pakkusid britid Soomele julgeolekutagatisi, kuna kartsid Vene rünnakut Soome vastu. President Niinistö kogus samal ajal suuremate lääneriikide kinnitusi Soome toetamise kohta liikmeks astumisel.

Rahva arvamus arenes samuti. Juba enne Vene suurrünnakut Ukraina vastu toetas NATO-sse minekut 44 ja vastu oli 24 protsenti. Suursõja alguse järel tõusis toetus 76 protsendini. Valmistuti ka Vene reageeringuks. Piirivalvele jagati lennuväljadel automaadid, relvi ja laskemoona pandi käepärastesse kohtadesse, ametnikud tegid ettevalmistusi varjenditesse minekuks.

Liitumise otsus sündis seoses Niinistö visiidiga Valgesse Majja 4. märtsil. USA lubas tagada turvalisuse liitumisprotsessi ajal. Soome juhtkond otsustas liitumistaotluse teema lahendada paari päevaga, et mitte anda Moskvale aega reageerimiseks. 15. mail kuulutas president, et Soome taotleb liitumist NATO-ga. Rootsi langetas sama otsuse päev hiljem.

Välisminister Haavisto ütles selles kontekstis, et venelastega üritati rahus elada, kuid valmistuti samal ajal uueks rünnakuks sõltuvalt käepärast olnud võimalustest. Ehk siis käepärast sattus olema võimalus lahendada NATO-sse astumise küsimus ja seda ka kasutati.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: