Tegelikult ei ole ju see mingi üllatus, et tervishoiust on raha puudu. Kõige keerulisem aeg saabub aastal 2025, kus arvestuste kohaselt on tervisekassa puudujääk 150-170 miljonit eurot. Koalitsioonileppes on kirjas, terviseminister esitab aasta lõpus analüüsi, kuidas olukorda lahendada. Nüüd on teil lahendus olemas?

Ma alustaksin sellest, et miks meil selline olukord on kujunenud. Viimase 32 aasta jooksul oleme selgelt arendanud kolme valdkonda: riigikaitset, kultuuri ja haridust. Sinna oleme pannud oluliselt rohkem raha. Ja nende kolme valdkonna eelistamiseks on olnud ka tugev ühiskondlik toetus. Meie kultuuriruumi või omakeelset haridust ju keegi teine ei toeta.

Sotsiaalhoolekande osas oleme aga Euroopa edetabeli viimaste seas. Me panustame näiteks tervishoidu viiendiku võrra vähem kui Euroopas keskmiselt. Sealt ka pikad ravijärjekorrad, uute ravimite ja teenuste meile jõudmise aeglane tempo. Lõhe inimeste soovide ja tegelikkuse vahel järjest süveneb, samas kasvab elanikkonnas pensionäride osakaal ning töötamise mustrid on muutunud. Kasvab ettevõtjate arv, sissetulekud küll kasvavad, kuid see kasv ei jõua läbi sotsiaalmaksu tervishoidu.

Lisaks on tervisekassale seitsme-kaheksa aasta jooksul antud järjest juurde uusi ülesandeid, millega pole alati raha kaasa tulnud. tervisekassa tegeleb nüüd näiteks perearstide värbamise, tubakasõltuvuse ennetamise ja paljude muude asjadega. Viimane otsus puudutab näiteks vanglameditsiini üle toomist tervisekassa alla.

Tulevikus need read hakkavad kulude mõttes kasvama ja seda kasvu keegi ei kata. Ja see kõik kajastubki tohutus puudujäägis. See olukord ühelt poolt on objektiivselt kujunenud selliseks, et 2025. aastal tervisekassa puudujääk on ligi 170 miljonit, ja see kasvab aasta-aastalt.

Tervisehoidu on objektiivselt raha juurde vaja. Ja oluline on see, et tegemist oleks püsiva rahastamismehhanismiga. Mingi ravim kasutuselevõtt ei peaks olema poliitiline otsus. Me ei pea ootama neid Vihula läbirääkimiste tulemusi, kas seekord tervishoiule raha anti või võeti hoopis vähemaks. Lätis paneb valitsus igal sügisel paika, palju eelarves tervishoiule jagub. Ma arvan, et see pole õige tee.

Juba kevadel pakkusid tervisevaldkonna analüütikud välja võimaluse, et riik hakkaks kinni maksma laste ravikulusid ja tervisekassast vabaneks suur hulk raha. Samasugune rahastamismudel on mitte-töötavate pensionäride puhul. Neil maksab ka ravikulud riik. See oleks esimene eelistatud lahendus.

Ja seal vabaneks 200 miljonit ja kümme aastat pole vaja tervisekassasse vaja raha juurde leida?

See vabanev raha kataks puudujäägi ja võimaldaks ka arengut, näiteks ravijärjekordade lühendamist ja digilahendustesse investeerimist. Tervisekassa ise on teinud ka tõhususe analüüsi, mida 2,2 miljardilise eelarve juures on võimalik kindlasti ka teha. Näiteks saab tulemuspõhisele rahastamisele üle minna, riskipatsientide käsitlust esmatasandil muuta. See aga tähendab väga paljude tervishoiuspetsialistide teistmoodi töötamist ja seda muutust tuleb motiveerida ka rahaliselt. Aga hinnanguliselt on umbes üks protsent eelarvest selline, mida saaks tõhusamalt tegutsedes kokku hoida.

See on siis umbes 22 miljonit?

Just, aga näiteks viie aasta peale või 10 aasta peale see tegelikult on väga märkimisväärne summa. Nii et lisarahale saaks juurde ka tõhustamisest pärinevat raha, mida saaks kasutada olukorra parandamiseks. Inimeste jaoks on kõige suurem mure pikad ravijärjekorrad.

Te juba mainisite kurikuulsaid Vihula kõnelusi. Kas riigi eelarvestrateegia aruteludel oli see teema laual, et riik võiks võtta laste ravikulud enda kanda?

Me kevadel koalitsiooniläbirääkimistel tegelikult arutasime seda päris pikalt. Ja seal leppisime kokku, et terviseminister esitab aasta lõpuks nii analüüsi rahavajaduse suuruse kohta. Ja esitab ka need põhimõtted, millest lähtudes tuleks siis tervishoidu tulevikus rahastada. Lisaks peab esitama ka muudatuste kava, mida selle lisaraha eest on võimalik paremaks teha. Kokkulepe oli juba kevadel selline, et aasta lõpus me peame sisulise arutelu ära ja siis on võimalik järgmise aasta RES-is neid otsuseid teha.

Ja nüüd valminud analüüsi põhipakkumine ongi laste ravikulude katmise äravõtmine tervisekassalt ja selle jaoks lisaraha leidmine?

Tõepoolest selline püsiv siire laste eest on üks variant. Teine variant on võtta tervisekassalt ära töövõimetushüvitiste ja hoolduspäevade eest maksmine. Need read ei ole ju tegelikult seotud tervishoiuteenuste osutamisega, pigem see võiks olla töökassa mure. Nüüd oleneb valitsuse valmisolekust minna üksikuid kuluridasid ümber tõstma, et tervisekassa eelarvet paremini fokusseerida. Laste kulude siirde tegemine on seadusandlikus mõttes lihtsam ja kiirem.

Oletame, et haigekassa vabaneb ajutiste haiguspäevade hüvitiste maksmisest. Kes siis nende eest maksaks? Mulle tundub, et see on lihtsalt raha ühest taskust ümber tõstmine. Vahet pole millisest kassast raha makstakse.

Jaa, absoluutselt nii ongi. Töövõimetushüvitiste väljaviimine tervisekassast on umbes poole väiksema mõjuga kui laste ravi eest maksmise lõpetamine läbi tervisekassa. Samas töövõimetushüvitiste puhul on hüvitise suurus seotud inimese sissetulekuga ja sissetulekud ju aina kasvavad. Viimase üheksa aasta jooksul on töövõimetushüvitise kulud suurenenud 150 protsenti.

Just selle pärast on vaja valitsusel otsustada, et hakata ette valmistama seadusmuudatusi, et järgmises RES-is saaks reformiga arvestada. Ilmselgelt on meil ees ülisuur puudujääk, kuid sadu miljoneid ei saa lihtsalt süsteemi juurde panna küsimata, mida selle täiendava raha eest saab. Ja inimeste jaoks on suurim mure ravijärjekorrad ja lisaraha peab aitama neid oluliselt lühendada.

Teades teie peamist koalitsioonipartnerit, siis sealt tuleb teile vastus: leidke raha süsteemi seest. Ja Tallinnast vaadates tekib paratamatult küsimus: kas näiteks on vaja üksteisest kahekümne kilomeetri kaugusel asuvat Põlva ja Võru haiglat? Kas see pole raiskamine? Jõhker ja samas ebapopulaarne ümberkorraldamine aitaks kindlasti raha juurde saada?

Meie õnn on olnud see, et väga suure osa kuludest tervishoiu valdkonnas Euroopa maksumaksja kanda lükanud ehk siis haiglate ümber- ja juurdeehitused, tervisekeskuste rajamised, rääkimata PERH-st või Tartu Ülikooli Kliinikumist, kõik need tööd on tehtud Euroopa Liidu rahadega. Järgnevatel aastakümnetel peame need kulud juba ise katma.

Üks asi on ehitamine ja hooned, aga haiglates töötavad ju inimesed, kellele tuleb palka maksta, seal peab kasutama ülikalleid meditsiiniseadmeid. Me ju teame tegelikult, et nendes väikestes haiglates käivad kohapeal töötamas tihti Tallinna ja Tartu arstid. Odavam on koondada haiglad kokku paari kolme suurde keskusesse?

Kui ka maakonnahaiglate tegevus kokku tõmmata, siis sealt seda tervisekassa puudujäävat raha ikkagi ei leia. Osa meie pakutavast tõhustamise plaanist koosnebki patsientide raviteekonna ümbervaatamises, kuidas nad liiguvad haiglate ja tervishoiuteenuse osutajate vahel. Maakonnahaiglate tõsine ümbervaatamine oleks veel kõne alla tulnud enne koroonalainet, kuid see kriis näitas, et kahe-kolme suure haiglaga me sellises olukorras välja ei veaks.

Ma ikkagi ei saanud päris head vastust, kes hakkab maksma kinni laste raviarveid või töövõimetushüvitisi. Sotsiaalministeerium küsib lihtsalt endale riigieelarvest paarsada miljonit juurde?

Jah, igal aastal riigi maksutulu kasvab ja valitsus ning riigikogu otsustab kuidas seda kasutada. Suur osa rahast on muidugi seaduse tasandil juba paika pandud, näiteks pensionide maksmine. See eelarveraha, mille osas valitsus saab otsuseid teha, on suhteliselt piiratud, aga neid valikuid tuleb ka teha.

Ja prioriteediks vaadates senist jagunemist valdkondade vahel kahtlemata võiks olla tervishoid ja sotsiaalhoolekanne. Lisaks sellele ka järgmist nelja aasta perspektiivi silmas pidades on meil maksumuudatuste ja kokkuhoiukohtade arutelu. Need peaks olema peetud järgmise aasta esimeses kvartalis, et kõik need protsessid oleks võimalik kokku siduda järgmise 2025. aasta eelarveläbirääkimistel.

Väga keeruline on ükskõik millisel ministril oma valdkonda kohta lõplikke vastuseid anda. Need tulevad väga keerulised arutelud. Aga vähemalt ajastatud on vaidlused nii, et kui on koalitsioonis on tahe, siis on võimalik kokku leppida. Väärtuspõhiseid valikuid tuleb ka teha. Näiteks tervishoius üks selline on ravikindlustus. Me ei saa öelda inimestele, kellel on selge tervisemure, et teate, makse ikka ise. Ühiskonnale on kasulikum, kui inimene ei lange rivist rahapuuduse tõttu välja ja talle peab hakkama hiljem toetusi maksma.

Tegelikult soovitatakse just tegeleda ennetusega, sest see on lõppkokkuvõttes kindlasti odavam?

See põhimõte on õige. Meil on asjad paremaks läinud ja lapsed tegelikult osalevad rohkem tasulises huvihariduses, näiteks ringides ja trennides. Aga ülekaaluliste laste arv kasvab ja kasvab. Kui võrrelda kooliõpilaste tervisekäitumise uuringuid 2001 versus 2021 siis vanusegrupis 11 kuni 15 on ülekaaluliste laste arv kolmkordistunud. Ja nüüd on küsimus: kui meil on kolm korda rohkem ülemäärase kehakaaluga teismelisi, siis kuidas me saame tagada, et need inimesed elavad täiskasvanuna tervemana ja nende eluiga on pikem? See tulevikuperspektiiv tegelikult on murelik. Ka see on argument, et ka ennetustegevusse raha juurde suunata.

Lähete rahavajaduste põhjendustega valitsusse ja sealt tuleb nii, nagu me oleme näinud õpetajate palgatõusu teemal, lühike ja karm vastus: raha mujalt võtta pole, kui siis ainult süsteemist endast. Valitsusjuht ja reformierakond on ju näidanud väga kindlameelset käitumist. Mis te teete?

Me ei tee rahastamise otsust kohe. Arutelu all on stsenaariumid või alternatiivid, mille sotsiaalministeerium koostöös rahandusministeeriumiga on töörühmades ette valmistanud. See on see, millega me nüüd siin aasta lõpus peaksime tegelema.

Teie enda isiklik eelistus oleks ikkagi saada raha süsteemi juurde nii, et riik võtab laste ravikulud enda kanda?

Mina teeksin siirde tõesti nii, nagu on see praegu mittetöötavate pensionäride puhul. Nende ravikulud katab riik. Ma arvan, et see samm on ühiskonnas aktsepteeritav. Lapsed on meil nagunii kõik ravikindlustatud ja nende tervisemured on tähtsad. Muudame siis laste ravivajadused prioriteetseteks mitte ainult sõnades.