X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

"Impulss": kuhu kaob õpetaja armastus oma töö vastu?

Foto: Priit Mürk/ERR

ETV saade "Impulss" rääkis selle nädala saate tarbeks kolme õpetajaga, kel kadus armastus oma töö vastu. Miks see nii läks?

"Kuidas ära tunda kevadel õpetajat? Ta isegi ei pane tähele, et ta astus vahepeal ülekäigurajale ja auto tuleb. Ma olen kevadel mitu korda nii väsinud olnud, et olen astunud sebrale ja ma isegi ei ole tähele pannud, et auto tuleb ühelt poolt, ja olen pihta saanud. See on kaks korda juhtunud."

Võib tunduda, et Hugo Treffneri gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Ott Maidre räägib anekdooti, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Kui 35-aastane mees veel töötab pedagoogina ja alles kaalub ameti mahapanemist, siis loodusõpetuse õpetaja Tuuli Muistna ning eesti keele ja kirjanduse õpetaja Veronika Uibo tegid raske loobumisotsuse juba ära.

"Üks kohutavamaid tundeid on see, kui õpetajana hommikul kell pool kaheksa parkida auto koolimaja parklasse, istuda viis või kümme minutit autos, vaadata koolimaja ja mõelda, et ma ei taha, ma ei taha sinna minna," meenutas Uibo.

Kõik kolm alustasid õpetajateekonda suurte ootuste ja põnevusega, kuid üsna kiirelt põrkusid nad reaalsusega – üüratu töökoormus, mille tasuks on väike palk.

"Kui ma olin algusaastatel õpetamas, siis mõned kolleegid ütlesid, et kolm aastat on see nii-öelda taks, siis läheb lihtsamaks. Kolm aastat sa valmistad oma materjale, siis sul tekib oma pagas, siis on juba lihtne vana rasva pealt nii-öelda edasi minna. Ma ei tea, mul ei tekkinud seda vana rasva," rääkis Uibo.

Ott Maidrele meenub kunagine Facebooki-postitus, kuidas tal oli laua peal seitse- kaheksa õpikut lahti, kaks arvutit töötamas, mingi slaidiesitlus ja foto pealkiri oli "Kell on 11 õhtul, valmistan ette tundi, praegu on raske, aga ma loodan, et läheb kergemaks." Kõige kurvem kogemus on tema sõnul, et kaheksa aastat hiljem ei ole kergemaks läinud.

Kuigi haridusministeeriumi veebilehel on mustvalgelt kirjas, et õpetajate tööaeg on 35 tundi nädalas, siis tegelik olukord on palju trööstitum.

"See töökoormus ühele noorele õpetajale on ulme. Selle 35 tunniga ei tee seda tööd ära," ütles Muistna.

Ott Maidre lisas: "Just täna arvutasin kokku vahetunnis, et täna on neljapäev ja ma olen ligi 50 tundi juba tööd teinud. See 50 tundi ei tule lihtsalt klassi ees olevana."

Veronika Uibo sõnul jäi talle mõistmatuks, kuidas ta peaks tegema vähem või lihtsamalt, kui ta peab vastutama nende inimeste tuleviku eest.

Aga milline on Eesti õpetajate vaimne tervis? 92 protsenti õpetajatest on kogenud läbipõlemist, seda väidab eelmise aasta EHL-i uuring. Üle poole on isegi kaalunud töölt lahkumist.

Kümneaastase staažiga õpetaja Ott Maidre jaoks oli murdepunkt koroonaaeg – see jooksutas juhtme lõplikult kokku.

"Ma tundsin, et ma olen kaotanud ära armastuse õpetajaameti vastu, mida ma tegelikult armastan, mida mulle meeldib teha. Ja mul oli lihtsalt tühjus. Ma ei ole sellist apaatsust kunagi tundnud oma elus, kui ma ühel hetkel sain aru, et ma ei jaksa enam, mul on kõik ära antud oma südamest. Ja iseendale ei ole mitte midagi jäänud," rääkis Maidre.

"Ja peale seda tühja tunnet tekkis väike viha. Viha sellepärast, et miks meid tapetakse ära."

Kui õpetaja on ise väsinud, siis ei ole tal ka klassi ees õpilastele midagi anda, nentis Uibo. "Õpetajatöö on pidev andmine. Sa annad aina ära endast ja ootad, et saad midagi tagasi ühel hetkel."

"See ei ole normaalne ja ma pean siit jalutama minema enda vaimse tervise pärast. Õpetajate vaimne tervis on tegelikult täiega metsas," hindas Maidre.

Valdavalt on meie pedagoogid küpses eas – keskmine õpetaja on 55- kuni 64-aastane. Pole ime, et igal aastal suunduvad paljud neist pensionile, aga seda üllatavam on, et väga palju õpetajaametist loobujaid on just noorte seas. Ligi kolmandik alustavatest õpetajatest vahetab elukutset juba pärast kolmandat tööaastat.

28-aastane Tuuli Muistna on justkui musternäidis statistikast. Temast sai loodus- ja inimeseõpetuse õpetaja tänu Noored Kooli programmile. Tänavu kevadel, täpselt siis, kui ta oli õpetajana töötanud kolm aastat, pani ta ameti maha. Sellele eelnes jõhker netikius õpilaste poolt.

"Ma kirjutasin kooli juhtkonnale, et ma ei ole nõus minema sinna klassi ette järgmine päev. Mul oli nendega veel kaks tundi ja ma palusin, et otsige sinna asendusõpetaja, kes oleks nõus minema. Kui oli tunni aeg kätte jõudmas ja ma läksin õppealajuhatajate juurde, siis öeldi mulle lihtsalt, et sa pead minema sinna, sul ei ole muud varianti. Asi lõppes sellega, et olin pisarates klassi ees, ja hiljem, kui ma läksin rääkima juhtkonnaga sellest, siis tuli vastuseks lihtsalt, et aga nad ju ongi sellised," jututas Muistna.

"Ma tundsin ennast nii abituna. Ma mõtlesin, et kas nii võibki, kas nii tohibki, et mul on null õigust ja kooli juhtkond ei reageeri absoluutselt," rääkis Muistna, lisades, et pärast seda hakkas ta lihtsalt päevi lugema, millal ta sealt ära saab.

Toimunu jättis talle nii suure jälje, et õpetajaametist loobumise järel valis ta teadlikult uueks töökohaks sihtasutuse Kiusamisvaba Kool. See on tema viis anda panus, et kõigil oleks koolis parem olla. 

"Õpetajate masendus kandub õpilastele. Õpilased ei ole rumalad, et saada aru, mis toimub. Ja nad loevad seda õpetajat, kes on seal klassi ees nagu avatud raamatut."

Ott Maidre võttis teema kokku sõnadega: "Praegu on mul tunne, et Eesti haridussüsteemis on õpetaja pandud tuleriidale. Ta põleb seal ja mõned praegu veel soojendavad ennast selle soojuse najal. Aga varsti see tuli kustub ja siis imestatakse, et oi, kuidas see juhtus."

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: