X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Rene Leiner: millist probleemi aitaks õpetajate streik lahendada?

Rene Leiner
Rene Leiner Autor/allikas: Erakogu

Eesti kodanikuna ei saa ma aru, kuidas järsku nüüd, kui Ukrainas on käimas sõda, iga võimalik riigi sent tuleb panna kaitsekuludesse ja õpetajad ei ela sugugi viimase paarikümne aasta kõige närusemaid päevi, räägime me võimalikust streigist. Ei ole kuidagi relevantne aeg ja koht, kirjutab Rene Leiner.

Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) juht Reemo Voltri on teatanud, et õpetajate streik tuleb. Kasu ja rõõmu toob selline riigi ajutine destabiliseerimine muidugi üksnes Eesti-vaenulikele inimestele ja riikidele. Ettevõtjal, kes õpetajatele ja teistele riigikassast palka saavatele inimestele palgaraha teenib, ei ole võimalik juhet seinast välja tõmmata. Riigitöötajatel aga küll. Eriti ohtlik ja mõnitav oleks muidugi see, kui seda maksumaksja kulul ehk palka edasi makstes tehtaks. Loodan siiralt, et seda teed ei minda.

Vastates otse küsimusele, et millist probleemi aitaks õpetajate streik lahendada, siis kindlasti mitte palgaprobleemi, sest 27 000 inimese alampalga tõstmine seda kohe kindlasti ei lahenda, nagu ei ole see ka motivaatoriks õpetajaks tulla või õpetajana areneda.

Ametiühingute probleemi see muidugi lahendab, sest kui õnnestuks saavutada pikaajaline kollektiivleping, võiks see organ mõneks aastaks kollektiivpuhkusele minna ja talveunest taas 2027. aasta paiku üles ärgata. Aga tõsisemalt rääkides võib paarinädalane streik aidata leida lahendust palju räägitud õpetajate tööaja ehk ajapuuduse küsimusele.

Kaotame eksamid ja teeme kooliaasta lühemaks

Esmalt muidugi on meeldiv käik, et läbirääkimisi venitades jätkus osapooltel meelekindlust ja südant mitte ära jätta kõiki esialgselt planeeritud streigiperioodil toimuvaid laste jõulupidusid ja jõuludega seotud väljasõite.

Kuigi EHL on rääkinud näiteks võimalikust streigist eksamiperioodi ajal, siis see ei käi kokku osa revolutsioonilist agendat vedavate õpetajate liidrite aine- ja eksamikeskse haridusparadigmaga, mistõttu ma seda stsenaariumit pigem ei usu. Kuigi see oleks ideaalne viis streigi organiseerijatel endale näppu lõigata ja eksamite väärtust devalveerida. Samal ajal oleks see igati tervitatav, sest võimaldaks taas avada diskussiooni eksamite kaotamise üle, mis omakorda võimaldaks keskenduda eksamiteks valmistumise dressuuri asemel tegelikule õppimisele.

Streik võiks anda teadmise, et näiteks kaks nädalat ilma õppetööta ei mõjuta olulisel määral õpiväljundite saavutamist ja kindlasti mitte toimetulekut järgnevas elus. Seetõttu saab selle aja edaspidi ka ametlikult kooliaastast maha arvata, vabastades õpetajatele nii puuduolevat tööaega. Lapsevanemad näevad ju, et nii mõnegi nädala saaks õppetöö ajalist kestust lühendada ilma, et midagi katastroofilist juhtuks.

Kui õpilastel seda aega siiski puudu jääb, saab õppimiseks vajaliku ajaressursi vabastada lõpueksamite kaotamisega. Vähemalt põhikoolis ja vähemalt seni, kuni need eksamid (aga ka gümnaasiumikatsed) ei mõõda õppekava preambulas märgitud üldpädevusi ehk seda, milleks me lapsi üldse koolis hoiame ja milleks tööturule ette valmistame.

Eksamite kaotamisega ja nendeks eritreeningute lõpetamisega vabastame lõpuks aja ja aju tegelikuks õppimiseks. Samuti saavad koolid juba praegu õpilaste õppepäevade pikkust ja sellest tulenevalt ka õpetajate tunnikoormust reguleerida neile riigi poolt õppekavas ette nähtud vaba tunniressursi üle otsustamisega.

Häbi sõja ajal streikida

Miks üldse just praegu streikida? Kui osaleksin poliitikas oleksin mina järjekorras esimene, kes heade õpetajate palka oluliselt tõstaks. Küll diferentseerimise, mitte alampalga tõusu läbi, sest ka selles peab kõik alluma turu toimimise loogikale, sh teiste sektoritega rohkem konkureerivad õpetajad, loodusteadlased, IKT jne peavad ka suuremat tasu saama.

Eesti kodanikuna ei saa ma samal ajal jätkuvalt aru, kuidas järsku nüüd, kui Ukrainas on käimas sõda, iga võimalik riigi sent tuleb panna kaitsekuludesse ja õpetajad ei ela sugugi viimase paarikümne aasta kõige närusemaid päevi, räägime me võimalikust streigist. Ei ole kuidagi relevantne aeg ja koht.

Lisaks oleks mul muidugi jätkuvalt häbi olla haritlane ja intellektuaal ning kasutada palganõudmistes oma intellektuaalse võimekuse asemel 18. sajandi industriaalajastu vabriku- või sadamatööliste (kellele kuulub minu suur lugupidamine, nagu ka kõigile igapäevaselt väga rasket tööd tegevatele inimestele) survemeetodeid.

Kas järgmisena hakkame lõhkuma töövahendeid, süütama autosid ja hangudega Toompead vallutama? Ehk jätaks need meetodid ikkagi kollastele vestidele ühes teises riigis ja püüaks meie väikeses armsas Eestis asjad pereringis laua taga ära ajada, sh raha ära jagada. Selle, mida jagada on, sest seinast raha jätkuvalt ei tule.

Õnneks ütles ka esistreikija Voltri intervjuus Postimehele, et ta ei ole majandusspetsialist, mistõttu võib nii mõndagi tema väljaütlemist sellest perspektiivist tõlgendadagi. Küll aga tundub, et ta rajab endale teed poliitikasse või riigiametnikuks, sest poliitikutele omane demagoogiline retoorika on juba kenasti omandatud.

Streik olgu maksumaksjale tasuta

Õpetajaid ei saa kahtlemata ametiühinguga kaasa minemises süüdistada, sest kollegiaalsus ja solidaarsus on olulised väärtused ning kui õpetaja streigib, siis on teine õpetaja temaga enamasti ühte meelt ja toetab. Üks hea inimene küsis hiljuti mu käest, et huvitav, kui paljud õpetajad tegelikult teavad, mitme euro pärast, mille eest või kelle vastu nad tegelikult streigivad.

Küll oleks kahetsusväärne kui streigi eest ise vastutust võtmata otsustavad tööandjast omavalitsused streikijatele tööseisaku ajal jätkuvalt palka maksta. Ma ei ole küll ühestki sellisest otsusest veel kuulnud, kuid kahjuks ei saa sellist asja välistada. Kas kujutaksite ette sellist asja erasektoris? Omavalitsus saab riigi (tegelikult muidugi sellesama maksumaksja) antud rahaga päris vabalt ringi käia.

Muide, kas tõesti keegi tervemõistuslik inimene arvab, et valitsuses istuvad hariduse suhtes vaenulikud inimesed või inimesed, kes soovivad meelega õpetajaid või teisi riigilt palgaraha saavate kutsealade inimesi kiusata ja neile raha mitte leida? Kallid sõbrad, me oleme väike riik ja väike rahvas. Kuigi vahel just seetõttu ka väiklane, siis sellist kurjust ja rumalust ei ole kohe kindlasti ka kõige õelamal Eesti valitsusel kunagi olnud. Selles olen ma päris kindel. Muidu ma ei saakski oma riiki ja rahvast usaldada, veel vähem armastada.

Minister üritas ennast lunastajana näidata

On kurb, et õpetajate palgateemal üritatakse lõigata lühiajalist poliitilist profiiti. Huvitav, et sotsidele meenus alles siis, kui riigieelarve oli juba koos ja jõulud lähenemas, et nad on sattunud valesse valitsusse, kus nad ei saa teostada oma põhiülesannet olla fiktiivne jõuluvana ning leida võimalikult palju kulukohti, jättes tasakaalus riigi rahanduse ja kulude katteks tulude leidmise teistele poliitilistele jõududele, kes sellega paremini hakkama saavad. Väga kurb ja riigimehetu, kuid sotsidele omane.

Tegelikult oleks pidanud 2024. aasta riigieelarves maksuterminaatoritest valitsus koheselt kokku leppima selles, et mitte keegi maksumaksja rahast palka saavatest töötajatest riigilt raha juurde ei saa (see ei välista muidugi, et omavalitsused, mis suuremale osale õpetajatest ongi koolipidajate ja tööandjatena palga maksjad, ei teeks vastupidist) ja arutamegi asja edasi augustis 2024.

See olnuks lihtne ja solidaarne printsiip, aga ühel ministril oli ikka vaja riigi asemel oma mina upitada ja õpetajatele midagi lubama hakata. Mina olen Eesti riigi poolt ja kulutada saame üksnes seda, mille oleme teeninud. Nii perekonnas kui ka riigis.

Muide, olen jõudnud selliselegi ketserlikule mõttele, et kui tahame ühel kenal päeval päriselt inimesi kaasavast riigieelarvest rääkida, siis võiks jätta igale inimesele mingi osa puhul tulumaksust tema enda otsustada, kuhu ta selle suunab. Mõistagi oleksid seal teatud piirangud, et päris oma viskiklubile seda raha suunata ei saaks. Küll aga näiteks oma laste kooli õpetajate või laste spordiklubi treenerite palgafondi. Kogukondlik kodanikuühiskond on Eesti juba pikka aega tõusutrendis ja nii liiguks raha kõige paremal ja otsesemal moel kasusaajatelt tegijatele. Tõhus ja lihtne riik.

Rohkem raha või vaba aega?

Palgadispuutides on veel üks asjaolu, millest õpetajate puhul ei ole populaarne rääkida, kuid mida tuleb siiski erinevates võrdlusandmetes silmas pidada. Kui räägime riigi keskmisest ja võrdleme õpetajate töötasusid mitmete teiste sektorite ja erialade töötajate tasudega, siis unustame asjaolu, et õpetajatel on erinevalt enamikust neist teistest kasutada maksumaksja tasustatud 56 puhkusepäeva.

Põnev oleks neilt teistelt küsida, kas nad eelistaksid pigem kõrgemat palka või 28 lisapuhkepäeva. Motivatsiooniteooriaid ja mõningaid praktilisi uurimusi uskudes võiks ennustada, et pigem eelistavad inimesed lisarahale oma kallimate ja iseendaga veedetavat vaba aega. Liiati veel Eestimaa mõistes kõige magusamal suveajal.

Seejuures kui Eestis on paljudes koolides kooliaasta sees olevatel koolivaheaegadel tõesti ka töö käimas, siis paljudes Euroopa riikides on koolimajade uksedki sel ajal lukus. Mõnes riigis olen huvi pärast kokku lugenud koguni pea neli kuud töövaba aega. Milline teine töö seda võimaldaks?

Õpetajate puhul on väga palju olnud avalikult juttu töötamisele kuluvast ajast ja selle mõistuspärasest tasustamisest. Kuigi ma pole lõpuni kindel, kas Eestis on tehtud õpetaja tööaja monitooringut tõenduspõhiselt usaldusväärsete meetoditega, sest uuringute tulemused on olnud üsna erinevad, aga võib julgelt väita, et heal õpetajal kulubki töötunde nädalas rohkem kui seaduses kirjas ja probleem on ennekõike kvaliteedis. Nagu isegi ütlen, kui õpetaja pole öösel kaheksa tundi head und maganud, siis on raske oodata temalt tundides kvaliteeti ja ta ei peaks klassi ette minema.

Lühendame puhkust ja pikendame töönädalat?

21. sajandil saab iga avatud silmadega tööturul toimetav inimene aru, et kui sa pole liinitööline, siis ei mahu peaaegu kunagi su töönädal 35 või 40 tunni sisse ja tundides seda mõõta ei ole alati asjakohane. Eriti intellektuaalse töö puhul.

Lisaks on selge, et kogu normeeritud tööaja raames ei tee ükski inimene tööd ka täie tähelepanuga, vaid selle sees on kõrvalised tegevused jne. Mõistagi aitab alati hea planeerimisoskus. Ja kui aega jääb väheks, siis võib ju ühiskonna survel avada arutelu ka enamikust "lihtsurelikest" poole pikema 56-päevase puhkuse üle. Aga seda teemat ei pea ma vajalikuks avada.

Küll aga avab selle teema inimene tänavalt, kes pakub palgadispuudis arusaadava kompromissi, kus õpetajate puhkus viiakse 35 päeva peale ja tööaeg 40 tunni peale nädalas ja elu on kohe lill. Ja toob näiteks võrdluse õdedega. Õpetajal on kõrgem tunnitasu ja pikem puhkus kui õdedel.

Mõlemal juhul räägime tasustamisel miinimumist ja palgavahe palgapäeval tulenebki arvestuse aluseks võetud ametlike töötundide arvust ehk kui õpetajad töötavad ametlikult 20 tundi vähem, siis neil ongi väiksem töötasu. Kui õpetajad nüüd kõrgemat tunnitasu küsiksid ja loobuksid ametlikult 35-tunnisest töönädalast, siis saakski ka suurema kuutasu. Kuigi veel kord: koer ei ole maetud miinimumi, vaid diferentseerimisse. Isegi õitsvas sotsialismis, kus kõikidel võrdne palk, ei tööta inimesed võrdselt mõjusa panusega.

Metsatulekahjul voolikuid vedades saab pildi selgemaks

Piret Sapp kirjutas hiljuti õpetaja tööst ja hüvedest väga tabavalt. Enam-vähem sama, millest ise viimati kuu aega tagasi Õpetajate Lehes kirjutasin. Üks teine tore inimene soovitas aga halaval õpetajal nädal aega päris kliinilises keskkonnas õena töötada või päästeametis metsatulekahjul voolikuid vedada, ehk tõmbab pildi selgemaks või siis saab selgeks see, et tema koht ongi pigem haiglas või päästeametis. Keegi ei pea lõpmatuseni kannatama ja õnnetu olema.

Eesti avaliku sektori kulud tervishoidu on 7,7 protsenti, arenenud riikide keskmine 9,7 protsenti. Eesti avaliku sektori kulud haridusse 6,6 protsenti, arenenud riikide keskmine jääb 5,4 protsendi juurde. Kuidas see kõik jõuaks paremini ka õpetajate pangakontodele võiks olla ühise arutelu ja kokkuleppe küsimus, kus keegi ei aja jonni, et mina selle laua taha ei istu. Istugem ikka. Üks riik, ühised huvid, üks avalik raha. Maailma kõige targem rahvas. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: