Kui streik välja kuulutatakse, siis mina selles ka osalen. Ma ei näe ühtegi alternatiivset võimalust, et leida leevendust õpetajaskonna järelkasvu tagamiseks, kui seista selle eest, et õpetaja töötasu oleks vastavuses tema kompetentsidega ning tööle seatud nõudmiste ja ootustega.

Lubagem ebamugavatel tõdedel enda eest kõneleda: õpetajate järelkasvu probleem, õigemini kriis, on reaalne.

Kas Eesti õpetajate keskmine vanus on kõrgem kui teistes riikides? Jah!

2018. aastal selgus OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringust TALIS, et Eesti õpetajate keskmine vanus on 49 aastat. OECD riikides oli õpetajate keskmine vanus 44,1 aastat, TALIS-e uuringus osalenud riikides 43,4 aastat, Euroopa Liidu riikides 44,5 aastat. TALIS-e raport järeldab, et Eesti õpetajate keskmine vanus on teiste riikidega võrreldes statistiliselt oluliselt kõrgem.

Ohukohana rõhutatakse, et oleme 50-aastaste ja vanemate õpetajate osakaalu poolest riikide esikolmikus: meid edestab Leedu ning samale pulgale paigutub Gruusia. TALIS-e raportis tuuakse välja, et Eesti kolmandas kooliastmes õpetavate õpetajatest 53,7 protsenti on 50-aastased või vanemad. Soomes on see vaid 35,3 protsenti ning OECD riikide keskmine on 34,4 protsenti.

Ka haridus- ja teadusministeeriumi koostatud ülevaated tõdevad, et Eesti õpetajaskond vananeb. Juba mõni aeg tagasi selgus OSKA raportist, et eriti kriitiline on koolides seis loodusteaduste ja matemaatika õpetajatega. Iga viies matemaatika-, keemia-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja on vähemalt 60 aastat vana ning füüsikaõpetajatest on selles vanuses juba iga neljas ja nende osakaal pigem kasvab, kui kahaneb.

Kas vanemate õpetajate osakaal on Eestis alati olnud nii kõrge? Ei!

Eelviidatud TALIS-e raport osutab sellele, et viimase kümne aastaga on alla 30-aastaste õpetajate osakaal Eestis vähenenud. Aga 50-aastaste ja vanemate õpetajate osakaal oluliselt tõusnud: võrreldes 2008. aastaga 14,8 protsendipunkti ning 2013. aastaga 5,5 protsendipunkti.

Järgmine TALIS-e raport tuleb kahe aasta pärast ning nüüd on valida, kas jääda tegutsemata lootma, et see maalib meie õpetajaskonnast kestlikuma pildi, või siiski langetada vajalikke otsuseid õpetajate järelkasvu tagamiseks.

Olgu igaks juhuks veel kord rõhutatud, et vanemad õpetajad on sageli suure kogemusega väga tugevad spetsialistid. Nendega on rõõm koos töötada ja on au nendelt õppida. Aga millalgi soovivad nemadki koormust vähendada või jääda teenitud vanaduspensionile. Praeguste trendide valguses see võimalik ei ole.

Kas Eesti õpetajad mõlgutavad keskmisest rohkem lahkumismõtteid? Jah!

TALIS-e uuringus hinnatakse ka õpetajate lahkumise riski, kasutades selleks ametisse jäämise kavatsust. Sellestki tulevad välja väga murettekitavad asjaolud.

Eesti õpetajatest 40 protsenti soovib õpetajaametis töötada veel kuni viis aastat, mis tähendab, et 2/5 õpetajatest mõlgutab lähema viie aasta jooksul lahkumismõtteid. OECD riikides on see keskmiselt 25 protsenti.

Vabandusi otsides võiks oletada, et see on seotud õpetajate kõrge keskmise vanusega, st lahkumismõtted seostuvad eelkõige pensionile siirdumisega. Selline lohutus on aga üsna poolik, sest alla 50-aastatest õpetajatest peab lähema viie aasta jooksul lahkumisplaane 27 protsenti, mis on oluliselt kõrgem näitaja kui OECD keskmine 14 protsenti.

Kas Eesti õpetajad ka päriselt lahkuvad töölt? Jah!

Arenguseire keskuse värske raport "Õpetajate järelkasvu tulevik" viitab statistikaameti andmetele ja nendib, et Eestis lahkub iga kolmas alustav õpetaja kolme esimese tööaasta jooksul. Kokku lahkub Eestis igal aastal koolidest ca 1500 õpetajat, kes ajutiselt, kes lõplikult.

Ainuüksi tõhusasse mentorsüsteemi investeerimisest ei piisa ning seegi vajab täiendavat võimalust mentorite töötasustamiseks. Häirekella võiks anda ka tõsiasi, et õppeaastal 2021-2022 töölt lahkunud õpetajatest kolmandik oli vanus 40−59.

Raportis hinnatakse, et "ühe täiskohaga väga hea õpetaja lahkumine [tähendab] koolile vähemalt 10 000 euro suurust lisakulu". Me ei ole nii rikkad, et lubada endale nii odavaid lahendusi, nagu uue aasta eelarve ja järgmiste aastate plaanid ette näevad.

Kas Eestis kajastub õpetaja kogemus tema töötasus? Ei!

Raport "Õpetajate järelkasvu tulevik" sõnastab selgelt: "õpetajate nappust süvendab vana olija vähene väärtustamine".

Üks mõjutegureid on kahtlemata karjäärimudeli puudumine. Kümmekond aastat tagasi kaotati õpetajate atesteerimissüsteem, mis oli aluseks töötasu diferentseerimisel, sh vanemõpetajate ja pedagoog-metoodikutele kõrgema töötasu maksmiseks. Nüüd on küll võimalik õpetajakutset taotleda, kuid üldjuhul puudub sellel mõju töötasule.

Kui õppeaastal 2012-2013 oli Eesti koolides 451 pedagoog-metoodikut, siis selle sügise seisuga on kehtiv meisterõpetaja kutsetunnistus 43 õpetajal. See on terve suurusjärgu võrra vähem. Vanemõpetajaid oli 2012-2013 õppeaastal 2147, Eesti Õpetajate Liit on selle sügise seisuga väljastanud kehtiva vanemõpetaja kutsetunnistuse 57 inimesele.

Euroopa riikide andmete põhjal koostatud raport "Teachers' and school heads' salaries and allowances in Europe 2021/2022" võrdleb alustava õpetaja töötasu; õpetaja töötasu pärast kümne ning 15 aasta pikkust töötamist ja kõrgeimat palgaastet.

Ootuspäraselt selgub, et erinevates riikides kulub erinev aeg, et jõuda kõrgeimale palgaastmele. Aga kaks riiki torkavad silma sellega, et staaž (laia pintsliga maalides: kogemus) ei mõjuta õpetaja töötasu ja need riigid on Eesti ja Läti. See on olnud vale valik.

Raportis on ka Eesti kohta selgitus: "There is no statutory salary based on the level of qualification and no progression based on years in service" (töötasu ei sõltu kvalifikatsiooni tasemest ega tõuse vastavalt staažile). See kahandab oluliselt õpetajana töötamise perspektiivsust. Ma ei pea õigeks lahendust, et töötasu alammäär sõltub ainult staažist, küll aga peab staažil ja kompetentsidel olema töötasule reaalne mõju.

Kuulda on, et karjäärimudeli arendamisega tegeletakse, aga silmas tuleb pidada, et selle õnnestunud käivitamiseks tuleb koolide eelarvesse leida täiendavat raha (nagu oli kümmekonna aasta eest metoodikute puhul), sest ühe kooli sisemiste ressursside arvelt midagi päriselt ümber korraldada võimalik ei ole.

Kas kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate osakaal on vähenenud? Jah!

Toetume haridus- ja teadusministeeriumi andmetele. Õppeaastal 2016-2017 oli 13,46 protsenti kõigist õpetajatest nõutava kvalifikatsioonita. Järgnevatel aastatel see üha kasvas ning õppeaastaks 2022-2023 see oli jõudnud 17,96 protsendini. Kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate osakaal lähiaastatel kasvab.

Kas kõik õpetajakoolituse õppekavad populaarsed? Ei!

Õpetajakoolituse õppekavadest on kõige ebapopulaarsemad need, mida hindab OSKA raport kõige kriitilisemaks: loodusteadused ja matemaatika.

Aga laseme taas arvudel iseenda eest kõneleda. 2023. aasta kohta sisseastumise infosüsteemi (SAIS) põhjal: Tartu Ülikool kuulutas matemaatika- ja informaatikaõpetaja õppekaval välja konkursi 25 õppekohale. Nendele 25 õppekohale asus SAIS-i andmetel õppima 11 üliõpilast.

Veidi parem on seis gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja õppekaval, kuid sealgi ei suudetud kõigi õppekohti täita ning muidugi ei saa ka sisulisest konkursist juttu olla.

Tallinna Ülikooli puhul oli olukord samalaadne, aga õppekavati vastupidine: matemaatikas oli parem seis kui loodusainetes. 2022. aasta andmed: Tallinna Ülikoolis asus loodusteaduste õpetajaks õppima viis üliõpilast (ja lisaks veel kaks täiendavast vastuvõtust) ning Tartu Ülikoolis asus matemaatikaõpetajaks õppima seitse üliõpilast, kusjuures täideti vähem kui pool kohtadest.

Pisut andmeid lõpetajatest: Tartu Ülikooli õpetajakoolituses lõpetas matemaatika- ja informaatikaõpetaja õppekaval 2022. aastal kuus üliõpilast, 2023. aastal kaheksa üliõpilast. Võime end lohutada sellega, et lõpetajaid oli ka põhikooli loodus- ja reaalainete õpetamise õppekaval, aga see on bakalaureuseõppe õppekava.

Kogemuse põhjal praktikajuhendajana osutan ka tõsiasjale, et oluline osa õpetajakoolituses õppijatest juba töötab õpetajana, st nad väga tänuväärselt tõstavad oma kvalifikatsiooni, aga õpetajate järelkasvu nappust leevendab see küll vaid väga osaliselt. Paratamatu on seegi, et katkestatakse õpinguid, sest töömaht koolis on liiga suur.

Kokkuvõtteks

Loodetavasti aitavad need andmekillud päriselt mõista, et õpetajate järelkasvu kriis on juba Eesti hariduses kohal. Üks vahend selle leevendamiseks on õpetajale kui kõrgharidusega tippspetsialistile konkurentsivõimelise töötasu alammäära tagamine ning motiveeriva karjäärimudeli loomine, mis vajab täiendavat raha.

Olgu lõpetuseks deklareeritud, et muidugi on tarvis selgemat arusaama ja kokkulepet ka õpetajate töökoormuse osas, st millised on ootused ja nõudmised ning need peavad olema ka täies vastavuses täitmiseks eraldatud ressurssidega (loe: jätkusuutlik ei ole tasustamata ületunnitöö, mida seni on tehtud, sest nii on alati olnud ja meie tulevik väärib seda).

Kahtlemata tuleb panustada energiat ka õpetajakutse populariseerimisse, aga paraku oleme selles seisus, et südamlikud ja hästi ette valmistatud saated ja artiklid pühendunud õpetajatest, kes päriselt toetavad õppijate arengut ja innustavad neid, meid enam kujunenud kriisist üksinda välja ei aita. See aeg on möödas.