X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

"Impulss": Vene sõdurite piinamisest pääsenud ukrainlaste lood

Foto: Georg Savisaar/ERR

Paljude jaoks võib tulla üllatusena, et ka meie keskel elavad ukrainlased, keda on Vene sõdurid jõhkralt piinanud. See on harukordne, et piinamiskambrisse sattunud inimene pääseb sealt eluga. Aga veel harukordsem on, et ta on valmis oma lugu jagama. ETV saade "Impulss" vahendabki seekord kahe piinatu lugu.

"Algul peksti niisama, siis tõmmati põrandale siruli. Tal oli selline pirakas kepp, kirvevars, umbes meetripikkune. Ja siis sellega vastu selga, jalgu... Valus oli, väga valus. Suutsin hoope loendada kuskil kahekümneni," kirjeldas Viktor.

"Impulsi" videoloost näeb, millised näevad välja improviseeritud vanglad, kus Vene sõdurid piinavad Ukraina elanikke. Kokku on neid avastatud Ukrainas juba 80. Tõde on tulnud päevavalgele pärast seda, kui okupeeritud alad on Vene sõdurite käest vabastatud.

"On kõhedusttekitav, et viise, kuidas okupandid süütuid inimesi piinavad, on väga erinevaid - lai palett, millest üks variant on õudsem kui teine."

Hersoni oblastist pärit Viktor viibis piinamisvanglas 19 päeva. Vaatamata sellele, et praegu on ta perega turvaliselt Eestis, kardab ta oma isikut reeta, sest Ukraina okupeeritud territooriumil elavad siiani mitmed tema sugulased. Kuid vaikida Vene sõdurite julmusest ta enam ei taha. Viktor ise usub, et tema jaoks sai saatuslikuks Ukrainat toetav maailmavaade.

"Me ikka kangekaelselt ei tahtnud nendega koostööd teha, ei tahtnud neid aidata. Sain aru, et varem või hiljem tullakse, teadsin, et see juhtub," rääkis Viktor.

Viktor elas Dnepri jõe vasakkaldal väikses linnas, kus ta tegeles sõidukite remondiga. Tema abikaasa töötas haiglas. 30 aastat abielus olnud paari tavaline elu lõppes sõja esimesel päeval - 24. veebruaril, kui Hersoni oblast langes Vene armee piiramisrõngasse.

"Reetureid oli väga palju. Neil olid nimekirjad kõigist inimestest, kõigist terroritõrjes osalejatest. Algul viidi aktiviste otse kodudest minema – mõni pääses vabaks, mõni kadus. Siis jõudis järg ukrainameelsete inimeste kätte, kes ei tahtnud Vene passi võtta, hakkasid kuidagimoodi sellele režiimile vastu. Meie kuulusimegi selliste inimeste hulka," kirjeldas Viktor.

Selle aasta 1. veebruari hommik on Viktoril detailideni meeles.

"Koju jõudes nägin maja ees kaht autot seismas. Kui astusin hoovi, nägin umbes kaheksat minule sihitud automaati. Mind piirati sisse, üks neist astus lähemale ja küsis, kas olen selle maja omanik. Vastasin, et jah. Kästi uks lahti teha. Nii kui tegin lahti, tormasid kohe sisse ja hakkasid kõike pahupidi keerama, otsisid midagi," jutustas mees.

Kohe sealsamas kanti ette ka süüdistus - kohalike inimeste ühendamine ja agiteerimine ebaseaduslikule tegevusele Vene armee vastu. Aga see polnud absurdsete süüdistuste osas veel kõik. Mehele heideti ette, et ta õhutas tapma venelasi ja nende lapsi.

"Ütlesin, et ei, poisid, seda ma ei teeks elu seeski. Lapsed on minule pühad, minu lapsed kasvasid üles koos venekeelsetega."

Viktori vastuväiteid ei kuulanud keegi. Sellest hetkest algas tema jaoks põrgu. Mees viidi 100 kilomeetri kaugusel asuvasse sõjaväeosasse, mille Vene armee piinamiskambrina kasutusele oli võtnud.

Viktor pandi kongi ja kuus päeva ei viidud teda ülekuulamisele. Sel ajal väitsid kinnipidajad talle, et tapsid ära ta naise, poja, naise venna.

"Ja esmaspäeval kella kümne paiku lähevad uksed lahti, mind viiakse välja, võetakse kaamera ees riidest lahti, aluspükste väele. Külm oli, veebruar ju, midagi ei köetud. Sukkmask pähe, käed teibiga kinni – ja piinamisruumi. Nõuavad: räägi kõik, mida tead. Ma ütlen, et olen kõik juba öelnud, mul pole midagi lisada. Ta võtab pussnoa ja paneb selle mulle silmalau juurde. Ma olen pikali maas. Ütleb: ma torkan sul silma peast. Ma ei kahelnud tema kavatsustes. Lihtsalt vaatasin teda altpoolt ja valmistusin sisimas selleks valuks. Sain juba aru, et mul pole põhjust elada, ainus mõte oli lahkuda võimalikult vähese valuga," kirjeldas Viktor läbielamisi.

Piinajad ei piirdunud aga vaid sellega. Mõne päeva pärast toodi vanglasse ka Viktori abikaasa.

"Pärast naise piinamist... Kõigepealt nad tõestasid mulle, et ta on veel elus, et see on just tema. Kuulsin, kuidas tema kallal šokirelva kasutati. Siis tuldi minu juurde: noh, kas hakkad rääkima? Kui ei hakka, siis saad hommikuni kuulata, kuidas me teda siin piiname ja peksame. Hommikul tapame naise ära ning matame teid mõlemaid kuhugi metsa maha."

Viktori lugu on üks paljudest, mille on dokumenteerinud rahvusvahelise uurimisrühma esindajad. "Impulsile" teadaolevalt on Eestis umbes sada ukrainlast, kes jagasid enda läbielatut sellest, kuidas nad langesid sõjakuritegude ja inimõiguste rikkumiste ohvriks.

Teine, kes enda lugu jagas, on Mariupolist pärit 34-aastane Olga. Tema kodu jäi okupeeritud alale, nii et omal nahal koges naine nii nõndanimetatud "filtreerimist" kui ka telepildist tuttavaid Mariupoli õudusi.

"Kõige kohutavam hetk on see, kui kuuled inimeste karjumist, näed kõike põlemas, aga sa ei saa midagi teha. Ja sa saad aru, et seal pole lihtsalt inimesed, seal on lapsed! See oli kõige hirmsam," meenutas Olga.

Kolm kuud ehk 2022.aasta märtsist maini elas Olga abikaasa ja kahe lapsega kodumaja keldris. Pilt, mis avanes siis, kui nad käisid linnas toitu hankimas, oli kohutav.

"Kui me välja läksime, ei teadnud me üldse, kas meie riik on veel olemas või seda pole enam, kas ümberringi leidub veel mõni elav hing. Raske oli. Otsime toitu ja näeme surnut. Mees ütleb: Olja, matame ta kuidagi maha. Aga kuidas sa matad, kui käib tulerünnak? Sa ei saa füüsiliselt teda maha matta."

Olga pere jaoks oli murdepunktiks hetk, kui nad mõistsid, et Vene sõdurid olid tulnud selleks, et jääda.

"Kui nägin venelasi ümberringi, sain aru, et kõik, ala on hõivatud. Ütlesin: Rodja, me peame ära minema, mina nendega koos ei ela. Abikaasa vaatab mind... Me olime mõlemad seda meelt, et me ei asu nende poolele, me ei taha selliste inimestega koos elada, et lastel oleks seal ebaturvaline, seega otsustasime ära  minna," rääkis naine.

Varemeteks pommitatud Mariupolist põgenemine polnud kerge. Ainus võimalik pääsetee oli läbi Venemaa. Selleks tuli perekonnal enne piiriületust läbida Vene riigi loodud nii nimetatud filtreerimiskeskus, kus muu hulgas kõik mehed ihualasti läbi otsitakse.

"Filtreerimine on see, kui sa tuled, sult küsitakse, kes sa oled, mis sa oled, sind pildistatakse. Teate, nagu vahistamise korral, kui sa oled seadust rikkunud. Pildistatakse, võetakse sõrmejäljed, andmed: kelle heaks sa töötasid, kus elad. Pildistavad su dokumente, sissekirjutust, kõike," selgitas Olga.

Aga miks on Venemaa okupeeritud aladele rajanud filtreerimiskeskuste süsteemi? Ühelt poolt püütakse leida nende mõistes ebalojaalseid tegelasi, kes on seotud Ukraina armeega, teisalt aitab see hirmu all hoida kogu elanikkonda. Tõestamaks, et sa oled vaid lihtne tsiviilelanik, ootavad inimesed järjekordades päevi või isegi nädalaid.

On puhas juhus, et Olgal ja ta perekonnal õnnestus filtreerimisõel läbida ning Venemaa kaudu lõpuks Eestisse pääseda. Seal võinuks saatuslikuks saada isegi üks küsitav foto või kontakt telefonis. Kogu see teekond jättis Olga hinge sügava haava.

"See ei ole lihtsalt mõnitamine, see on moraalne lömastamine. Sul pole mitte mingeid õigusi, isegi mitte õigust elule, sa pole inimene. Ma ei tea, kuidas inimesed okupatsioonis elavad. Kuidas need, kes seda valitsust toetavad, rõõmustavad okupatsiooni üle, ma ei tea. Sest praegugi kaovad seal inimesed, lapsed kaovad...," jutustas naine.

Kui inimene pole filtratsiooni läbinud ja jääb vahele, läheb ta kohe vangi. Alates 14-aastastest on filtratsioon kohustuslik, ilma selleta liikuda ei tohi.

Viktor ei saa siiani aru, miks ta ühel hetkel lihtsalt vabadusse lasti. Piinajad teatasid vaid lakooniliselt, et ta peab töötama Vene riigi huvides ning lasid tal minna.

"Üldiselt ma mõtlesin, et mind viiakse kuhugi, et auku ajada, tappa. Olin selles kindel. Aga nad tõid mind linna lähistele, panid metsaservas maha, näitasid, kuspool Oleškõ on. Andsid mulle mu prillid, telefoni ja passi," rääkis Viktor pääsemisest.

Nädal hiljem vabastati ka Viktori abikaasa. Pere pakkis viivitamatult asjad kokku ja põgenes läbi Venemaa, Valgevene ja Läti Eestisse – võimalikult kaugele piinakambritest. Siia jõudes andis Viktor Eesti õiguskaitseorganitele, kes aitavad Ukraina sõjakuritegusid uurida, kohe ka pika tunnistuse.

"Ma tahan lihtsalt, et inimesed mõistaksid, kellega neil on tegemist, milliste inimestega. Et nad saaksid aru, millist ohtu need inimesed kujutavad. Minu jaoks on juba seegi rõõm, et olen elus, terve, näen oma lapsi, saan inimestega suhelda. Nagu oleksin uuesti siia ilma sündinud."

Olga lisas: "Teate, surmast ei piisa. Surm oleks sellistele inimestele lihtne väljapääs. Ma ei tea, mida teha inimesega, kes tapab lapse, tapab lähilasuga vanainimese, viskab granaadi inimesi täis keldrisse... Ma ei tea, mida nendega teha."

Praeguseks on Ukrainas fikseeritud üle 100 000 sõjakuriteo ja see number on riigi peaprokuröri sõnul ilmselt veelgi suurem. Paraku ei ole jõhkrused okupeeritud aladel lõppenud ja on palju neid, kes enam rääkida ei saa.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: