Ulla Pirita Tapaninen: saastekvootidega kauplemine muudab laevandust
On väga oluline, et Eesti hakkaks merendusklastri arendustöö osana võtma keskkonnavastutust ja eriti just uuendusi, kirjutab Ulla Pirita Tapaninen.
Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemine laieneb ka laevandusele. 2024. aastal peavad laevafirmad ostma kvoote 40 protsendi ulatuses oma heitkogustest ja 2027. aastal juba sada protsenti. Mida see tähendab ja endaga kaasa toob?
Näiteks Soomes tehti 2022. aastal arvestus, et saastekvootidega kauplemise kulud jäävad poole miljardi euro kanti, mis on vaid pool protsenti kogu Soome väliskaubanduse n-ö väärtusest (66 miljardit eurot). See tähendab, et Soome toodete keskmine hinnatõus jääb alla ühe protsendi. Kuidas on lood Eestiga, kui suur on siin see lisakulu?
Heitkogustega kauplemine on alles rohelisele laevandusele ülemineku algus. Sel aastal on nii rahvusvaheline merendusorganisatsioon IMO kui ka Euroopa Liit kehtestanud mitu täiendavat mehhanismi, kuidas suunata laevandust aastaks 2050 süsinikuneutraalsuse suunas.
Kontrollimeetmetest on olulisim järk-järgult karmistav süsinikuneutraalse kütuse kasutamise kohustus (FuelEU Maritime). See eeldab, et laevad peavad sammhaaval minema üle madala CO2 heitega kütustele. Võrdluseks on võetud 2020. aasta baastase, mis oli 91,16 grammi CO2 iga toodetud megadžauli (MJ) kohta. 2025. aastaks peab see vähenema kaks protsenti, 2030. aastaks kuus protsenti ning 2050. aastaks juba 80 protsenti. Teisisõnu peab laevandus praktikas loobuma traditsioonilistest fossiilkütustest.
Need reeglid muudavad ja on juba muutnud laevanduses kasutatavaid tehnoloogiaid, kütuseid ja töömudeleid. Viimase kümnendi jooksul on laevanduses saavutatud juba märkimisväärset kokkuhoidu kütusekulu ja kasvuhoonegaaside heitkoguste osas (nt laevade kiiruse vähendamisega).
Laevaehituses on kasutusele võetud uuendused (nt laeva kere uus disain ja tuuleenergia kasutuselevõtt) ja kõige uuemad laevad ongi juba ehitatud heitmevabade kütuste kasutamiseks.
Eelnimetatud muutused laevanduses toovad samal ajal merendusvaldkonnale võimalusi. On väga oluline, et Eesti hakkaks merendusklastri arendustöö osana võtma keskkonnavastutust ja eriti just uuendusi. Selle suurem eesmärk peaks olema Eesti merendusklastri konkurentsivõime tõstmine eelkõige rohetehnoloogia ja madala heitetasemega laevanduse vallas. Samuti tuleks kaasata idufirmasid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii on võimalik jõuda paljude uute lahendusteni, mis mõjutavad positiivselt nii Eesti merendusklastrit kui ka selle sektori eksporttooteid.
Toimetaja: Kaupo Meiel