X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eestlasest jääkaruvaht: kui karu ründab, siis pääsemisvõimalust pole

Maria Huntsaar
Maria Huntsaar Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Teravmägede ülikoolis bioloogiat õppiv Maria Huntsaar töötab turismilaevadel jääkaruvahina. Jääkarud võivad olla ohtlikud, kui nad on näljased, aga pigem on nad uudishimulikud, rääkis Maria Huntsaar Anu Välbale antud intervjuus. "Kui ta tuleb sinu poole, siis tuleb teha ennast võimalikult suureks. Kui on grupp, siis grupp kokku koguda, et mass oleks võimalikult suur, ja siis teha lärmi. Enamasti see peletab jääkaru ära," rääkis Huntsaar.

Sa õpid Teravmägede ülikoolis Põhja-Norras, aga oled ka National Geographicu uurimislaeva relvaülem. Mis su töö ülesanded on?

Ma töötan turismiekspeditsioonilaevadel ja vastutan inimeste ohutuse eest jääkarude piirkonnas. Kui me maabume, siis minu ülesandeks on vaadata, et seal ei oleks jääkarusid, et me ei satuks kellelegi peale. Relvad on küll kaasas, vintpüss, ja väiksed signaalraketi püstolid ja viled. See on lihtsalt selleks, et teha piisavalt palju lärmi, et karu ise ära läheks, kui me ise ära minna ei saa.

Kui tihti sul tööl püssi vaja on läinud?

Teravmägedel, kus ma põhiliselt töötan, ei tohi ametlikult karu lasta lähemalt kui 30 meetrit. Püssi läheb aastas võib-olla kogu saarestiku peale, mis on u 1,5 Eestit, vaja üks või kaks korda. Mul ei ole olnud olukordi, kus oleks püsi vaja läinud, küll olen signaalraketti kasutanud jääkaru peletamiseks. Olime kooliga välitööl ja sõime lõunat, kui jääkaruvaht märkas emakaru kahe pojaga meie poole tulemas. Kuna meid oli 24 ja paadi peale mahtus kaheksa tükki, siis me hakkasime vaikselt sealt ära minema. Kuna karu tuli edasi, siis me lasime välja signaalraketi ja mingil määral see toimis. Karu istus maha ja hakkas poegi imetama. Kui olime ära läinud, siis ta lihtsalt tuli edasi ja läks oma teed.

Kui agressiivne loom jääkaru on? Ma olen kuulnud lugusid, et ta on mitu korda agressiivsem kui meie pruunkaru.

Nad on kaks korda suuremad kui pruunkarud, nii et kui tal on tõesti kõht väga tühi, siis ta mõnikord läheb küll inimestele kallale. Tegelikult seda ei juhtu üldse nii tihti. Enamasti jääkarud ikkagi jahivad merejää hülgeid, see ei ole tavaline, et ta maismaal looma taga ajaks.

On su kolleegid jääkaruga kokku puutunud?

Seal on väiksed hütid, kus pole elektrit ega vett, et kui tahad nädalavahetusel linnakärast puhata, siis lähed sinna metsikusse loodusesse. Meie ülikoolist oli üks töötaja seal ja selle hüti juurde tuli jääkaru. See karu oli üritanud sinna hütti sisse murda ja ta pidi looma ukse pealt maha laskma, sest see karu ei läinud lihtsalt ära.

Kas teile õpetatakse ka, mida tuleb teha, kui karu kohtad?

Ülikoolis on üks esimesi asju, mida me õppisime, oligi see, et me läksime lasketiiru. Seal lasketiirus õpetatakse, et kuidas siis relvaga ümber käia ja kuidas signaalrakette kasutada ja kuidas aru saada, kas karu on sinust huvitatud või mitte.

Jääkarude puhul tuleb vaadata, kas karu on sind juba näinud või mitte. Kui näiteks karu magab, siis ei ole mõtet hakata lärmi tegema ja talle näidata, et sa oled seal, siis tuleks lihtsalt ära minna. Enamasti on mõistlik ära minna, ei ole mõtet kedagi ohtu seada. Kui ta tuleb sinu poole, siis tuleb teha ennast võimalikult suureks. Kui on grupp, siis grupp kokku koguda, et mass oleks võimalikult suur, ja siis teha lärmi. Enamasti see peletab ära.

Kui jääkaru on sind märganud ja hakkab sinu poole liikuma, siis sul tegelikult pääsemisvõimalust ei ole?

Kui karu tõesti ründab, siis ei ole, kui ta tõepoolest on väga näljane karu. Nad on ohtlikud, aga tihtilugu on nad pigem uudishimulikud. Teravmägedel on jääkarusid, seal elab umbes 3000 inimest ja 300 jääkaru.

See tähendab, et püss on igapäevane asi.

Iga kord, kui ma lähen linnast välja, siis mul on püss ja signaalaraketid kaasas. Seal on jääkarumärgid ja kui sa neist mööda lähed, siis seaduse järgi peab olema mingi enesekaitsevahend kaasas. Aga tõenäosus linna juures neid näha, on üsna väike. Viie aasta jooksul olen näinud kaks korda linna läheduses jääkarusid.

Kui lähedalt sina jääkaru oled näinud?

Laeva pealt või kummipaadist olen näinud üsna lähedalt, kõige lähem on olnud vast 30 meetri pealt. Ta oli hästi uudishimulik karu, kes tuli meile lähemale. Maismaal on olnud kuskil 400 meetri pealt.

Mis sul selle talvega on? Sa oled ise ka öelnud enda kohta, et inglise keeles kõlab see vist, et sa oled winter holic, sa oled täiesti lummatud talvest. Kas bioloogi jaoks ei ole huvitavam troopika ja sealne elurikkus?

Arktika on hästi põnev ala, see on karm piirkond ja see ongi põnev, et seal ei ole nii palju elu. Samas sealsed loomad ja loodus on ekstreemsete oludega hästi kohanud ja see on minu jaoks hästi huvitav. Näiteks kasvavad seal moonid, mille õied on peaaegu paraboolikujulised ja nad jälgivad päikest nagu päevalilled. Õied on põhjast tumedad, ja kuna need sealt põhjast soojenevad, siis selle tõttu seemned saavadki valmis, olgugi et suvi on võib-olla poolteist, kaks kuud pikk. Või Teravmägede põhjapõdrad, nad võtavad suvel hästi kiiresti kaalus juurde, nad põhimõtteliselt ei maga, lihtsalt söövad kogu aeg.

Seal pole vist palju loomi, keda uurida. Põhjapõdrad, jääkarud, hülged, polaarrebased. Peab vist selgitama ka, miks jääkaru pingviini ära ei söö.

See on keeruline, sest jääkarud on põhjas ja pingviinid elavad lõunapoolusel. Esimesed pingviinid on tegelikult hoopis põhja poolt pärit. Esimesed vaalapüüdjad, kes läksid põhja poole, nägid hiiglaslikku alki, ta on mustvalge, lennuvõimetu, ujus vees ja püüdis kala. Needsamad vaalapüüdjad tihtilugu juhtisid Antarktikasse minema, nägid seal mustvalgeid linde lennuvõimetuid linde, kes püüdsid kala, kes olid lennuvõimetud ja püüdsid kala. Ehk nad nimetasid need linnud siis ka pingviinideks.

Mis kõige ägedam fakt on, mida sa Arktika loodusest oled teada saanud?

Põishülged, nad on hallid ja isastel on punane põis nina peal. Aga emased on hästi huvitavad, nende piim on umbes 80-protsendilise rasvasisaldusega, põhimõtteliselt või. Nad poegivad siis, kui merejää hakkab katki minema. Tavaliselt jääkarud kütivad merejää peal, aga väiksed hülgepojad pole veekindlad ja peavad olema merejää peal. Mida lühemat aega nad merejääl on, seda väiksem on tõenäosus, et jääkaru nad kätte saaks.

Põishülged on arenenud nii, et nad imetavad oma poegi ainult kaks kuni neli päeva. Kuna nende piim on 80 protsenti rasv, siis nad imetavad poegi umbes kolm päeva, pojad kasvavad päevas umbes seitse kilo. Kuna nad kasvavad nii kiiresti, siis neil on palavik kolm-neli päeva, on palavikus jää peal, paisuvad ja siis nad on piisavalt suured, et merre minna. Kolme päevaga keskmiselt saavad täiskasvanuks.

Hästi palju räägitakse kliimasoojenemisest, kas sa päriselt oled näinud mingisuguseid märke, mis sinus tekitavad hirmu?

Teravmäed on üks maailmas kiiremini soojemaid piirkondi, ta soojeneb kuskil neli korda kiiremini kui maailma keskmine. Kliima soojenemise mõttes on see üsna ekstreemne koht. Ma olen seal elanud nüüd kuskil viis aastat ja seal linna lähedal on kaks liustiku ja ma võrdlesin see suvi pilte, mis ma tegin esimesel aastal ja nüüd. See vahe on tegelikult juba märgatav. On näha, kuidas liustikud taanduvad, juba mõne aastaga see maastik on üsna palju muutunud. Kohas, kus ma näiteks esimesel aastal sain matkata, siis praegu neid enam ei eksisteeri, sest mäeküljed on lihtsalt alla vajunud, kuna kõik sulab nii palju rohkem. Ega see meeldiv ei ole.

Näiteks tänavu merejää tekkis alles jaanuari lõpus ja kõik jääkarud, keda ma Teravmägedel see aasta nägin, olid üsna halvas seisukorras, üsna näljased. Seda on kurb vaadata. See keskkond on nii kohastunud külma talvega, et selliste kiirete muutsutega nad lihtsalt ei jõua sammu pidada.

Teravmägede temperatuurid lähevad miinus neljakümneni välja. Mis on siis sinu külmarekord?

-32, aga ilma tuulekülmata, tuulekülmaga on kuskil -35 kraadi juures olnud. Teravmäed on üsna kuiv koht ja tegelikult see külm, kui tuult ei ole, see ei tundugi nii külm, kui on riided seljas ja olla aktiivne. Kui kohapeal seista, siis hakkab külm. Minu jaoks Eestis niiske külm on külmem kui Teravmägede külm, sest see on nii kuiv, et see kuidagi ei jõua kontidesse.

Mis see sinu nipp on, kuidas ennast tuleb soojas hoida?

Esimene asi on panna kihiti riidesse, mina isiklikult kasutan üsna palju villa, sest see on soe ka siis, kui niiskeks läheb. Teravmägede on kudumine üsna tavaline, meil on näiteks kudumiskohvik iga neljapäev. Väike kohvik, müüakse šokolaadi, kooki ja lõnga, neil on lõngadele allahindlus. Kohvik on pikemalt lahti ja siis külaelanikud tulevad sinna ja koovad endale sokke, kampsuneid või mida iganes kududa tahavad. Kudumine on seal hästi hinnas.

Allikas: "Hommik Anuga", intervjueeris Anu Välba

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: