Kohus: kaitsevägi kehtestas vaktsineerimisnõude õigusliku aluseta
Tartu halduskohus otsustas reedel, et kaitseväe juhataja 2021. aasta käskkirjal, mis kohustas töötajaid ja teenistujaid vaktsineerima, ei olnud õiguslikku alust.
Tartu halduskohus otsustas reedel rahuldada kaitseväelaste ühiskaebuse ning leidis, et kaitseväe juhataja 31. augustil 2021 tehtud käskkiri number 162 oli õigusvastane osas, mis kohustas teenistujaid ja töötajad vaktsineerima.
Kohtu hinnangul ei olnud halduse siseaktiga vaktsineerimisnõude kehtestamiseks õiguslikku alust ning vaktsineerimiskohustust ei saa pidada ka proportsionaalseks meetmeks.
Kohus selgitas otsuses, et kuigi käskkirjaga kehtestatud nõuet ei saa pidada otseseks vaktsineermiskohustuseks, on see mõju poolest sellega võrdne. Kohustus esitada vaktsineerimistõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimiskohustust, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte jätkamise eelduseks. Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus isik ei olnud haigust põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus kohtu hinnangul sisuliselt suunatud kohustamiseks end vaktsineerida.
Kohus leidis, et intensiivse vaktsineerimiskohustuse seadmist kaitseväes ei saa rakendada halduse siseaktiga, sest sellega sekkutakse inimese kehalisse puutumatusse ning riivatakse tema õigust tervise kaitsele ning tegevusala, elukutse või töökoha valimise vabadust.
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses kehtestatud nõuded on üldised töötervishoidu reguleerivad normid ning seal ei ole sätestatud tööandjale õigust vaktsineerimiskohustust kehtestada ega välja toodud tingimusi, millal sellise kohustuse seadmine üldse lubatav on. Kohtu hinnangul on see seadus liiga üldise sõnastusega, et selle normi alusel saaks kehtestada vaktsineerimiskohustust lähtuvalt riskianalüüsi tulemustest.
Kohus leidis ka, et vaktsineerimiskohustuse seadmine ei ole oma sisult proportsionaalne meede. Kohtu hinnangul sekkuti kaitseväes teenistus- ja töösuhte säilimise eelduseks kehtestatud vaktsineerimisnõudega aga äärmiselt intensiivselt isikute kehalisse puutumatusse ning tegemist oli piiranguga, millega taotletud eesmärgi saavutamine oli võimalik ka isikute põhiõigusi vähemintensiivselt piiravate meetmete kasutamise kaudu.
Otsus ei ole jõustunud.
Toimetaja: Karin Koppel