Eestis räägitakse tervishoiu rahastamisest kui kuluprobleemist. Üks väide on, et tervisekassa ei suuda paari aasta pärast enam maksta kinni kõiki raviasutuste poolt saadetuid arveid. Teine väide on, et Eesti kulutab tervishoiule vähem kui teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Ehk teisisõnu, meil pole varsti oma tervishoiukuludele katet, kuigi kulutame tervisele oluliselt vähem kui teised riigid. Selles diskussioonis saavad rahandusministrid vaid kaastundlikult nõustuda, et jah, raske on, aga raha suuremateks väljaminekuteks pole.

Võib-olla on aeg küps selleks, et Eesti ühiskond hakkaks tervishoiu rahastamisest rääkima kui investeeringust inimkapitali, kus tervisel on oluline roll. Võib-olla on aeg küps sellekski, et Eesti astuks nende 94 maailma riigi sekka, mis süstemaatiliselt panustavad inimkapitali ehk oma inimeste teadmiste, oskuste ja tervise arendamisse, mis on iga kaugemale ja kõrgemale pürgiva riigi arengu üks peamisi tugisambaid.

Maailmapanga aruannete seeria "Kus on rahvaste jõukus?" ("Where is the Wealth of Nations?") käsitleb inimkapitali samaväärselt loodusvarade ja ehitatud kapitaliga, millesse investeerimisest rahandus ja majandusministrid hästi aru saavad.

Eestil on inimkapitali osas hea stardipositsioon

Alates 2018 annab maailmapank välja inimkapitali indeksit. 2020. aastal oli tabeli esimesed neli kohta Aasia riikide käes, Singapur oli esimene. Esimese Euroopa riigina oli Soome kuues. Eesti asus kõrgel 12. kohal tänu väga madalale laste suremusele ja väga headele haridusnäitajatele. Nende näitajatega edestab Eesti Euroopa regiooni ja kõrge sissetulekutega riikide keskmist. Seega on meil väga hea stardipositsioon.

Milles Eesti oma võrdlusriikidest maha jääb, on inimkapitali väärtuse hoidmine. Tervena elatud eluaastad saavad Eesti naistel otsa keskmiselt viis aastat enne ametlikku pensioniiga ja meestel seitse aastat enne pensioniiga. Paljudel algavad kroonilised haigused produktiivses elu- ja tööeas.

Peaaegu pooled inimesed, kes on vanemad kui 16 aastat, elavad Eestis pikaajalise terviseprobleemiga, OECD riikide keskmine on kolmandik. 46 protsendil Eesti 30-79-vanuselistest meestest on kõrge vererõhk, aga vähem kui pooled on sellest teadlikud ja ainult 13 protsendil on see kontrolli all. Naistel on see veidi parem, aga kokkuvõttes on Eesti arenenud riikide seas viimaste hulgas.

Tervis on investeering

Mida siis teha? Esiteks peab ühiskond väärtustama tervist ja nägema selles investeeringut, mida peab hoidma. Seda eriti meie vananevas ühiskonnas, kus inimesi napib. Aga siis tuleb kohe järgmine küsimus: kuidas? Kuidas riigi rahandusjuhte veenda, et rohkem raha ja investeeringuid tervisesse toovad ka oodatud tulemuse?

Selles on tervishoiuministrid reeglina hätta jäänud, kuna mõttemudelid on kulupõhised: on vaja maksta palku, osta ravimeid ja aparatuuri, ehitada ja majandada tervishoiuasutusi. Ei piisa isegi statistikast, et meil on vaja rahastada nii palju perearsti- ja eriarstivisiite, haiglaraviepisoode, lisada ravimeid soodusravimite nimekirja, vähendada järjekordi jne.

Õige vastus oleks, et meil on vaja toota rohkem tervist, rohkem tervena elatud eluaastaid.

Kuigi enamik tervist edendavaid ja haigusi ennetavaid poliitikaid on väljaspool tervishoidu (nagu tubaka või suhkru aktsiis või kergliiklusteed), on tervishoiusektoril roll ja hoovad, et üles leida riskigrupid, avastada haigusi varajases staadiumis ning hoida kroonilised haigused kontrolli all.

Näiteks tervisekassa rahastatud sõeluuringud vähi varajaseks avastamiseks on hea algus, aga samasugust tähelepanu vajavad ka rohkem levinud kroonilised haigused ja eesmärk peaks olema mitte ravikaskaadi esimene etapp ehk avastamine, vaid lõpptulemus ehk tuleva haiguse kontrolli alla saamine ja kontrolli all hoidmine.

Eeskujuks saab võtta Kanada, kus kõrgvererõhutõve levimus on vaid veidi üle 20 protsendil rahvastikust ja 60 protsendil neist on see seisund kontrolli all. Need inimesed, kuigi kroonilise haiguse diagnoosiga, on funktsionaalselt terved, panustavad ühiskonda ja majandusse ning oma pere ja leibkondade heaollu.

Sellised lisatud terved ja produktiivsed eluaastad võiksid olla tervisekassa tulemuskaardil ja nende saavutamiseks vajalikud rahastusmudelid tervisekassa arsenalis. Siis saaks küsida ka raha tervisesse investeeringuteks.

Sel nädalal möödub 15 aastat sellest, kui Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa regiooni tervishoiuministrid võtsid vastu "Tallinna harta: tervisesüsteemid tervise ja jõukuse heaks". Harta põhitees oli, et tervis, tervishoid ja majanduse areng on tihedalt seotud, et tervishoiu rahastamine ei ole kulu, vaid investeering. Teema on endiselt kuum, aga selleks, et rahandusministrid oma tervishoiukolleege kuuleksid, on vaja kõnelda nende keeles.

Toomas Palu on endine Maailmapanga terviseprogrammide juht ja globaalse tervise nõunik.