Professor: vanemahüvitise reform peaks rajanema uuringutel, mitte poliitikal
Vanemahüvitise praeguse korra võimalik muutmine peaks põhinema teaduslikel argumentidel, mitte ainult poliitilisel diskussioonil, ütles Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur. Ta rõhutas ka, et reformiga ei peaks raha süsteemist välja viima, vaid seda võiks selle sees ümber jagada.
"Praegune vanemahüvitise lagi Eestis – kolmekordne keskmine palk – on tõepoolest heldem kui enamikus teistes riikides. Aga kui selle allapoole toomise üle tõesti tõsiselt tahta arutleda, siis ilmselt igasuguste taoliste muutuste tegemine eeldab objektiivset uuringut selle kohta, milline oleks selle mõju, kuidas sellest puudutatud inimesed sellele reageeriksid ja muud taolised küsimused. Seda ei saa üksnes poliitilise debati tasandil lõpuni käsitleda," ütles Puur esmaspäeval Vikerraadio saates "Uudis+".
Küll aga rõhutas ta, et kui vanemahüvitise süsteemi reformi tagamõte on selle arvelt säästa, siis tema hinnangul ei peaks perepoliitikale kuluvaid summasid vähendama, vaid neid võiks teisiti jagada.
"See kontekst, kuidas seda praegu arutatakse, on vist rohkem see, et saaks raha kokku hoida ja viia siis perepoliitika süsteemist välja. Minu arvates see ei ole õige alternatiiv. See raha, mis ka potentsiaalselt võidakse kokku hoida, võiks jääda samasse süsteemi, näiteks siis neid madalamal astmel olevaid vanemahüvitise tasemeid kõrgemale tõsta. Aga arvestades konkreetselt sündimuse praegust olukorda, üldist rahvastikupilti ja -suundumusi, siis ma ei arva, et see oleks mõistlik, kui sealt kokku hoitud raha viiakse süsteemist välja," rääkis professor.

Puur viitas ka, et toetuste vähendamise üle arutamine praeguses olukorras, kus üldine ebakindlus on niigi suur – elukallidus kasvab, Ukrainas jätkub sõda ning päevakorral on kliima soojenemise ja planeedi tervise probleemid – kuluksid ära hoopis vastupidised sõnumid. "See on selline valdkond, kus inimesed tahavad pikaajaliste otsuste tegemisel arvestada poliitika stabiilsusega," tõdes ta.
Kommenteerides perepoliitika võimalikku mõju, tõi Puur näiteks, et ka Euroopas on riigid, kus summaarne sündimuskordaja on 1,7–1,8 või isegi kõrgem ja mõnes teises riigis isegi alla 1,4. "Ega need erinevused kusagilt mujalt ei tule – need tulevad ikkagi nendest ühiskondadest, sellest kontekstist, kus inimesed elavad ja oma peret, lapsi puudutavaid otsuseid peavad tegema," tõdes ta.
Puur viitas ka lasterikaste perede toetuse tõusule, mis suurendas kolmandate laste sündi. "Kui 2017. aastal selline jõulisem tõus tehti, siis oli näha, et see mõju oli selgelt positiivne – kolmandate ja järgnevate laste sünnitõenäosus suurenes Eestis umbes viiendiku võrra ja see tõi nelja aasta jooksul ligi 3000 lisasündi, üle viie protsendi kõigist tolle perioodi sündidest. Nii et sellele rühmale oli see mõju positiivne, aga samas see aitas kaasa ka sündide arvu üldisele suurenemisele," kirjeldas Puur.
Tema sõnul on Eesti perehüvitiste süsteemi üks peamine probleem selles, et hüvitisi on tõstetud poliitiliste kokkulepetega, aga tegelikult võiks neid tõsta perioodiliselt või poolautomaatselt. "Me nägime väga pikka, umbes 12 aasta pikkust perioodi, kus toetusemäärad olid külmutatud ja neid ei tõstetud. Ajakohastamine on just hästi tähtis rahaliste meetmete puhul. Vanemahüvitisel toimib see tänu sellele, et keskmine palk tõuseb, aga samas perehüvitistel ja ülejäänud toetustel see mehhanism, et neid regulaarselt üle vaadatakse, puudub," ütles professor.
Vanemahüvitis on loobumiskulu katmine
Puur seletas ka, millel põhineb otsus siduda vanemahüvitis varasema sissetulekuga: "Kui mõelda vanemahüvitise peamise eesmärgi peale, siis eesmärk on katta ajutiselt töölt eemaloleku kulusid – seda nimetatakse loobumiskuluks. See loobumiskulu ei ole keskmine, vaid see on individualiseeritud – kui inimestel on kõrgem sissetulek, siis on neil ka loobumiskulu suurem."
Tema sõnul on järjest rohkem riike, mis on ühesuuruselt hüvitiselt läinud üle just varasemast sissetulekust sõltuvale hüvitisele. "Eesti oli üks esimesi, kes selle sammu tegi. Tegelikult küll mitte kõige esimene, me võtsime Rootsist eeskuju, kus sarnane süsteem oli muide sotsiaaldemokraatide poolt ellu kutsutud. See on varasema palgaga seotud vanemahüvitise laiem taust," rääkis Puur.
"Ja kui vaadata neid analüüse, et kuidas see süsteem on toiminud, siis ta on kõige rohkem toetanud suurema sissetulekuga või kõrgema haridusega rahvastikurühmi, kelle sündimus on teadupärast madalam. Kui me vaatame, millistes rühmades soovitud ja tegeliku laste arvu vahe on olnud suurem, siis see on pigem olnud nii kõrgema haridusega, parema sissetulekuga rühmades ja eelneva sissetulekuga seotud vanemahüvitis on just neid rühmi paremini toetanud," tõdes ta.
Toimetaja: Mait Ots