Kõikide töötajate ja talentide tervislik olukord on see, mis mõjutab enim nende panust majandusse. See tähendab, et me peame avama hädavajaliku ühiskondliku diskussiooni selle üle, kuidas ja kuhu me kultuuris, hariduses ja tervishoius riigieelarve raha suuname.

Eesti inimeste tervisest rääkivad arvud ja statistika ei maali meile pilti just eriti kirkast tulevikust: oodatav eluiga ja tervena elatud aastate arv on võrreldes teiste Euroopa riikidega madalamad, uued ravimid ei jõua inimesteni piisavalt kiiresti ning riik ei ole aastaid hariduse, kultuuri ja riigikaitse ehk teiste prioriteetsete valdkondade kõrval panustanud tervishoidu vajalikus mahus. Kui inimesed on haiged ja ei jaksa enam samal määral või kauem tööd teha ja ühiskonnaelus osaleda, ei saa õitseda ka kultuur ega haridus.

Eurostati 2020. aasta andmetel panustab Eesti tervishoidu 7,8 protsenti SKP-st, samal ajal on Euroopa Liidu keskmine aga 10,9 protsenti. Soome panustab tervishoidu 9,6, Rootsi 11,4 ning näiteks Sloveenia 9,4 protsenti SKP-st.

Rahvusvaheliste ekspertide sõnul toob Eestis üks tervisesse investeeritud euro majandusse tagasi ca 2,4 eurot. Seega, kui Eesti panustaks tervishoidu riigieelarvest kõigest ühe protsendi võrra rohkem ehk umbes 370 miljonit eurot, jõudes sellega veidikene lähemale Euroopa Liidu keskmisele, tooks see majandusse tagasi ligi pool miljardit eurot. Seega ei tohiks tervishoidu vaadelda kui pelgalt kasvavat kuluallikat, vaid peaksime nägema ka tervishoiu tugevat potentsiaali aitamaks kaasa majanduskasvule Eestis.

2021. aastal avaldatud Our World in Data raporti järgi kaotavad Eesti inimesed kolmandiku oma eluaastatest haigustele ja enneaegsetele surmadele. Südame-veresoonkonna haiguste järel on kõige sagedasemad vähkhaigused, nende arvele kokku lähevad umbes pooled enneaegselt kaotatud eluaastad.

Mida see kõik tähendab? Üldjoontes seda, et elame küll kauem, kuid suure osa sellest ajast haigena. See omakorda mõjutab inimeste enesetunnet, võimekust käia tööl, võtta osa igapäevaelust ning panustada ühiskonda oma huvide või vabatahtliku tegevuse kaudu. Hea tervis ja tervena elatud aastad on aga vundament selleks, et jõuaksime täisväärtuslikku elu elada, hästi tööd teha ja ühiskonda panustada. On selge, et vajame muudatusi.

Oktoobris toimunud Ameerika Kaubanduskoja tervishoiukonverentsil tõid väliseksperdid välja, et kuigi Eesti panustab võrreldes teiste riikidega ennetustöösse Euroopa Liidu riikidest enam – jooksvatest tervishoiukuludest 4,8 protsenti, Euroopa Liidus keskmiselt 3,4 protsenti –, on arenemisruumi veel küllalt. Praeguste olemasolevate mudelite ja lahendustega (näiteks sõeluuringud jt ennetavad sekkumisviisid) oleks võimalik samas mahus ära teha veelgi rohkem. Sõeluuringud on end Eestis tõestanud ja kasvanud on osalusaktiivsused näiteks nii emakakaelavähi kui ka rinnavähi sõeluuringutes.

Järeldus on, et meil tuleb varasemast rohkemgi panustada ennetusse, aga ka uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. Kevadel avaldatud uuring näitab, et viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Ravimiameti heaks kiidetud 168 ravimist jõudnud selle aasta alguse seisuga Eestisse vaid 31, see on alla viiendiku. Pooled neist ravimitest on ainult osaliselt kättesaadavad. Nende näitajatega oleme Euroopas viimaste seas.

Rääkides tehnoloogiast, siis on Eesti olnud tervishoiuvaldkonnas suur eeskuju teistele Euroopa riikidele just oma terviseandmete digitaliseerimisega. Ekspertide arvates peitub siin suur potentsiaal, millesse tuleks panustada rohkem aega ja raha, mis peegeldub hiljem positiivselt ka majanduses.

Kui praegu suudavad tehnoloogiaettevõtted Amazon, Spotify ja Netflix pakkuda kasutajale tema andmetest lähtuvaid soovitusi, siis miks ei võiks see nii olla ka personaalmeditsiini vaatest? Kogutud andmete abil oleks mugava kasutajakogemuse toel võimalik pakkuda ja suunata patsientidele palju sihitumalt ja rohkemaid võimalusi oma tervisega tegelemiseks.

Eesti riik vajab 2027. aastal juba 252 miljonit eurot lisaks, et tervishoiu kättesaadavus püsiks praegusel tasemel. Eesti ja rahvusvahelised eksperdid leiavad, et on viimane aeg muudatusteks, sest sotsiaalmaksul põhinev mudel ei ole enam jätkusuutlik. Ümber tuleks vaadata ja uusi lahendusi otsida ka laiema koostöö ühiskondliku koostöö ärgitamisest, nii era- kui ka avalikust sektorist ja samuti tuleks leida uusi võimalusi tehnoloogiast.