USA suursaadik NATO-s ERR-ile: idatiiva turvalisus jääb meie prioriteediks
USA suursaadik NATO-s Julianne Smith ütles intervjuus "Välisilmale", et idatiiva turvalisus jääb NATO jaoks prioriteediks ka siis, kui USA peab silma peal hoidma korraga mitmel konfliktil üle maailma. Tema sõnul võib selle üle arutleda, kas Venemaa suudab oma sõjalise võime taastada kolme, viie või kümne aastaga, ent NATO on selleks igal juhul valmis.
Austatud suursaadik, tänan teid selle intervjuu eest. Eelmisel nädalal ütles Poola riikliku julgeolekubüroo juht: "Kui me tahame sõda vältida, peaksid idatiival asuvad NATO riigid võtma vastu lühema kolmeaastase ajakava, et valmistuda vastasseisuks." Kas olete selle hinnanguga nõus?
Lubage mul esmalt astuda samm tagasi ja öelda, et Vene väed on selle provotseerimata agressioonisõja läbi kandnud Ukrainas tohutuid kaotusi. Pole saladus, et nad on kaotanud sadu tuhandeid sõdureid, kuid nad on kaotanud ka tohutu hulga oma võimeid. Me võime istuda ja vaielda selle üle, kui kiiresti nad võiksid need jõud ja need võimed taastada, kuid ma arvan, et siin NATO-s ei kavatse me oodata, et näha, mida Venemaa tulevikus teeb.
See, mida me praegu teeme, on selle tagamine, et teie riigil ja tegelikult kõigil Ida-Euroopa riikidel oleks kõik vajalik, et lahendada oma väga reaalseid julgeolekuvajadusi ja muresid. Oleme juba kaitsehoiakut Ida-Euroopas kohendanud, oleme loonud uued rahvusvahelised pataljonid, mis on brigaadideks skaleeritavad, oleme oma plaanid, strateegia ja doktriini ümber kujundanud. Me tagame, et suudame kaitsta igat tolli NATO territooriumist.
Me teame, et Eesti tunnetab seda rohkem kui enamik NATO liitlasi: te olete Ukrainas toimuva tõttu eesliinil ja me võtame oma pühendumust teie julgeolekule väga tõsiselt. Seega see on esmatähtis, olenemata sellest, kas Venemaa taastab oma suutlikkuse kolme, viie või kümne aasta pärast, või mitte. Me ei kavatse oodata. Astume praegu samme teie julgeolekumurede lahendamiseks.
Te mainisite "igat tolli liitlaste territooriumist" ning siin NATO-s oleme kuulnud ka "raudkindlat kohustust" ja "püha kohustust", mis on viisid, kuidas rääkida NATO artiklist 5. Aga Balti riikide jaoks on asi valmisolekus mitte ainult kaitses tegutseda, vaid pigem veenduda, et me heidutame oma pinnalt ükskõik millise vastase. Kas USA on selleks valmis?
Absoluutselt. Ma arvan, et see, mida te nägite Venemaa sissetungile eelnenud päevadel ja vahetult pärast seda, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas, oli see, et USA suutis väed Ida-Euroopasse tuua. Ühe päevaga suutsime tuua piirkonda mitte ainult vägesid, aga ka sõjatehnikat ja see tuli osaliselt sellest, et nende sammude ja liikumiste lihtsus tulenes eelpositsioneerimisest, mille tegime Ida-Euroopas pärast seda, kui Venemaa läks Krimmi 2014. aastal.
Ameerika Ühendriigid tunnevad, et praegu on meil õige kaitsehoiak – oleme paigutanud Ida-Euroopasse veel 20 000 sõdurit. Need väed roteeruvad regulaarselt läbi Balti riikide, kuid teeme koostööd ka kõigi liitlastega üle alliansi, et ka nemad saaksid vägesid saada, kas rotatsiooni korras või saata neid rahvusvaheliste pataljonide koosseisus.
Vaatame turvalisust ka läbi laiema määratluse. Praegu mõtleme sõjalisest liidust kui tankidest, mis üle piiride veerevad, kuid mõtleme ja keskendume ka hübriidrünnakutele. Siin NATO-s tegeleme varasemast enam elutähtsa infrastruktuuriga, desinformatsiooniga ja oleme väga keskendunud küberrünnete heidutamisele ja ennetamisele ning seda tüüpi pahatahtlike kübernähtustega tegelemisele.
Olgu see siis tavapärane heidutus ja kaitse koos liitlasvägedega või vahendite ja strateegiate väljatöötamine hübriidohtudega tegelemiseks, me seame allianssi valmis, et tulla toime mis tahes ohuga NATO territooriumile Eestis, Norras või Portugalis. Oleme valmis tegelema terve rea julgeolekuprobleemidega.
Rääkides kõikvõimalikest ohtudest, siis mulle tundub, et maailma on tekkimas rohkem segadust. Me näeme pingeid Hiina ja Taiwani vahel, sõda Iisraeli ja Hamasi vahel ja riigipöördeid Aafrikas. Me näeme isegi, et Venezuela tahaks osa oma naabrist (Guyanast - toim.) endale võtta. Mulle tundub, et see, mida ma nimetaksin kurjuse teljeks, valmistub millekski ning nad tahavad, et USA ja NATO tähelepanu oleksid hõivatud ja võib-olla isegi häiritud. Miks peaksid Balti riigid uskuma, et me oleksime selle nimekirja tipus, kui peaksite kõigil neil rinnetel hõivatud olema?
Mul on selle kohta paar mõtet. Esiteks, USA seisukohast vaadatuna oleme me riik, millel on globaalne perspektiiv. Meil on ülemaailmne hoiak ja me oleme riik – te olete kuulnud president Bidenit seda ütlemas – millel on nii kohustus kui ka võimekus tegeleda mitmete pingete ja konfliktidega samal ajal.
Me ei muretse selle pärast, et meil ei oleks haaret toime tulla nii Gazas toimuva kui ka meie Ukraina sõprade aitamisega. Me teame, et saame mõlemaga hakkama. Samuti hoiame valvsalt silma peal ka India ja Vaikse ookeani piirkonnal. See on see, milleks me oleme aastakümneid valmistunud. Oleme USA seisukohast vaadatuna kindlad, et suudame hallata mitmeid sündmusi mitmes asukohas korraga.
NATO seisukohalt ütlen, et me oleme piirkondlik liit, me ole me globaalne liit. Meil on partnereid kogu maailmas, kuid see allianss on keskendunud Euro-Atlandi piirkonnale. NATO-l ei ole Gaza sõjaga seoses otsest rolli, kuid allianss on väga aktiivselt seotud Ukraina toetamisega ja selle tagamisega, et Ukrainal oleks sõjalist võimsust, mida ta vajab, et venelaste väljatõrjumisel edu saavutada. Nii et NATO jaoks on peamine mure Venemaa ja Ukraina ning see viib meid taas teie naabrusesse: kogu idatiiva turvalisuse ja julgeoleku juurde ning see jääb meie prioriteediks.
USA seisukohalt tunneme ennast mugavalt, hallates eri olukordi ning NATO vaatenurgast suudame samuti tegeleda terve rea sündmustega, kuid ainult ühes piirkonnas.
Kolm aastat tagasi, kui president Biden ametisse astus, ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, et Euroopal on Valges Majas (taas - toim.) sõber. Nüüd näeme, et USA vabariiklaste partei esinumbriks on endine president Trump ja me teame, et tal oli Ukrainale antava sõjalise abiga seotud tagandamismenetlus. Seega on minu küsimus siinkohal, kuidas te saate tagada, et erinevate poliitiliste administratsioonide korral jääb USA pühendumine NATO-le püsima?
Meil on Ameerika Ühendriikides praegu üsna polariseerunud keskkond, kus on sügavad erimeelsused kahe Ameerika Ühendriikide poliitilise partei vahel. Aga mis on huvitav, et kõigist asjadest, milles mõlemad pooled nõustuvad, on NATO nimekirja tipus. Nii vabariiklaste kui ka demokraatide seas – olenemata sellest, kas te küsite Ameerika kodanike või kongressi liikmete käest – on toetus NATO-l väga sügavalt juurdunud.
Ameerika aitas selle institutsiooni üles ehitada, me olime üks asutajaliikmetest ja soovisime selle loomist. Ma arvan, et selle tulemusena tunnevad ameeriklased ka vastutust alliansi ees. Me mõistame, et NATO teenib USA ja meie liitlaste huve ning et koos oleme tegelikult tugevamad. See on NATO moto: koos oleme tugevamad. Ütleme seda sageli, kuid me mõtleme seda ka tõsiselt.
Nii et USA seisukohast, sõltumata sellest, kes istub Ovaalkabinetis, ja sõltumata sellest, kuidas meie poliitika võib kalduda vasakult paremale, võtan ma kinnitusena seda sügavalt juurdunud toetust NATO-le kogu Ameerika Ühendriikides ja kongressi saalides. Ning ma usun sellesse, et see on ka edaspidi nii.
Kui rääkida kongressist, siis eelmisel nädalal hääletas USA senat maha Ukraina sõjalise abipaketi. Kas see annab märku, et geopoliitikast on saanud USA sisepoliitikas vahetuskaup?
Nii nagu te kuulsite president Bidenilt, on see tema ja tema administratsiooni jaoks esmatähtis. President tõepoolest tahab olukorrale lahendust ja tagada lisarahastus Ukrainale, Iisraelile ning mitmetele teistele administratsiooni jaoks olulistele prioriteetidele. Te kindlasti näete ka edaspidi, kuidas president ja tema administratsiooni liikmed teevad sel teemal koostööd kongressiga. Me tahame, et see saaks tehtud. Me usume, et saame sellega hakkama.
Tegelikult on Ukrainale parteideülene toetus kogu senatis, kogu esindajatekojas, aga on mõned saadikud, eriti just esindajatekojas, kellel on teistsugune vaatenurk. Kuid nad on väga selges vähemuses. Ma tahaksin teie vaatajatele kinnitada, et me töötame selle nimel, et saata Ukrainale lisaabi. See on esmatähtis ja me arvame, et suudame seda teha eelolevatel nädalatel.
Intervjuu Julianne Smithiga on eetris esmaspäeva õhtul "Välisilmas".
Toimetaja: Barbara Oja
Allikas: "Välisilm"