X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Meelis Oidsalu: Eesti Ukraina päästmise sõjaplaan väärib tähelepanu

Foto: Kirke Ert/ERR

Ukraina EL-i liitumiskutse teate varju jäänud Eesti Venemaa alistamise strateegia väärib tähelepanu, sest tegemist on esimese NATO liikmesriigi välja pakutud tervikliku sõjaplaaniga Ukraina sõja võitmiseks, leiab Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Vastu kõiki ootusi said Ukraina ja Moldova neljapäeval selgesõnalise kutse Euroopa Liiduga ühinemiseks. Kutse ei taga liikmelisust, teel sinna on mitmeid käänakuid ja praegu täitmata eeldusi, nende seas ka suuremahulise sõjategevuse lõpp Ukraina territooriumil.

Vladimir Putini Venemaa andis just äsja teada, et nende eesmärgid Ukrainas pole muutunud ja seega pole oodata rahu muudel tingimustel kui Vene vägede kurnamine või alistamine sellisel määral, et nad enam suurt sõda pidada ei jaksa, isegi kui tahaksid. 

Nii Venemaa põlvili kurnamiseks kui ka sõjaliseks alistamiseks on aga vaja lääne sõjalise ja muu materiaalse abi jätkumist. Praegu on Brüsseli ja Washingtoni võimukoridorides veel parajalt segadust, mis ei võimalda kindlalt öelda, et abi seniselgi mahul jätkub, saati siis suureneb, nagu neljapäeval avaldatud mõttepaberis pakub välja Eesti kaitseministeerium. Eesti hinnangul on lääne ajutine panuse suurendamine odavam pikaajalisest kurnamissõjast, mida eelistaks Venemaa, kes lühikest ja võidukat sõda pidada ei oska.

Ukraina EL-i liitumiskutse rõõmustava teate varju jäänud Eesti Venemaa alistamise strateegia väärib sama palju tähelepanu. Kui ka Eestil ei õnnestu seda sõjaplaani rahvusvaheliselt suureks mängida, on tegemist esimese NATO liikmesriigi välja pakutud tervikliku sõjaplaaniga Ukraina sõja võitmiseks, mis sisaldab vahelduseks üldistele lubadustele Ukrainat ükskõik kui kaua toetada ka konkreetseid ajalisi ja rahalisi mõõtmeid ning Ukraina sõjast väljumise teekaarti.

Kokkuvõtlikult on Eesti välja pakutud Venemaa alistamise kaval kolm elementi: esiteks Vene vägede ja seega ka majanduse kurnamise jätkamine rinnetel ja majandussõjas, teiseks lääne ja Ukraina sõjalise võime ja tööstusbaasi reformide läbiviimine 2024. aastal, et võimaldada kolmandasse faasi liikumist ehk otsustav vastupealetung 2025. aastal.

Igal plaanil on nõrgad kohad, Eesti plaani nõrk koht on 2024. aasta. Vene vägede ulatuslik kurnamine ja samaaegne Ukraina vägede regenereerimine võib nõuda veelgi suuremaid ressursse, kui Eesti kaitseministeeriumi sõjaplaanis.

Ukraina strateegilisse kaitsesse taandumine, mis on toppama jäänud abi tõttu juba mõnevõrra paratamatu, annab hõlpu ka venelastele. Nn Surovikini kaitseliini said venelased ehitada osaliselt ka sellepärast, et lääs viivitas varustuse andmisega ning tekkis lahingupaus. Kaitseministeeriumi kava käsitleb ka üsna ettevaatlikult Vene külmutatud varade Ukrainale loovutamise küsimust, ilmselt ei tahetud Eesti sõjaplaani lugejaid lääne pealinnades ärritada millegagi, mis hetkel kulisside taga tundub pigem ebarealistliku arenguna.

Eesti kirjeldatud võidustrateegia kohaselt saab käimasoleva sõja võita järgmise kolme aasta jooksul või ka kiiremini. Selleks tuleb Ramsteini koalitsiooni kuuluvatel riikidel Eesti eeskujul igal aastal eraldada 0,25 protsenti oma kollektiivsest SKP-st suunamine Ukraina sõjaliseks abiks. See tähendaks kokku rahaliselt 120 miljardit eurot aastas, mis on sarnane Ameerika Ühendriikide kulutustega Afganistani sõja rahastamiseks igal aastal kahekümne aasta jooksul, seega mitte midagi enneolematut.

Seni, kuni Venemaa panustab Ukrainas sõdimisse kaks korda rohkem ressurssi kui Ramsteini koalitsioon, on Moskval põhjust uskuda seda, et lääs tahabki Ukraina võitu kaks korda vähem kui Putin. Venelased usuvad ikka veel, et neil on reaalne šanss võita, arvutused paberil kinnitavad seda.

Kahanevate reservide tingimustes muutub arvutusoskus Putini jaoks üha strateegilisema tähtsusega võimeks. Putin käis küll hiljuti eelvõiduparaadil Araabia Ühendemiraatides, aga see sai võimalikuks ainult tänu sellele, et naftašeigidki oskavad arvutada ja sõjas on arvudel suurem tähtsus, kui esialgu välja paistab.

Lääne kaitsetööstusbaasi suurendamise vajadus on Ukraina sõja ajal samuti halastamatult ilmsiks saanud nii meile kui vastasele, puudujäägid on täna nii suured, et nende lahendamata jätmine oleks Euroopa julgeolekule risk ka ilma Ukraina sõjata. Varem lihtsalt varjati seda.

Erakordselt avameelses strateegiapaberis ütleb Eesti kaitseministeerium, et paljude liitlaste laod on Ukrainale saadetud abi tõttu jäänud tühjaks ning et varusid pole taastatud. Sellisesse olukorda on lääne viinud süsteemne sõjalise kaitse alarahastamine.

2014. aastal jäeti "Ukraina äratuskell" kuulmata, aga kui toona oleksid NATO liikmesriigid täitnud oma lubaduse kaitsekulu tõstmiseks kokkulepitud kahe protsendi tasemele, oleks nüüdseks NATO kaitsesse investeeritud 920 miljardit eurot rohkem kui tegelikkuses investeeriti. Praegugi täidab vaid kolmandik NATO riike kahe protsendi miinimumi nõuet.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: