Lõppev aasta ei ole kahjuks rahu ja stabiilsust maailma juurde toonud. Hoopis vastupidi - sõda Ukrainas kestab suurte kaotustega edasi ja edenemist ei ole kummalgi poolel. Lääne suurriikides vaieldakse Ukrainale antava sõjalise abi suuruste ja detailide üle. Meediaväljaannetes, vähemalt Läänes on juba suurem tähelepanu Iisraeli ja Hamasi vahel toimuvale ja Ukrainas toimuv on vajunud tahaplaanile vaatamata ligi kaks aastat kestnud igapäevastele õudustele Vene armee poolt. President Ilves, miks lääneriigid ei ole suutnud Venemaad paika panna? Või oleme olnud liiga optimistlikud, sest suur osa maailma riike ei tauni Putini Venemaa käitumist?

Tõsi, suur osa maailmast ei tauni, aga see osa maailmast, mida me võiksime klassifitseerida kui liberaaldemokraatlikud ehk siis lääneriigid, on seda tauninud. Aga see on jäänud ka suuresti taunimise tasemele.

Minu kõhutunne ütleb, et nagu aastail 1988-1991, kui oli käimas Ida-Euroopa vabanemine, siis kardeti ka väga, et äkki Nõukogude Liit variseb kokku ja mida siis teha. Ja praegu valitseb samasugune hirm, et äkki Venemaa kaotab ja mida me siis teeme? Ja see ilmselt kaalub üle kogu seda teist tunnetust, et me peame aitama neid.

Või kuidas muidu seletada seda, et Scholz, Biden ja Macron kõik teavad väga hästi, mida Venemaa teeb Ukraina territooriumil. Mida nad on vallutanud, need õudused, mis ikka ja jälle tulevad. Nägin jälle fotot, kuidas lasti maha Ukraina sõjavange. Nad teavad täpselt, mis seal juhtub, aga see kartus, et oi-oi-oi äkki Venemaa kaotab ja mida me siis teeme, kaalub üle.

Ja nagu ma ütlesin, me oleme seda ise näinud ja ise tundnud omal nahal. Kui frustreeritud me olime, kui ei tahetud Balti riike tunnustada. Või kui just vahetult enne augustiputši oli tolleaegne USA president Ukrainas ja hoiatas ukrainlasi selle eest, et nad ei tegeleks enesetapuliku natsionalismiga, mis oli mingi koodsõna, mis pidid tähendama, et Ukraina tahaks olla iseseisev riik. See oli kui palju? 25 või 23 aastat tagasi.

See sõda on tekitanud ka küsimuse, kuidas ikkagi Vene inimeste, Vene rahva meelsust muuta? Jah, on märkimisväärne hulk teisitimõtlejaid, aga keda surutakse julmalt maha.

Ma ei ütleks, et eriti märkimisväärne hulk. Aga jah...

Aga valdav osa lausa jumaldab endiselt Putinit. Kõikide nende aastate järel. Tuletame meelde Tšetšeenia sõjad, kõiksugu pantvangidraamad. Kohe presidendi ameti alguses, Kurski allveelaevakatastroof, Navalnõi meeskonna paljastused hiiglaslikust korruptsioonist. See kõik ei lähe paljudele venelastele korda, sest deržaava on tähtsam.  

Kui sul ei ole vaba meediat, siis mida siis oodata? Kui tuleb ainult üks sõnum ja lüüakse ühte väravasse, siis see eeldab juba päris võimekat isemõtlemist. Kui ma vaatan, kuidas see ühte väravasse löömine ka Eesti meedia poolt praeguse valitsuse pihta on viinud selleni, et valitsus on väga ebapopulaarne. Ja kui lõpuks see kestab piisavalt kaua, siis Eesti rahvas isegi vaatamata sellele, et meil on vaba meedia, arvab, et valitsus on kohutav. Kui sa näed, et inimesed tõsiselt arutavad, miks see peaminister lendab eralennukiga, siis ma ei tea, kas me ikka oleme küpsed riik olla või mitte?

Kas sõjahirm on hakanud meist kaduma ja me oleme harjunud sõjaga seal, mis tegelikult ei ole ju kaugel meist?

Mulle tundub, et inimesed ei vii kokku neid kahte asja - automaksu ja seda, et meie kõrval on riik, kust sa võid kogu aeg kuulda, vaadata või lugeda intervjuusid, kus räägitakse, et me pommitame Varssavit, me võtame üle Balti riigid, me hävitame Berliini ja nii edasi. Noh, ma ei tea, ilmselt ei avalda see mõju.

Te olete oma aastalõpu pikkades intervjuudes rõhutanud, et Joe Biden võib vabalt olla viimane transatlantiline president. Mis saab siis, kui tema asemele tuleb mees või naine, kes mõtleb hoopis teisiti? Millised tulevikuprognoosid on, kui Ameerika suunalt tuleks väga negatiivseid lahendusi.

Ma ei ütle, et negatiivseid. Ma lihtsalt arvan, et Euroopasse hakatakse suhtuma samamoodi nagu näiteks Austraaliasse. No ta on seal ja see on väga tore, et nad on seal. Et nad on nagu meie demokraatlikud jne, aga samal ajal USA vaatevinklist on Austraalia väga kaugel.

Euroopa on olnud tänu poliitilise juhtkonna viimase 80 aasta pikkusele kogemusele USA-le väga lähedane. Enne Teist maailmasõda, ja siin tasub lugeda Robert Kagani viimast raamatut, kus ta räägib USA välispoliitikast kuni Teise maailmasõjani. USA oli üsnagi isolatsionistlik ja ei tahetud Euroopa probleemidega tegeleda. Nüüd pärast 80 aastat ühesugust poliitikat on ilmselt pendel liikunud tagasi teise suunda. Mis see Euroopa on? See mingi koht seal.

Nii et see ei ole negatiivne, see on lihtsalt... Ma usun, et USA üldsus muutub aina rohkem ükskõikseks Euroopa osas. Et see ei ole enam selline koht, kus huvi on põlev ja kirglik. Pigem me tegeleme nendega, aga võibolla mitte. See on valdav suhtumine peale tuleva põlvkonna või põlvkondade osas, et neil puudub isiklik kokkupuude Euroopaga.

Aga mida meie siis Euroopas siin sel juhul peame siis tegema? Kas kuidagi enda olemasolu Ameerikale kogu aeg meelde tuletama. Või lootma kellelegi teisele?

No minu n-ö kolmas tee oleks ise enda peale loota ja panustada omaenda julgeolekusse. Ma usun, et meil ei ole vaja suurt muretseda selle üle, et äkki tahame olla Venemaa liitlased. Kui välja arvata üksikud radikaalsemad erakonnad Euroopas vasakul ja paremal, ka meil muide, siis ma ei usu, et see oleks mingi oht. Küll aga see üldine lähenemine, et meil on olnud 30 aastat rahudividendi ja valitsused on 30 aastaga ära harjunud sellega, et kulutatakse mingi üks protsenti SKT-st kaitsele. Ja paljudes kohtades arvatakse, et ka sedagi on liiga palju. Isegi, kui meil on oma tagaõues brutaalne genotsiidililine sõda. Aga ikka ei taheta midagi eriti teha.

Uuest aastast tõuseb meil käibemaks 10 protsenti, 2025. aastast ka tulumaks. Aga kriitikud ütlevad, et inimeste toimetulek halveneb, eriti just vaesematel inimestel. Ettevõtjad kurdavad, et Vene piiri ääres on niigi keeruline rahvusvahelist äri teha, aga kui riik ka veel juurde lisab, siis ei suuda konkurentsis püsida. Kas me peamegi siis julgeoleku nimel oma heaolus järeleandmisi tegema?

No mis on alternatiiv? Põgeneda Rootsi või?

Me oleme selle korra läbi teinud, kus me arvasime, et see, mis toimub meie ümber, meid ei puuduta. Ja me teame, mis tulemus oli. Seega ma arvan, et me peaksime mõistma, et selline õnnelik olukord, kus me saime mõnusalt ajada äri Venemaaga ja teha mitte eriti agressiivse Venemaa kõrval vabalt neid investeeringuid...

Mida me siis teeme, kui meie kõrval on naaber, kes püstitab meie piiri äärde plakati, kus on karu ja ütleb, et Venemaa on piiritu. Kas on siis Eesti valitsuse süü, et me tõstame kaitsekulutusi või kas on Eesti valitsuse süü, et välisinvestor ei taha siia tulla? No sorry, see hala on üle mõistuse, ma ütlen, kohati.

Te olete üks väheseid viimasel ajal kõlanud hääli, kes julgeb öelda, et Kaja Kallas on olnud üle aegade Eesti parimaid peaministreid.

Välispoliitikas. Ma ei hakka arutama siin, mida ta teeb sisepoliitiliselt, sest see on ei ole minu koht. Kui vaadata välispoliitiliselt, siis ei ole nii mõjukat inimest ühegi Kesk- ja Ida-Euroopa riigi seas. Intellektuaalselt ei ole kedagi hetkel Euroopas, kes oleks tema temaga võrdne. Need võivad olla suuremad riigid, aga kui ma vaatan, mida palju suuremate riikide valitsusjuhid ütlevad, siis intellektuaalselt on ta nendest üle. Oma ajalooliste teadmiste ja oma väga mõjuva jutuga.

Ta on Eesti parimaid välispoliitikud, aga ta on kindlasti ka Kesk- ja Ida-Euroopa mõjukamaid. Noh, uued tulevad peale, mul on isiklikult suured lootused, et Radek Sikorski naasmine välisministri kohale toob teatud muudatusi.

Tuletagem meelde, et kui Prantsusmaa ja Saksamaa Merkeli ja Macroni näol aastal 2020-2021 teatasid, et nüüd nemad lähevad ja teevad Euroopa Liidu ja Putini vahelise kohtumise. Ja mida teatati ausalt paraku läbi Financial Timesi lekke, et see oli Kaja Kallas, kes kes torpedeeris seda ja teised Ida-Euroopa riigid ei julenud seda teha.

Nii et sa ei pea olema suur Reformierakonna pooldaja ega valija, et tunnistada, et meil on välispoliitiliselt ja julgeolekupoliitiliselt üks väga andekas peaminister. Ja kui ma näen, et inimesed üks päev kommenteerivad BSH-d ja järgmisel päeval ütlevad, et kuidas ta (Kaja Kallas - toim) julges seista koos 50 muu riigijuhiga samal tribüünil, kus on Lukašenka, siis palun lubage mul kahelda nende inimeste välis- ja julgeolekupoliitika tundmise pädevuses.

Lõpetuseks vaatame ka ettepoole. 2024. aasta tuleb jätkuvalt keeruline. Lääne abi Ukrainale on väga oluline. USA-s toimuvad valimised. Aga mis on veel väga tähtis, millel soovitate tähelepanu hoida?

On veel ühed valimised meie naaberriigis. Mitte et ma eriti kahtleks tulemuses, aga seoses nende valimistega võiks igasugused arengud aset leida.

Aga põhiküsimuseks siiski saavad olema USA presidendivalimised. Siin on kaks väga selgelt eristavat suunda, kui viisakalt öelda. Kui Joe Biden võidab, siis võime vähemalt olla kindlad, et selline leebe, aga ikka meile enamasti meelepärane poliitika jätkab. Ja kui kui Donald Trump võidab, siis me võime näha hoopis väga suuri muudatusi kogu USA olemuses. Nii sise- kui ka välispoliitiliselt.