X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mait Palts: regulatsioonide lõksus ehk Kui liigne kontroll on takistuseks

Mait Palts
Mait Palts Autor/allikas: Triin Maasik

Eesti on takerdumas bürokraatiamasinasse, mis seadusloome "efektiivsuse" huvides on asunud looma aina rohkem regulatsioone, mis ei ole meie majanduse arengu huvides. Regulatsioone võetakse üle karmimalt, kui seda tehakse teistes EL-i liikmesriikides, ning tundub puuduvat ka julgus vastu vaidlemiseks, kirjutab Mait Palts.

Kui riigikogus esitatakse ühele eelnõule 3000 muudatusettepanekut, siis nimetatakse seda obstruktsiooniks. Kui ettevõtjad, kelle töö ei ole seadusi menetleda, peavad aastas reageerima hoomamatule hulgale seadusloomele, siis kuidas peaksime seda nimetama?

Praegu näeme eelneva tõttu selgelt, kuidas õhuke, konkurentsivõimeline ning eelnevalt paremale tulevikule suunatud Eesti on takerdumas bürokraatiamasinasse, mis seadusloome "efektiivsuse" huvides on asunud eirama huvigruppe ning looma aina rohkem regulatsioone, mis ei ole meie majanduse arengu huvides.

Eelmisel aastal pidi ainuüksi Eesti Kaubandus-Tööstuskoda pöörduma ministeeriumide, riigikogu ning teiste riigiasutuste poole 198 kirjaliku arvamusega eelnõude, väljatöötamiskavatsuste, tegevuskavade ja muude dokumentide kohta, sest hindasime ca 200 eelnõu ja seaduse mõju ettevõtjatele piisavalt suureks ning kriitiliseks, et sekkuda. Need olid vaid umbes 200 suurima mõjuga muutujat, mis ei sisalda endas väiksemaid, kuid ka olulise mõjuga otsuseid ning eelnõusid kitsamates valdkondades, näiteks põllumajanduses, infotehnoloogias, elektroonikatööstuses või teistel aladel.

Võrdluseks olgu välja toodud, et 2017. aastal saatis koda välja vaid 110 kirjalikku arvamust, sest seadusloomet oli lihtsalt vähem ning kahjuks ei ole meil võimalik samavõrra suurendada inimeste hulka, kes seda kõike läbi peavad töötama.

Kohalike omavalitsuste regulatsioonid on praktiliselt täiesti meie pildist väljas, sest nende monitoorimine eeldaks juba oluliselt suuremat võimekust. See on tohutu hulk õigusloomet ainult ettevõtlusvaldkonna vaatest.

Kui üks keskmise suurusega ettevõte, kus on seitse töötajat, saab keerulises majandusolukorras veel oma põhitööga kuidagi hakkama, palgad ja maksud makstud, siis loota, et nad jõuaksid kogu regulatiivse keskkonnaga ennast pidevalt kursis hoida, on selge enesepetmine. Jõukaks ei saa reguleerimise ega maksustamisega. Mõlema kasvul on majandusele ja ettevõtlusaktiivsusele negatiivne mõju.

1. jaanuaril 2024 jõustus ligi 300 õigusakti, millest 19 olid suure mõjuga ettevõtjatele. Nii vaadates on seadusloome nimetamine hoomamatuks liialdus. Aga kui hindame, palju tehakse ühe eelnõuga tööd, tihti ka täiesti mõttetult ning aastaid ilma tulemusteta – kui me ei loe tulemuseks seda, et huvigrupid saadavad kümneid, kui mitte sadu arvamusi ja ettepanekuid, et loodavad seadused muutuksid rohkem reaalset elu arvestavaks –, siis ei ole tõenäoliselt olemas paremat sõna meie bürokraatiamasina kirjeldamiseks.

On loogiline, et igal aastal loome uusi ning muudame vanu seadusi, sest keskkond meie ümber on pidevas muutumises ning paigal ei saa seista. Kuidas aga seletada olukorda, kus seadusandlus, mida ettevõtjad on pikalt soovinud, et muuta kuluefektiivsemaks nii riigimasina kui ka enda tööd ja tagada ühiskonna parem toimimine, ei ole osa aktiivsest seadusloomest?

Lausa vastupidi, sellistest asjadest hoitakse kaarega eemale ning eelistatakse uute regulatsioonide loomist, mille mõju on aina tihemini kaardistamata ja hindamata. Enam ei ole haruldane seegi, et algne põhjus, miks regulatsioone üldse looma hakati, on menetlemise lõppfaasides meelest läinud ning jõustumisel ei tea keegi, miks ja kellele seadust vaja on.

Näiteks kui kohtutäitur saadab võlgniku tööandjale töötasu arestimise akti, siis kaasneb sellega tööandjale mitmeid kohustusi ja kulusid. Tööandja peab muu hulgas arvutama, kui suur osa töötaja töötasust tuleb kinni pidada ning lisaks peab tööandja tegema ülekande kohtutäituri(te) arvelduskonto(de)le. Arestimisakti täitmisega seotud toimingutega kaasnevaid kulusid tööandjatele ei hüvitata.

Seega osutavad tööandjad kohtutäituritele sisuliselt tasuta võla sissenõudmise teenust. Ettevõtjad on soovinud juba pea pool kümnendit seaduse muutmist, et täiturid arestiksid vajalikud summad võlgniku kontolt ise.

Teine näide. Töötervishoid on teema, mis puudutab kõiki ning mille kvaliteetne tagamine aitab kaasa rahvastiku tervisele, kuid ometi ei ole muudetud seadusi nii, et tööandjal oleks võimalik teatud juhtudel saata oma töötaja tervisekontrolli läbima ka töötaja perearsti juurde. Sellisel juhul ei peaks tööandja kasutama iga kord töötervishoiuarsti teenust, vaid ainult keerukamatel juhtudel.

Tervisekontrolli läbimine perearsti juures on töötajalegi mõistlikum ja mugavam, kuna perearstid on töötervishoiuarstidega võrreldes kättesaadavamad. See on oluline eriti just maapiirkondades. Lisaks külastatakse perearsti seoses igapäevaste terviseprobleemidega, mistõttu oleks töötaja jaoks otstarbekam sooritada kontroll oma perearsti juures ilma, et peaks spetsiaalselt veel töötervishoiuarsti vastuvõtule minema, kui seda vaja pole. 

Täielikult ei saa süüdistada ka meie otsustajaid ning ametkondi, sest see oleks ebaaus, kuna arvestatav osa uuest seadusloomest tuleb Euroopa Liidult. Umbes neljandik ettevõtlusorganisatsioonide arvamustest möödunud aastal on seotud Euroopa Liidu seadusandlusega.

Ebaaus on aga ka lähenemine, mis on võetud nende regulatsioonide ülevõtmisel. Regulatsioone võetakse järjepanu üle karmimalt, kui seda tehakse teistes liikmesriikides, ning tundub puuduvat ka julgus vastu vaidlemiseks, et meile ei sobi absoluutselt kõik, mida soovivad suurriigid peamiselt enda ettevõtete ning majanduse kaitseks.

Mida siis veel teha? Üks tõenäoliselt efektiivseimaid lahendusi oleks ametnike arvu vähendamine, sest vähem ajalist ressurssi sunnib keskenduma ainult hädavajalikule seadusloomele ning nii jääb rohkem aega ka sisendile, kuna huvigrupid on väga head reaalse olukorra ning vajalike lahenduste kirjeldamisel. Mine tea, äkki jääb ka raha riigieelarvesse rohkem.

Samuti võiks Eesti võtta eestkõneleja rolli ja vähemalt üritada piirata bürokraatia kasvu Brüsseliski. Sageli on komisjoni algatatud teemade puhul keeruline, et mitte öelda võimatu, leida liikmesriiki, mis tõstaks käe ja ütleks, et asja taga on just nende soov ja ettevõtjate mured. Loogiliselt võttes ei tohiks aga tekkida selliseid regulatsioone ega algatusi, mille puhul pole vähemalt ühe selgelt tuvastatava liikmesriigi konkreetset huvi.

Kui seda ei saa, siis kaasakem rohkem huvigruppe ning eksperte, analüüsigem põhjalikult õigusaktide mõjusid, ärgem rutakem kohe õigusakte muutma, võib-olla leidub ka teisi lahendusi, näiteks teadlikkuse tõstmine, järelevalve tõhustamine või ka õigusakti tõlgenduse muutmine. Ning alles viimases hädas muutkem seadusi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: