X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Alar Karis: oleme vabaduse piiririik, aga meist ei saa rinderiiki

Foto: ERR

Riiki ei kaitse ega hoia üksnes relvad, vaid eelkõige inimesed, see on lihtne mõte. Selle tõlge on aga keerulisem, sest paneb kaitsetahte sõltuma suhetest riigi ja kodaniku vahel ning tõstab ülioluliseks vastastikuse austuse. Oluline õpetus kõigile, kes riigiasju ajavad, ütles president Alar Karis uusaastatervituses.

Me oleme teel, oleme alati teel. Ja eks see meie minek ole paul-eerik-rummolikult selline, et läheme läbi mere, mis tõuseb me vastu tige ning toeks ei vaja me muud kui üksteise selged õlad ja ühised rõõmsad võlad.

Selja taha vaadates ja öeldes: "Hüvasti, 2023!" kutsun ma iga inimest, kelle kodu on Eestis, nägema selles möödunud aastas ka midagi head, rõõmustavat, julgustavat.

Mind teeb rõõmsaks, et pojapoeg läks gümnaasiumisse. Keegi tunneb heameelt, et laps alustas lasteaias. Kolmas on õnnelik, et tema äril hakkas jälle hästi minema. Neljas on uhke, et poeg tõusis ajateenistuses nooremseersandiks ja võib nüüd reamehest isale käsklusi jagada. Ja paljud on rõõmsad, et just kellelgi teisel läheb hästi.

Rohkem kui üks miljon ja kolmsada tuhat rõõmuhetke on meie lõppevas aastas kindlasti. Ei ole nii, et kõik on valesti ja halvasti, isegi kui näib, et oli hoolimatuse ja ebaviisakuse aasta ning tundub, et vale tõuseb ja hea vajub. Lõpuks tõuseb ikka tõde ja halb vajub.

Tõsi, meie oleme nõudlikud, sageli nõudlikumad teiste kui iseenda vastu. Ärge võtke seda vana-aasta lõpu etteheitena, vaid inimloomuse meenutamisena.

Poliitilised nääklemised ja ärapanemised tekitavad tüdimust, nõutust, pahameelt. Mitte ainult minus. See kõik pole nõnda, nagu soovime oma parlamenti või valitsuse ja seadusandja suhteid näha. Inimlik pale hajub ja demokraatia ahmib õhku. Tekib tupiktee tunne. Ent praegune poliitiline seis pole lõppjaam. Ja Eesti ei tohi kunagi muutuda tupikteeks.

Lõppeva aasta paljudel kohtumistel ja vestlustel nagu ka loetud arvamustes olen näinud inimeste ebakindlust, nõutust. Venemaa sõda Ukraina vastu ning konfliktid Euroopa lähedal ja kaugemal, majanduse kidumine Eestis ja meie majanduspartnerite kehv seis, toimetulekumured paljudes peredes, kisklev ühiskondlik foon, valitsejate heitlikud sõnumid. See kõik teeb paljud Eesti inimesed murelikuks.

Oleme vabaduse piiririik, aga meist ei saa rinderiiki. Meie vastased, kuitahes meeletud, ei söanda rünnata NATO territooriumi. Sest nad teavad, et me lööme tugevamalt vastu. See meie tegelik valmisolek, meie kõigi ühine panus, muudabki Eesti turvaliseks paigaks. Niisiis on minu sõnum lihtne: ärme mõtle ega räägi ennast ise nõrgemaks, kui me oleme.

Kuid küsigem nüüd vahele, kas julgeolek on ainult õppinud mehed ja head relvad või ka näiteks tugevad ja kaasaegsed elektriühendused, mida lumi ei võta ja puud ei murra?

Riiki ei kaitse ega hoia üksnes relvad, vaid eelkõige inimesed, on lihtne mõte. Selle tõlge on aga keerulisem, sest paneb kaitsetahte sõltuma suhetest riigi ja kodaniku vahel ning tõstab ülioluliseks vastastikuse austuse. Oluline õpetus kõigile, kes riigiasju ajavad.

Kindel riigikaitse, vastutustundlik välispoliitika ja omavaheline usaldus annavad Eestile riigina tugevuse. Lihtne on solvata, keeruline lepituseni jõuda. Kodus ja kaugemale vaadates. Liitlasruumi hoidmine ja kasvatamine nõuab teiste suhtes tähelepanelikkust ja ettenägevat pilku.

Rohkem eneseusku meile kõigile on kindlasti üks minu soov tulevikult. Ent samas oleme aeg-ajalt kuulnud etteheiteid, et Eestil ei ole enam eesmärki. On ikka – lisaks meie keele ja kultuuri kestmisele olla riik, kus on hea ning turvaline elada. Riik, mis on oma inimeste jaoks. See nõuab tarkust valitsejatelt ja ka valijatelt.

Meie siht ei pea olema jõuda edetabelites kõrgele kohale. Eesti kui terve riik, targa rahvaga nii vaimselt kui ka füüsiliselt terve, seegi on ilus ja saavutatav eesmärk, sinna liikumine aga pikk teel olemine. Kui meie inimesed seda teed käia tahavad.

Ja öeldes "meie inimesed", ei unusta ma mitte kedagi. Nagu minu seekordsel pühadekaardil, kus keegi ei jää kõrvale ega tunne end kasutuna ja kus tulevik on olevikust parem. Siit veel üks soov: palun, hoolime oma lähedastest ja iseendast. Ärme tee haiget teistele ega liiga enesele.

Üksteise õlad ja ühised võlad... Ja hoiame ühte kui mesilaspere... Nagu noorte laulu- ja tantsupeo kõige tumedama vihmasaju lõppu oodates. Kui tõuseb ka kõuepilv ülesse, kas kodus või võõral maal, me hoiame ikka ühte.

Head uut aastat meile kõigile!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: