X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Palm: diviis lubab Eestil vaenlast rünnata sadade kilomeetrite kauguselt

Kindralmajor Veiko-Vello Palm.
Kindralmajor Veiko-Vello Palm. Autor/allikas: Kaitseministeerium

Aasta aega tegutsenud Eesti 1. diviis on toonud hüppe Eesti kaitsevõimes, ütles intervjuus ERR-ile enne aastavahetust diviisiülem kindralmajor Veiko-Vello Palm. Lõpueksam ootab aga veel märtsis ees ning Venemaa ohtu hoiab tagasi vaid ukrainlaste visa vastupanu. Käes on taasiseseisvunud Eesti jaoks kõige ohtlikum hetk, hoiatab kindralmajor.

Kui vaadata, mis on aastaga muutunud selles, kui valmis on Eesti ennast kaitsma, siis suurim muutus on see, et küll tunamulluse aasta lõpus, aga me oleme loomas diviisi ja sellega ka päris kaugel. Kas te saate tavalisele inimesele selgitada, mis see diviis tegelikult üldse on? Miks ta meile tähtis on?

Diviis tõstab maaväe võitlusvõime järgmisele tasemele ja seda ongi väga raske kuidagi lihtsamalt seletada. Diviis juhib maaväe lahingutegevust üle terve Eesti, aga ta ka koondab, joondab teiste väeliikide, teiste eriliste üksuste võimeid. Näiteks, kui õhuväe lennukid tahavad anda tuletoetust maaväele, siis on just diviis see, kes ühelt poolt ütleb, kuhu seda täpselt vaja on, aga teisalt hävitab oma suurtükitulega vastase õhutõrjevahendid selleks, et lennukid üleüldse õigesse kohta kohale tuleksid.

Või siis ütleb diviis seda, millal ja milliseid küberefekte on vaja, et vastase osa üksuste liikumist aeglustada selleks, et jälle neid suurtükitulega täpsemini tabada. Nii et diviis on üksus, mis koondab, joondab teiste väeliikide võimeid, aga eelkõige kaitseb tervet Eestit maaväe poole pealt. See on üks suur osa.

Teine, mida diviis teeb, on see, et ta võimaldab Eesti jõuametkondadel ja Eesti sõjaväel ühiselt Eesti riiki kaitsta. Diviisi koosseisus olevad maakaitseringkonnad teevad tihedalt koostööd politsei- ja piirivalveameti ja päästeametiga. Viimati testisime me seda koostöövõimet novembris õppusel Decisive Lancer ja see tuli suurepäraselt välja. Väga hästi saime hakkama ja oleme täiesti kindlad, et seda koostööd jätkame ka edaspidi.

Kolmas suur asi, mida diviis teeb, on see, et ta toob liitlased maale. Ta loob liitlaste jaoks plug&play keskkonna. Juhul, kui meil peaks tekkima kriis või lausa sõda, siis nad leiavad endale pesa, koha, ja teavad täpselt, mida nad lahingus tegema peavad.

Nii et need kolm asja kokku – eri domeenide mõju – õhk, meri, küber –, kogu Eesti riigi kaitsmine ja mitmepoolse koostöö organiseerimine, ja kolmandaks liitlaste mõju ja võime.

Kas võiks öelda ka, et me oleme ostnud või ostame päris uusi võimsaid relvi, millega oleks brigaadil raskem tegutseda? Diviisi jaoks on need samas vajalikud, ta saab nendega hakkama. Kas osaliselt on ka nii, et nende uute võimsate relvade kasutamiseks ongi meil diviisi vaja?

Nii on. Maaväes on iga üksuse suurusega seotud päris konkreetselt tema mõjuala, kui suurelt ta lahinguvälja mõjutab. Kui jagu mõjutab lahinguvälja võib-olla sadade meetrite ulatuses ja kompanii (100–150 inimest) mõjutab sadade meetrite ja võib-olla mõne kilomeetri ulatuses, siis brigaad võib rääkida juba kilomeetritest ja kümnetest kilomeetritest. Nii palju on tal vahendeid, et endale pilti ette toota. Ta saab aru, kus vastased liiguvad ja need on ka need vahendid, millega ta vastast mõjutab.

Diviis tegutseb juba kümnete, võib-olla isegi sadade kilomeetrite ulatuses. Kindlasti selles, et võidelda efektiivset sõjaväelahingut nende vastaste üksustega, kes ei ole veel meile lähedale jõudnud ja veel ei mõjuta meie üksuste tegevust nagu näiteks suurtükiväeüksused, siis selle jaoks diviis loodigi. Tema lahinguvälja põhieesmärk on just süvalahingu pidamine maaväe mõttes. Ta peab süvalahingut, ta toetab oma lähilahinguüksuseid ehk brigaade ja maakaitseringkondasid ja ta katab ka tagala vastase võimaliku tegevuse eest.

Hiljuti tähistas diviis esimest sünnipäeva või kas ikka on nii? Tegelikult on see vist jätk kunagisele üksusele. Kas Eesti diviisil on ka ajalooline taust, kaua me selle kallal juba töötanud oleme? Põhimõtteliselt võiks küsida, kes te olete, 1. diviis?

Meie 1. Eesti diviis on praegu saanud just aastaseks, aga meil on 106-aastane ajalugu. Meie eelkäija 1. Eesti jalaväediviis loodi Tsaari-Venemaa sõjaväe kooseisus Esimese maailmasõja ajal detsembris 1917. Selle eesmärk oligi koondada kõik Eesti rahvusväeosad selleks, et paremini tsaaririiki kaitsta. See oli selle loomise mõte, aga loomulikult Eesti rahvuslike ringkondade jaoks oli selge, et me teeme oma sõjaväge ja see on see idu, millega kaitsta oma iseseisvust kunagi tulevikus.

See diviis saadeti laiali Saksa okupatsiooniajaga. 1918, Vabadussõja ajal loodi uuesti juba Eesti esimene diviis. Siis neid diviise loodi ka rohkem, sest rinne läks väga suureks ja selle aja diviisid ei olnud nii võimekad. Kui meid 1940 okupeeriti, siis saadeti kogu Eesti sõjavägi laiali, inkorporeeriti nõukogude sõjaväe sisse ja meil oli ajaloos 80-aastane paus. Eelmisel aastal otsustas vabariigi valitsus, et nüüd on aeg jälle viia meie maavägi ja meie kaitsevägi uuele tasandile ja diviis taasloodi.

Tegelikult, kui vaadata näiteks Ameerika Ühendriikide maaväge, siis umbes nii vanad on ka nende diviisid ehk siis need loodi Esimese maailmasõja ajal. Enne seda ei olnud nendel ka vajadust, nii et see 106 aastat on väga väärikas ajalugu.

Teistpidi vaadates me oleme ainult aastane. Selle aastaga, tõsi küll, on tehtud väga palju, kuigi diviis ei ole veel valmis. Diviis ei ole valmis samas mõttes nagu Tallinna linn ei ole valmis, aga ometi inimesed elavad sees ja linn toimib. Kõik tundub korras olevat.

Täpselt samamoodi loodi meid ka selliselt, et me juba esimesel päeval oleksime võimelised kaitsma Eesti riiki. Meid ei loodud loomulikult tühja koha pealt, vaid Eesti diviis loodi Eesti kaitseväe reorganiseerimise või ümberstruktureerimise kaudu ja me saame iga päevaga järjest paremaks. Aga me oleme ka juba nüüd valmis.

Me ei ole veel lõplikult valmis, aga loodetavasti me ei saa ka kunagi lõplikult valmis, sest sellel hetkel, kui sa ütled, et oled lõplikult valmis, võib sind ajaloo prügikasti kanda.

Et kui Eesti peaks ennast praegu kaitsma, siis teeks seda diviis, mitte brigaadid eraldi?

Loomulikult hakkaks Eestit kaitsma diviis, millele alluksid nii maakaitseringkonnad kui ka brigaadid.

Kas te saate kirjeldada, mida kõike te selle aastaga teinud olete? Ma saan aru, et on moodustatud staap, olete ameeriklastega koos harjutanud ning ootab ees ka lõpueksamiga sarnane sertifitseerimine. Mida olete aastaga teinud, et diviisi ehitada?

Me oleme tõesti loonud diviisi staabi. Staap on praktiliselt täielikult mehitatud, seal töötab koos välismaalastega pea 100 inimest ja see ongi enam-vähem see siht, kus diviisi staap olema peab. Sõja ajal või kriisi ajal saab diviisi staap suuremaks, me saame endale lisainimesi, kes tulevad näiteks kaitseväe akadeemiast, reservohvitseride seast, Kaitseliidu peastaabist ja kaitseväe peastaabist. Eriti kiidan just reservohvitsere, nemad on olnud äärmiselt aktiivsed, tublid.

Kuidas me seda diviisi staapi oleme siis nii-öelda töös hoidnud? Esiteks me oleme kogu ülejäänud kaitseväele, maaväele selgitanud, mis nüüd hakkab teistmoodi toimima, kuidas diviis sõda peab. Me oleme korraldanud seminare, kirjutanud oma juhendmaterjale ka oma diviisi staabi jaoks, et kuidas me tegelikult võitleme. Mille poolest on tänane päev erinev eilsest päevast.

Me oleme teinud ka väga palju õppuseid. Oma riiklikest Eesti-sisestest õppustest tasub nimetada selle aasta Kevadtormi, mida diviisi staap suuresti juhtis ja sügisel toiminud õppust Decisive Lancer, mida juba mainisin. Maakaitseringkonnad koos politsei- ja piirivalveameti ning päästeametiga õppisid.

Me oleme liitunud Ameerika maaväe enda programmiga, kus Ameerika maavägi õpetab perioodiliselt välja või värskendab oma korpusi. Korpus on üksus, kuhu kuulub mitu diviisi. See väljaõpe on olnud äärmiselt intensiivne ja tihe. See algas meie jaoks juba juunikuus, kus me sõitsime diviisi staabiga Saksamaale, et võtta osa ühest päris suurest simulatsioonisüsteemis toimuvast õppusest.

Augustikuus veetsime palju aega Ameerika Ühendriikides, kus me õppisime koos meie kõige lähedasema Ameerika Ühendriikide diviisiga, kes on meid väga palju aidanud – 1. jalaväediviisiga – täpselt samasuguse nimega.

Nüüd oli järjekordne õppus, kus me seekord olime juba Eestis oma juhtimissüsteemides, aga Ameerika Ühendriikide maaväe õppus toimus Ameerika Ühendriikides, Saksamaal ja Poolas. Nii et päris mitmes eri kohas. Ja me testisime muu hulgas ka meie juhtimissüsteemide kokkusobivust. Kas tõepoolest saab niimoodi olla, et me istume siin Eestis, aga virtuaalselt oleme kuskil mujal või suhtleme virtuaalselt Ameerika Ühendriikide üksustega.

Meie suurõppus tuleb nüüd märtsikuus, mida võib nimetada meie sertifitseerimisõppuseks Ameerika Ühendriikide süsteemi järgi. Selleks me hakkame juba iseseisvalt valmistuma oma pisikeste õppustega jaanuaris ja veebruaris. Saab olema väga intensiivne. Diviisi staap teab seda väga hästi, et siiamaani on olnud kiire. Nüüd läheb ainult kiiremaks.

Ma olen küsinud päris spetsiifiliselt, aga kui nüüd mõelda korra tagasi tavalise inimese vaatepunktile, kes võib-olla ei ole isegi ajateenistuses käinud, siis kuidas te kirjeldaksite seda, mis on tegelikult Eesti kaitsevõimes aastaga muutunud? Rääkisin hiljuti ka kaitseinvesteeringute keskuse peadirektoriga Eestisse  kohale jõudnud või varsti jõudvatest relvadest. Kasvõi nendest loetletutest, mis on teile kõige tähtsamad?

Lisaks sellele, et diviis tegeleb iseenda staabi väljaõppega, on loomulikult meie jaoks hästi tähtis kõik need uued võimed, mida me ostame. Kui rääkida maaväest väljapool, siis praktiliselt kõige tähtsamaks võib öelda laevatõrjeraketid Blue Spear, mis peaks lähiajal kõik kohale jõudma. Kuigi need on mereväe raketid, merevägi nendega tegutseb, laseb eelkõige laevu, siis meie oleme paljuski need, kes võimaldavad maa peal nende rakettide tegevust ja otsustavad osaliselt sihtmärke.

Maaväe enda poole pealt on, ma arvan, kõige suuremaks edulooks meile sellel aastal kohale tulnud hästi palju laskemoona, eriti suurtükiväe laskemoona. Saame olla palju enesekindlamad selles, palju meil seda jõudu üldse on vastasega sõdida.

Suurtükiväe laskemoona ei ole tulnud meile ainult tavapärast. Meie praegused iseliikuvad suurtükid lasevad tavamoonaga ehk 30-40 kilomeetri kaugusele, aga me saime erimoona, nii tankitõrje erimoona kui ka kaugemale laskvat erimoona. Nüüd me räägime juba kaugustest 70 kilomeetrit, 100 kilomeetrit. Nii kaugelt lastes sa oled vastase laskeulatusest väljas. Keskkooli või põhikooli matemaatika põhjal katad ka palju suuremat maa-ala ühe ja sama suurtükiga, sest sinu laskeulatus, ringi raadius, suureneb.

USA mitmikraketiheitjad Himars õppustel Eestis Autor/allikas: Kaitseväe Peastaap / mil.ee

Lähiajal, 2025, me peaksime kätte saama meie enda omad HIMARS-id, aga juba praegu me valmistume väga aktiivselt selleks. Siin olevate liitlaste pikamaarelvad on kõik integreeritud juba diviisi koosseisu ja me õpetame juba siin olevate Ameerika HIMARS-ite peal meie enda reservväelasi välja. Eesmärk on, et sellel hetkel, kui need HIMARS-id veerevad meil sadamas laevast välja, siis me juba oskame neid kasutada. Meil on valmis üksus, me ei pea enam siis õppima hakkama.

Sellised pikamaa tulistamise vahendid on kõige olulisemad. Diviisi loomisega me pidevalt treenime koos liitlastega võimet, et mis siis saab, kui kriis tuleb ja nendel on võimed, mida nad annavad meile kasutada. Kuidas me neid kasutame? Kas me oskame neid kasutada õigesti ja efektiivselt, kuidas lasta kümnete, sadade kilomeetrite kaugusele, kuidas leida need sihtmärgid ja nii edasi. See on kindlasti olnud suur kvalitatiivne hüpe ühe aastaga.

Me oleme kilomeetrite ja mõnekümne kilomeetri asemel suutelised rääkima juba sihtmärkidest, mis asuvad sadade kilomeetrite kaugusel. See on tegelikult oluline sellest mõttes, et kõik saavad aru, et kui me keskendume ainult sellele, mis tuleb meil üle piiri, siis me jääme mingi hetk alla. Üle piiri tuleb alati rohkem, kui meil on siin vastu panna.

Nüüd, tegutsedes just sügaval, me lõikame ära varustusteid, me teeme vastase aeglasemaks. Me killustame ära tema lahingurütmi ja põhimõtteliselt tähendab see seda, et üle piiri tuleb kas vähem inimesi või siis neid tuleb suuremate vahedega ja me saame oma lahingut paremini organiseerida.

Vist on kaitseväe suurus ka kasvanud? Rääkida võib maakaitse loomisest ja tegelikult ka sellest, et britid on kindlalt lubanud meile brigaadi. Kui me mõtleme, et meil on endal kaks brigaadi, siis nad annavad ju kolmandiku juurde. Kas kaitseväe suurus on ka kasvanud?

Märgatavalt. Meie maakaitse on saanud väga võimsaks läbi Ussisõnade projekti. Me tegime sellise tegevuse, vaadates just nimelt Ukraina sõja õppetunde. Mis nendel võib-olla jäi tegemata, eks nad ei kasvatanud ega kaasanud territoriaalkaitset piisavalt. Ausalt öeldes oli väga uhke vaadata, kui palju vabatahtlikke tuleb nende sõjaväkke selleks, et riiki kaitsta, aga teisest küljest oleks selle võinud teha ära enne sõja algust.

Ühe aastaga me kasvatasime oma maakaitse suurust umbes 10 000 pealt 20 000 peale. Kui rääkida, kuidas üldse on jaotunud sõjapidamise viis funktsionaalset kihti, siis maakaitse üheks põhiliseks ülesandeks on olukorra teadlikkuse loomine. Loomulikult seda toodavad ka diviisi luureüksused, brigaadi luureüksused, aga maakaitse moodustab sellise turvavaiba üle terve Eesti ehk ükskõik, kus midagi juhtub, siis maakaitse saab sellest kõige esimesena teada.

Teiseks, maakaitse tagab oma üksuste tegutsemis- ja liikumisvabaduse. Suuresti just läbi nende ussisõdalaste, kes julgestavad pudelikaelu maastikul ja üldse tekitavad turvavaiba. Viimane, mida maakaitse teeb, on territoriaalkaitse terve Eesti ulatuses. Vastupanu avaldamine ükskõik mis kohas Eestis. Selle eesmärk on tõsta hinda vastasele.

Me teame, et vastasel on näiteks võime teha õhudessante meie sügavusse. Aga kui ta teab, et selle asemel, et seal ei ole mitte kedagi vastas ja ta saaks karistamatult tegutseda, on järsku püssidega inimesed igal pool tal vastas. Ta peab kohe tegema keerukama operatsiooni, suurema üksuse saatma ja see teeb selle operatsiooni hinna väga kõrgeks. Ta saab neid vähem teha.

Meie brigaadid loovad kaitsetegevuse raskuspunkti ja tõepoolest kahe brigaadi pealt kasvasime nüüd kolme peale. 12. brittide soomusbrigaad on see brigaad, mis on määratud Eesti diviisi jaoks ja Eesti kaitseks.

Viimase asjana ehk viienda kihina tegutseb diviis selleks, et piirata ja tõkestada vastase tegutsemisvabadust. Seda tehakse just süvalahinguga. Ka need brittide pikamaa relvad, mis Eestis kohal asuvad ja mis kriisi korral tulevad, liidetakse diviisi tulesüsteemiga.

Väga oluliselt on kõik kasvanud. Eesti on palju rohkem valmis, kui me kunagi oleme olnud. Ma muretsen, et osal inimestest võib tekkida selline kindlustunne, et me ei peagi muretsema, kas kaitseväelased saavad kõigega hakkama. Kui ka midagi meile peaks tulema, on meil tugevad liitlased ja suurt muret tundma ei peagi. Aga mis toimub teisel pool piiri? Kas ka oht on kasvanud?

Meil on kaks asja oluliselt muutunud. Esiteks julgeolekukeskkond Euroopas on tegelikult kehv. Päriselt ka kehv. Meil on olemas nüüd üks suurriik Euroopas ja Aasias, Venemaa, kes arvab, et sõjalise jõuga saab probleeme lahendada. Ta on veendunud, et see on üks tööriist tema nii-öelda tööriistakastis. See on olnud suur šokk tervele Euroopale, aga see on tõsiasi, et kui nad seda ükskord on teinud, nad teevad seda uuesti.

Julgeolekupoliitiliselt on see väga-väga kehv olukord, puhtalt sõjaliselt. Kehv on see, et Vene Föderatsiooni sõjavägi ei ole väga hästi hakkama saanud Ukrainas, aga see ei tähenda, et nad oleks ebaefektiivsed või nad oleks halvad või et nad ei oleks surmavad. Nad on väga surmavad, eriti kui nad on lähedal, ja nad on väga efektiivsed tapamasinad.

Kuigi praegu meie piiride taga on tühjus, siis Vene Föderatsioon kasvatab otse meie piiri taga olevate üksuste arvu, kui nad nii-öelda Ukraina probleemist üle saavad. Isegi kui täna peaks Ukraina sõda lõppema ja kõik üksused tuleksid tagasi oma rahuaja kasarmutesse, ka siis on meil sõjaliselt üliohtlik olukord. Nad tahavad seda olukorda veelgi kehvemaks teha ja veelgi suuremaks teha neid üksusi meie piiri taga. See tähendab, et sõjalises mõttes meie eelhoiatusaeg lüheneb.

Kui meil enne oli piiri taga diviisi miinus ehk siis kurikuulus 76. õhuründediviis ja 25. motolaskurbrigaad, siis nüüd on plaanid seda 76. diviisi suurendada. Teha seda rohkem mehhaniseeritumaks, rohkem tugevamaks näiteks tankide suurema integreerimisega. See 25. brigaad, mis on 3000-4000 inimest, on plaan kasvatada diviisiks ehk siis 10 000 ja enam inimest. Otse meie piiride taga on vähemalt kaks alalises lahinguvalmiduses üksust ja samuti kasvatatakse üksusi Soome ja Läti piiride taga, ja nii edasi ja edasi.

Meie sõjaline olukord muutub tegelikult kehvemaks, kui see oli enne Ukraina sõda. Seetõttu ei saa kindlasti öelda, et meie sõjaline töö on tehtud, et kõik on olemas. Me peaksime siit ainult edasi minema. Peaksime rohkem välja õpetama ja suure tõenäosusega peaksime kasvatama sõjaväe suurust veelgi natukene. Kindlasti peaksime juurde hankima teatud pikamaavõimed, et veelgi efektiivsemalt seda esimest lahingut pidada, esimest lahingut võita. Loomulikult ka laskemoona, seda ei saa kunagi liiga palju.

Järgmiste sammudena teeme meie ja liitlaste koostöö veelgi paremaks. Treenime nii liitlasi kui meid selleks, et see kohaletulek siia oleks võimalikult kiire, võimalikult valutu. Nad teaksid täpselt, mida nad siin tegema hakkavad ja neil oleks olemas detailsuseni viidud plaanid. Loomulikult me teeme veelgi paremaks koostööd meie teiste jõuametkondadega, politsei- ja piirivalveameti, päästeameti ja kohalike omavalitsustega.

Veiko-Vello Palm Autor/allikas: Siim Lõvi /ER

Hiljuti kirjutas Briti mõttekoda RUSI, et nemad näevad kõige ohtlikumate hetkedena aastaid 2026–2028, arvestades suures globaalses vaates ka sellega, et see on hetk, kus Hiina on Ameerikale kõige ohtlikum. Kas meil on käsil võidujooks ajaga? Meie siin valmistume kiires tempos, aga lisaks sellele, et lääne pool võib-olla kõike nii tõsiselt ei võeta, siis suuremate riikide kurssi ongi raskem muuta. See võtab rohkem aega. Kas järgmised aastad selle kümnendi lõpupoole on tegelikult kõige ohtlikum hetk?

Ma arvan, et meil on olnud ohtlikud hetked alates aastast 1991, aga tõsi see on, et praegu tundub, minevikku vaadates, et sõjaliselt ohtlikumat hetke meil tõesti ei ole olnud. On tõsi, et Vene Föderatsioon vajab aega oma lahinguvõimsuse taastamiseks, aga ta vajab aega eelkõige kvalitatiivse võimsuse taastamiseks ja mitte kvantitatiivse võimsuse taastamiseks.

Tavainimese keeles tähendab see, et tal võtab aega, et muutuda ohtlikuks Hollandile, Belgiale, sellistele riikidele, aga tal ei võta aega, et muutuda uuesti sõjaliselt ohtlikuks Eestile, Lätile, Soomele ehk siis vahetult oma piiririikidele.

See on meie kõige suurem mure ehk teisisõnu meie ohutunnetus loomulikult erineb meist kaugemal olevatest riikidest sellepärast, et nad ei ole lihtsalt lähedal. See on üks asi, lihtlabaselt.

Teiselt poolt, olgem ausad, kui sa ikka vaatad seda maailmakaarti kuskil teisel pool maakera, siis sellised rindejoone muudatused mõnikümmend kilomeetrit siia-sinna, sa ei pane neid gloobuse pealt isegi tähele. Meie jaoks tähendab iga meeter oma Eestimaad sõna kõige pühamas mõttes. Meie jaoks ei ole aktsepteeritav selline asi, et mis te nüüd põete, kuni Rakvereni see ongi ju praktiliselt venelaste maa. Sellised seisukohad meile ei ole aktsepteeritavad ja seetõttu meie ohutunnetus on hoopis teistsugune.

Tõsi on loomulikult ka see, et kui me vaatame teisi riike, siis ilmselgelt viimase 30 aasta jooksul on sõjalised võimed paljuski muutunud ja kadunud. Kadunud Külma sõja mõttes, muutunud selles mõttes, et need on rohkem kohanenumad selliste konfliktidega tegelemiseks, nagu Afganistan ja Iraak. Ja ilmselgelt enamik liitlasi ei olnud võimelised ja valmis pidama laiaulatuslikku maasõda pikaajaliselt.

Ehk siis nad ei olnud valmis Venemaaga sõdima. Vaadake kasvõi ajalukku. Külma sõja ajal oli sellisel väikeriigil nagu Belgia terve armeekorpus oma diviisidega ehk tal olid kümned tuhanded inimesed maaväes ja praegu on Belgia maaväe suuruseks sisuliselt üks brigaad ehk 2000–3000 inimest ja loomulikult selle kursi pööramine võtab meeletult kaua aega. Enamiku riikide sõjaväed on ikkagi elukutselised, relvatööstused tegelevad väga palju nišivõimetega ja ülitehnoloogiliste relvadega ja nad ei suuda massi toota.

See kõik ei ole lootusetu. Me ju majanduslikult oleme nii palju võimsamad kui Venemaa ja kui oleks piisav poliitiline tahe, poliitiline suunis, poliitilised otsused, siis ilmselgelt me saaksime kõik need asjad ilusti korda ja väga-väga lühikese aja jooksul.

Mida tavaline Eesti inimene tegema peaks? Mind üllatas NATO kirdekorpuse ülemaga rääkides, et tema räägib palju tsiviilsektoriga uute kaitseplaanide sisustamisel. Üks kõrge Eesti kaitseväelane ütles tabavalt, et sõtta ei lähe mitte kolm protsenti SKT-st, vaid kogu riik.

Väikeriigi jaoks on sõjapidamine alati kõigi inimeste pingutus. Kui rääkida tavainimesest, siis mida ta teha saab, on olla võimalikult väikseks koormaks iseendale, oma lähedastele, sõpradele, naabritele, riigile. Valmistuda kasvõi päästeameti juhiste järgi, et sa suudaksid need kriisi esimesed tunnid ja päevad turvaliselt üle elada, ei satuks paanikasse, teaks kuhu minna, mida pead tegema selleks, et ohu jalust ära minna. See on juba suur asi.

Riigi mõttes jätkavad kõik selle tegemist, mis nad teevad iga päev. Ehk ka kaitsevägi loodab, et transpordiamet pakub teedel lumetõrjet ka sõjaajal. Kui sellise ilmaga peaks nüüd Briti brigaad sisse tulema, siis inimesed ei ole harjunud ja nad ei oska jää või lume peal sõita. Nad vajavad väga palju abi. Kui tõepoolest vastane laseb mõne silla puruks, siis me eeldame, et on just transpordiamet, kes koos maakaitseringkondadega organiseerib ümbersõidu, pakub erinevaid suunamisteenuseid ja nii edasi.

See ei ole ainult transpordiamet. Täpselt samamoodi eeldab riik, et kõik teised asutused jätkavad oma tegevust. Sellele lisaks peab erasektor täpselt sedasama asja jätkama. Kui erasektor pakub avalikku teenust, näiteks sellesama lumekoristamise puhul, siis sama oodatakse teie käest edasi.

Riik peab toimima võimalikult hästi ka sõja või kriisi korral. Loomulikult muutuvad mingid raskuspunktid. Loomulikult muutub mingisugune tähelepanu, aga kui kriis tuleb, siis oleme kõik koos selles kriisis üheaegselt. Kogu riik on. Me kõik peame selle kriisi lahendamisse panustama.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: