Eri hinnangutel elab väljaspool Eestit ligi 200 000 eesti juurtega inimest, neist umbes 27 000 Kanadas. Seetõttu ei ole üllatav, et just Torontosse rajatakse keskust, millest eestvedajate sõnul peaks kujunema rahvusvaheline väliseestluse peakorter. Pealtnägija käis nii arhitektuurselt kui ehitustehniliselt auahnet projekti uudistamas.

Projektijuht Ellen Valter ütles, et see on uus mõtlemine ja uus lähtumine diasporaale. Kanadas sündinud Valter on erialalt äriõiguse jurist, Toronto Eesti Ühispangast võrsunud Northern Birch Credit Unioni nõukogu esinaine ja uue Eesti kogukonnakeskuse eestvedaja.

Ametlikult kannab ettevõtmine nime KESKUS International Estonian Centre ning sellest peaks eestvedajate sõnul saama mitte ainult üleilmse väliseestluse peakorter, vaid ka arhitektuurne pärl Põhja-Ameerika suuruselt neljandas linnas. Endine suursaadik Toomas Lukk pani keskusele hellitava nime "eestlaste sajandi projekt".

Suurima väljarände põhjustas teine maailmasõda. Umbes 200 000 Eesti juurtega inimesest, kes elavad täna väljapool Eestit, resideerub 27 000 Kanadas, neist 7600 Torontos, mistõttu tegutsevad seal ammust-ajast näiteks eesti pank ja vanadekodu, rääkimata kõikvõimalikust haridus- ja kultuuritegevusest.

1960ndatest oli kohaliku eestluse süda Toronto äärelinnas asuv Eesti Maja, kuni 2010. aasta kandis hakati rääkima hoone ümberarendamisest ja siis uue rajamisest. Idee oli seda tähelepanuväärsem, et Eesti Majasid on üle ilma vähemasti 15, kuid eraldi just selleks otstarbeks ehitatud hooneid mitte väga.

Valteri sõnul on Eesti maju maailmas ehitatud vaid kolm. "Ja nüüd tuleb neljas. Esimene oli Riias aastal 1913 ja siis olid Lakewood New Jerseys ja ka üks Austraalias 1950ndatel aastatel. Aeg on nii palju edasi läinud, et vaatame, milline võiks olla selline uuema aja n-ö Eesti Maja," ütles Valter.

Pärast aastaid kestnud analüüse ja vaidlusi soetati 2019. aastal miljoni Kanada dollari eest varem parklana kasutatud krunt Toronto kesklinnas, mille kõrval asub kohaliku ülikooli ühiselamuna tegutsev ja eestlastega seotud kõrghoone nimega Tartu College. Asukoht on oivaline – kohalikul kultuurikilomeetril, muuseumide ja ülikooli lähedal – aga miinus on, et krundi alt jooksevad läbi mitu suurt metrooliini. Uue hoone projekteeris sinna Eesti juurtega auhinnatud arhitekt Alar Kongats.

"Keskus on mõeldud just sellise arhitektuurilise pärlina, mis peaks igaühe tähelepanu äratama. Siin on mõned tegurid, mis on väga olulised mainida. Kõigepealt on see klaas ja hoovi kuju on Eesti kaardi kujuga. Kaks kätt tulevad sealt väljastpoolt – need on need meie väliseesti käed, mis hoiavad seda Eestikest oma embuses – kui seda piltlikult öelda. See on see, kuidas see soojus peaks tekkima. Me kaitseme Eestit, me oleme Eesti eest väljas, me oleme nagu osa Eesti julgeolekupoliitikast siin, et me hoiame Eestit ja proovime seda kaitsta ja seda tõsta esile ka," rääkis Valter.

Kolmekorruseline ja 3000-ruutmetrine hoone, kuhu mahub muuhulgas aatrium-kontserdisaal, raamatukogu, klassiruumid, kontoripinnad, bistroo ja katuseterrass, maksab eelarve kohaselt 47 miljonit Kanada dollarit ehk natuke üle 32 miljoni euro. Sellest üle 14 miljoni dollari laekus vana hoone müügist, üle 19 miljoni rohkem kui 700 eraannetajalt üle ilma, veel kaheksa miljonit saadakse asutajatelt ja laenudena, ligi miljoniga toetas Kanada riik, aga umbes neli miljonit on hetkel veel puudu.

"See on selline suur asi olnud, et inimesed tõesti näitavad üles oma usku sellesse projekti. Oma poolehoidu ja tahtmist, et see teoks saab. Et nad on juba nii palju panustanud. Nii et kui ma mõtlen, et meil on neli miljonit dollarit veel, mida me peame koguma. See oleks mul hirmu nahka pannud varem, aga ma olen kindel, et me leiame ka selle," sõnas Valter.

Nagu iga asja puhul, leidub ka siin kriitikuid. Näiteks nimekas arhitekt Tõnu Altosaar, kelle osalusega büroo on rajanud kõrghooneid üle ilma, annetas küll uuele keskusele 100 000 dollarit, aga teisalt Madisoni avenüü projekt teda ei vaimusta, sest keskus on üledimensioneeritud, ehitustehniliselt keeruline ja lisaks napib parkimiskohti.

"Arhitektina ütlen, et maja on väga ilus. Ja väga tore. Aga koht on vale, tõesti vale. Kuidas sa saad sinna autoga sõita? Kuhu sa saad auto panna? Kuidas sa saad oma noored sinna viia või vanaema, vanaisa sinna viia?" ütles Altosaar.

"Jah, erinevaid kritiseerimisi on olnud. Et see vana maja oli meile küllalt hea, et mida me nüüd proovime liiga päikesele ligi lennata või kuidas me nii uhkeks oleme hakanud. Oma lapsepõlvekodust lahti öelda on ju muidugi valus igaühele. Mulle ka! Mu terve nooruspõlv oli Eesti Majas. Mulle on samuti valus sellele majale nägemist öelda, aga see on nüüd müüdud ja lähme nüüd edasi," sõnas Valter.

"Kellele uus keskus võiks olla, kas see on ainult meile, kas me tantsime kaerajaani telliskiviseina taga või me avame ennast linnaelanikele väljaspoole, tutvustame Eesti kultuuri väljaspoole – mitte ainult oma tegevustega, vaid arhitektuuriliselt ka," rääkis Valter.

Entusiastid rõhutavad, et see pole lihtsalt Eesti Maja 2.0, vaid rahvusvaheline eestluse keskus, pealegi nüüd on hilja tagasi pöörata. 2022 algul löödi kopp maasse ja tänaseks on suur osa maa-aluseid töid tehtud. Rohkem kui 25-aastase kinnisvaraarenduse kogemusega, Eesti juurtega David Kalmi sõnul oligi kõige keerulisem osa vundament, mis peab arvestama keskuse alt läbi jooksvaid metrooliine.

"Selle koha suur väljakutse on asjaolu, et selle ala all on neli ida-läänesuunalist metrootunnelit. Nii et me pidime ehitama põhimõtteliselt silla üle tunneli. Meil ei ole lubatud tunnelile mingit raskust panna," ütles Kalm.

Üks projekti patroon on endine Kanada kuberner Adrienne Clarkson. Hong-Kongis sündinud Clarkson tegi endale nime teleajakirjanikuna ning oli 1999 esimene pagulane, kes nimetati Briti monarhi esindajaks Kanadas. Clarkson esines Keskuse nurgakivi paneku tseremoonial ja tsiteeris Jaan Kaplinski luulet.

Projekti üheksa aastat vedanud Valter möönab, et – nii nagu iga ehitusega – ollakse esialgsest graafikust natuke taga ja lõplik maksumus võib pisut tõusta, aga ta usub, et hiljemalt septembris 2025 alustab Keskus tööd, hetkel üle Toronto laiali pillutatud ringid ja tegevused koonduvad taas ühe katuse alla ja üks väikerahvas saab end rohkem nähtavaks teha nii Kanadas kui üle ilma.

"Miks ma seda teen? Ma tõesti olen nagu nunn laulatatud selle ideega, et Keskus avaneb. Ma tahaks, et eestlased Eestis tunneksid ka uhkust selle keskuse üle. Et mida meie ümberilmselt oleme suutnud saavutada. Meie siin väljaspool, kes me endiselt valdame eesti keelt, vigadega võibolla, aga südames oleme eestlased, meil on siin omad tavad ja normid ja niimoodi. Et palun, eestlased, tulge! Tulge! Toronto on väliseesti pealinn ja selleks on ta saanud mitmel põhjusel ja see keskus toonitab seda," sõnas Valter.

Loodetavasti hiljemalt pooleteise aasta pärast võib Torontosse sattudes väliseesti peakorterist läbi astuda ja oma silmaga kaeda.