Reformierakond on taas tõstnud päevakorda Venemaa kodanike valimisõiguse küsimuse. Põhjuseid aga tuleb pigem otsida peaministrierakonna madalast reitingust kui huvist kodakondsuspoliitika vastu.

Mul on hea meel, et ka Reformierakond on lõpuks jõudnud arvamusele, et ilma põhiseadust muutmata ei ole võimalik niivõrd ulatuslikult valijaskonda (ja valimistulemust) manipuleerida.

Meenutame, et nende algne soov oli piirata parlamendi lihtenamusega järgmistel valimistel suure valijagrupi demokraatlikku põhiõigust. Sotsiaaldemokraadid seda ei toetanud, ent me nõustusime koalitsioonileppe punktiga, et justiitsminister analüüsib võimalust lahendada olukord põhiseadust muutmata, sest kõik olid ühel meelel, et selles koalitsioonis me põhiseadust ei muuda. Seda viisi ei ole, nagu võis ka oodata.

Nüüd on lastud eetrisse soov muuta kiireloomuliselt põhiseadust. Ma ei hakka siin pikemalt käsitlema üldprintsiipi, et põhiseadust tuleks muuta tõesti siis, kui on igakülgselt leitud, et see on riigi ja ühiskonna toimimiseks ja arenguks vältimatult vajalik. Vastasel juhul jõuame olukorda, kus põhiseadus muutub parteipoliitilise päevapoliitika objektiks. Meenutame soovi defineerida põhiseaduses abielu mõistet.

Toon välja kaks põhjust, miks on Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmine halb mõte, vaatamata selle poliitilisele atraktiivsusele.

Esiteks, liberaalse õigusriigi baasprintsiip on süü ja vastutuse isiklikkus. Valimisõiguse grupiviisilise äravõtmise juurargument on see, et agressorriigi kodanike vaated on metsa poole, mistõttu hääletavad nad kohalikel valimistel inimeste poolt, kes kujutavad ohtu Eesti julgeolekule.

Muidugi on Venemaa kodanike seas inimesi, kes kujutavad ohtu Eesti julgeolekule, ent neid on ka Eesti kodanike seas. Integratsiooniuuringud kinnitavad, et Venemaa kodanike väga polügeenses grupis on arvestatav hulk Eesti patrioote, kes tegelikult tahaksid olla Eesti kodanikud, aga keskmisest kõrgema vanuse ja praktilise suhtluskeskkonna puudumise tõttu ei ole eesti keelt ära õppinud.

Seega tuleb nõustuda president Alar Karisega, kes riigikogu istungjärgu avakõnes septembris 2023 ütles: "Kas me ei taga oma julgeolekut paremini nii, kui käsitame iga inimest eraldi, keskendudes tegelikule, hoomatavale ohule, selle asemel et heita kahtluse vari üldisele grupile, mille liikmed justkui ei väärikski kohtlemist isiklikke valikuid langetavate indiviididena. Inimeste sel moel gruppidesse jaotamine oli omane ühele teisele võimule."

Teiseks tuleb seda küsimust käsitleda Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimus. Nagu üks selle loojatest Liia Hänni on välja toonud: me peame hindama, kas tervele grupile kahtluse varju heites edendame me põhiseaduse preambulis postuleeritud eesmärki kaitsta meie "sisemist ja välist rahu". Me peame küsima, kas sellise sammu tulemusena me pigem ergutame väärtuseliselt distantseid Venemaa kodanikke tulema n-ö meie poole üle või pigem tõukame nad poliitilise protsessi äärmuslikumale äärealale?

Milline on see sõnum Vene kodanikust Eesti patrioodile, kes tahab valida järgmistel valimistel Katri Raiki, Maria Jufereva-Skuratovskit või Kristina Kallast? Konkreetseid etteheiteid riigil teile ei ole, aga kuidagi kahtlane element siiski…

Sotsioloogiliselt taiplikud teavad sedagi, et tulemus võib olla risti vastupidine, sest grupiviisiline "karistus" välise tunnuse alusel, millena seda sammu kahtlemata sihtrühma poolt tõlgendatakse, toob kaasa vastupidise mobiliseerumise grupi kaitseks.

Kuna vene emakeelega inimestest moodustavad Vene kodanikud vähemuse, enamik on Eesti kodanikud või halli passiga, siis võime saavutada olukorra, kus valimisaktiivsus selles rühmas kasvab ning kompenseerib Vene kodanikest valijate vähenemise. Võimalik, et kuhjaga. Tulemuseks on suure grupi kaasmaalaste mõrum meel ja veelgi rahvuspõhisem valimiskäitumine. Ja valimistulemus ei muutu.

Selle asemel, et näha suurt hulka kaasmaalasi julgeolekuohuna, peaksime märkama positiivset nihet. Me oleme ajaloolises hetkes, kus Keskerakonna marginaliseerumise ning Ukraina sõjast tuleneva väärtuselise lõhenemise tulemusena on venekeelsed valijad senisest palju avatumad erinevate erakondade sõnumitele. Kasvav osa ei soovi defineerida ennast valimissituatsioonis rahvuspõhiselt.

Seega, selmet hakata valijate õigusi piirama, võiksid kõik parlamendierakonnad töötada selle nimel, et tuua kõik meie inimesed ühisesse väärtusruumi. Vaat see oleks tõeline võitlus Eesti julgeoleku eest.